Toomas Sildam: Eesti on jätnud Gruusias kaks korda enda tooli tühjaks ({{commentsTotal}})

Vasakult: Leedu välisminister, Ukraina asepeaminister, Gruusia välisminister, Gruusia peaminister, Poola välisminister ja Läti välisminister.
Vasakult: Leedu välisminister, Ukraina asepeaminister, Gruusia välisminister, Gruusia peaminister, Poola välisminister ja Läti välisminister. Autor/allikas: Leedu välisministeeriumi Twitteri-konto

Paraku loevad teisedki riigid välispoliitikas märke, ka mingile sündmusele kohale sõitmist või sellest eemale jäämist kui sõnumeid, et mis on Eestile tegelikult oluline, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Välispoliitikas ja riikidevahelises suhtlemises on tähtsad märgid. Mõnikord millegi ütlemine või ka vaikimine ja mõnikord kohale sõitmine. Neid märke märgatakse ja neid osatakse lugeda. Mõtlesin sellele lõppeval nädalal, kui möödus 10 aastat Venemaa sissetungist Gruusiasse augustis 2008, mida me tunneme Vene-Gruusia viiepäevase sõjana.

10 aastat tagasi, kui Thbilisile lähenesid Vene armee tankid ja polnud teada, kui kaugele need sõidavad, lendasid sõja alla sattunud riiki Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina liidrid. See oli toonase Poola presidendi Lech Kaczyński ja Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese idee. Et me näitame Gruusiale ja grusiinidele, et nad ei ole sel raskel ajal üksinda, et nende kõrval on sõbrad. Ning tahame, et meie liitlased ja sõbrad kuuleksid äratuskella, milleks Vene vägede sissetung Gruusiasse kahtlemata oli, sest toimunu kõigutas tugevalt Euroopa senist julgeolekuarhitektuuri.

Viis Ida-Euroopa riigijuhti ei viinud augustis 2008 Thbilisisse tankitõrjerelvi või õhutõrjerakette. Nad viisid sinna moraalse ja poliitilise toetuse selmet saata välja ainult oma kantseleides kirjutatud pressi- või videoavaldusi. Gruusia mäletab seda kohalolekut tänini.
 
Nüüd, 10 aastat hiljem lendasid Thbilisisse Leedu, Läti ja Poola välisministrid Linas Linkevičius, Edgars Rinkēvičs, Jacek Czaputowicz ja Ukraina asepeaminister Pavlo Rozenko. See on toetuse ja sõpruse manifestatsioon, ütles Gruusia välisministeerium.

Eesti astus Poola ja Leedu algatatud ühisvisiidist ning meile saadetud osalemiskutsest kõrvale. Meie välisminister Sven Mikser oli puhkusereisil Berliinis, mida ta ei tahtnud katkestada. Keegi teine Eesti valitsusest Gruusiasse samuti ei lennanud.

Nii jäigi Eesti koht tühjaks. Kurb. Eriti kui meenutada, et mai lõpus – Gruusia Vabariigi 100. aastapäeva pidustustel – näitas Eesti samuti enda eemalolekut. Siis osalesid Thbilisis toimuvatel pidustustel teiste väliskülaliste seas ka Läti, Leedu, Soome ja Poola presidendid Raimonds Vējonis, Dalia Grybauskaitė, Sauli Niinistö ja Andrzej Duda. Eesti riigipea Kersti Kaljulaid jättis Thbilisi-kutse vastu võtmata, sest oli samal ajal Kiievis, kus soovis vaadata järgmisel päeval Meistrite Liiga jalgpallimatši. Õnneks lendas Gruusia 100 pidustustele riigikogu esimees Eiki Nestor.

Siinkohal on paslik meenutada, et kümne aasta eest oli just Soome – siis oli nende president Tarja Halonen – Gruusia toetamise suhtes palju vaoshoitum, et mitte öelda jahedam ja Eesti ka kuulis seda etteheitval alatoonil. Nüüd oli nende riigipea Sauli Niinistö Thbilisis kohal.

Suhted Gruusiaga on Eesti jaoks välispoliitiline prioriteet ja Eesti poliitiline toetus riigile on olnud järjepidev. Nii seisab Eesti välisministeeriumi kodulehel.

Kenasti kirjutatud.

Gruusia toetamine on kõrgel kohal välisministeeriumi igapäevases töös. Nõnda rõhutas välisminister Sven Mikser, selgitades enda eemalejäämist Vene-Gruusia sõja mälestusürituselt.

Õigesti öeldud.

Ent need kenad sõnad ei vähenda võimalust, et Eesti nõrgendab liitlaste ühispildilt eemale jäädes enda mõju Gruusias, kelle käekäik ei saa olla meile välis- ja julgeolekupoliitiliselt ükskõik, nagu ka Moldova ja Ukraina hakkamasaamine, kus kõigil juhtudel tuleb sageli üle olla lootusetuse tundest ja ilmutada kannatlikkust. Teiseks murendab see meie partnerlust naabritega, sest mida rohkem suudame me tegutseda koos Läti, Leedu ja Poolaga, Soome ja Rootsiga, seda parem siinne piirkond on.

Paraku loevad teisedki riigid välispoliitikas märke, ka mingile sündmusele kohale sõitmist või sellest eemale jäämist kui sõnumeid, mis meile tegelikult oluline on.

Tunamullu opositsiooni langenud Reformierakond on Eesti praeguse elu kohta vähemalt minu maitsele sageli liiga kuri ja tige. Ent sedapuhku ma nõustun nende aseesimehe, endise välisministri ja praeguse Euroopa Parlamendi saadiku Urmas Paeti arvamusega: "Gruusia vajab jätkuvalt Eesti toetust ja Eesti vajab tihedat koostööd oma lähedaste naabritega. Olulistel hetkedel tuleb seda ka maailmale näidata."

Toimetaja: Laur Viirand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: