Kai Klandorf | Kuidas kujundad oma kogukonda sina? ({{commentsTotal}})

Kai Klandorf.
Kai Klandorf. Autor/allikas: Vabaühenduste liit

Paljud on pettunud riigis, kaaskodanikes ja süsteemis laiemalt. Usaldust taastada on aga oluliselt raskem kui seda kaotada. Vabaühenduste liidu juhataja Kai Klandorf kirjutab, kuidas algab areng paremuse poole.

Sõidan sageli rongiga ja kohtun väga erineva taustaga inimestega. See on hea võimalus oma "mullist" välja saada. Mõni aeg tagasi sattusin niiviisi rääkima mehega, kes oma sõnul ei maksa põhimõtteliselt makse sellisele riigile nagu Eesti seda on. Usaldus olla kadunud.

Kurb, et ta pole ainuke, kes sarnaseid mõtteid jaganud. Ka erinevates kogukondades inimestega suheldes kohtan sageli nördimust nii kaaskodanikes, riigijuhtides kui ka süsteemis üldiselt.

Töösuhe usalduse kaotuse järel lõpetatakse, lähisuhe lahutatakse. Mida teha siis, kui kaob usaldus riigi vastu? Kolitakse Austraaliasse, minnakse Soome tööle, lõpetatakse maksude maksmine, kirutakse teistele, et kõik on halvasti. Usaldus on aga selle eeldus, et me oleksime ise aktiivsed ja head kodanikud, kes oma kogukonna eluolu parandada aitavad. 

Kaotada on usaldust kerge, võita keeruline. Selle usalduse taastamine algab riigi puhul aga meist endist, mitte valitsuse või parlamendiliikmete tegevustest. Ületamaks teadmist, et kõik on halvasti, tuleb osata märgata enda ümber positiivset ja mis veelgi olulisem, tuleb olla valmis ise panustama.

See on tihtipeale raske ülesanne. Pealtnäha sissekodeeritud vargamäelik omavaheline vägikaikavedu pigem pärsib usaldust ja koostööd. Teadlased on juba hulk aega tagasi kindlaks teinud, et inimene märkab pigem negatiivset. Aju nn negatiivne eelarvamus on evolutsiooniga kaasa antud kaitserefleks, mis tähendab, et positiivse märkamiseks peame enam pingutama. Seetõttu on ka kahtlustus, skepsis ja pettumus kergemad tulema kui rõõm, tänutunne ja lahkus.

Kui kümmekond aastat tagasi erinevates Eesti koolides argumenteerimise töötubasid läbi viisin, kuulsin gümnaasiumiastme noortelt justkui hällist kaasa saadud "Depressiivsete Eesti väikelinnade" viisi saatel, et pole mõtet rääkida, sest niikuinii keegi ei kuula ja midagi ei muutu. Juba varases eas õpime seega asetama vastutust endast eemale, süüdistama teisi ja virisema selle üle, mis halvasti. Liiga hilja hakkame märkama, kui palju on elus hästi ja kuidas – mõeldes näiteks maailmakoristuse algatuse moodi suurelt – kõik võimalik on.

Negatiivselt suhtumegi enda suutlikkusse midagi muuta juba enne, kui oleme seda proovinud. Samas pole ma veel leidnud kogukonda, kuhu ei jaguks ägedaid algatusi ja aktiivseid kodanikke, kes iga päev muutusi ellu viivad. Mooste kandi muusikud, külaülikool Valtus, noorte motoklubi Hiiumaal – kõikide nende ja paljude teiste algatuste taga on inimesed.

Mõni aeg tagasi küsisin värskelt ehitatud kergtee ääres prügi maha visanud mehelt, kes selle tema järelt ära peab koristama. Vastus sisaldas uut küsimust: koristaja loomulikult, milleks ta siis on.

Igaüks võiks võtta hetke mõelda, kuidas tema oma ümbritsevat kogukonda kujundada aitab. Ka väikesed asjad mängivad me kogukondades suurt rolli. Saab valida, kas olla tarbija rollis, kellele riik (millele me mõnel juhul maksegi maksta ei taha) peab teenuseid osutama, või viia kas või vähesel määral ellu muutust, et ümbruskond oleks natukenegi puhtam ja mõnusam.

Vabakond on pungil algatustest, mis on mõeldud selleks, et meie kõikide eluolu paremaks muuta. Eestis on enam kui 20 000 vabaühendust. Neid toetades edendame me just omale sobivat valdkonda huviharidusest metsanduseni. Annetajate hulk Eestis on viimastel aastatel püsinud 20-22 protsendi juures.

Lisaks rahale saame kaasa lüüa ka oma aega panustades. Vabatahtliku panus kooli hoolekogus, heakorratöödel, mõne abivajaja toetamisel mõjutab kohalikku elu ehk enamgi kui mõni määrus. Üldine vabatahtlike osakaal rahvastikust oli viimase uuringu alusel 2013. aastal 31 protsenti. Neljandik annetab raha, kolmandik aega, keskeltläbi pooled käivad valimas. Need numbrid võiksid olla hoopis suuremad.

Kerge on pettuda süsteemis, mis on kauge ega täida meie ootusi. Nii süvenevad pettumus ja usaldamatus. Ise oma igapäevaste tegevustega saame aga luua kogukonda, kus on parem elada. Kogemus näitab, et muutusi on võimalik ellu viia, kui on inimesi, kes kuulavad, märkavad, hoolivad ja panustavad. Nii taastub aegamööda usaldus kaaskodanike ja lõppeks ehk ka riigi vastu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: