Toomas Sildam: poliitikas lööb välku ja sajab rahet, sekka tuuleiilid

Mõttekoja Eesti 200 erakonnaks muutumine nagu ka Vabaerakonna endise esimehe Artur Talviku uue partei loomine on eeloleva poliitsügise ja -talve ainult ühed välgunooled ja rajuhood, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.
Lõppeval nädalal võtsid inimesed kartuleid üles, paljud neist tavapärasest kuu aega varem ja painutavad praegu selga sirgeks, eriti kui kartuleid võeti käsitsi. Pole midagi parata, see suvi on olnud hoogne. Senised parlamendierakonnad saavad aga alles poole aasta pärast – riigikogu valimiste järel – otsustada, kas kartul salves või näpud põhjas.
Seejuures sirutavad uued tulijad käe vanade olijate häältesaagi järele.
Vabaerakonna eksesimees Artur Talvik kaaperdas valimiskünnise alla langenud endise koduerakonna suvepäevad Peipsi ääres Kauksis, sest sõitis kohale ja teatas, et tema teeb uue partei, mis saab parlamendis 25 kohta. Tinglikult võib sellele nimeks panna Vaba Roheline Erakond, kuna Talviku plaani järgi ühendaks ta Vabaerakonna ja Eestimaa Roheliste Erakonna praegused liikmed, kes pole rahul oma tänaste juhtidega.
Talvik tundub ühte vagu ajavat Euroopa Parlamendi saadiku Indrek Tarandiga, kes mõlemad on arvestatavad häältepüüdjad. Talvik ise tõusis neli aastat tagasi riigikogusse 7308 häälega ja Tarand võttis eelmistel Europarlamendi valimistel üksikkandidaadina 43 390 häält. Pole muidugi kindel, või pigem on vähetõenäoline, et nad märtsis 2019 kordavad sama tulemust.
Kuid puhas loodus, innovaatiline majandus ja lihtne riik on paljudele meeldivad ja arusaadavad loosungid ning valimiskünnise viis protsenti peaks protestihõnguline Vaba Roheline Erakond ületama küll. Mis tähendab parlamendi ukse sulgumist senisele Vabaerakonnale ja mitteavanemist senistele rohelistele. Kuigi, erakonna loomine pole vaid loosungite välja mõtlemine, vaid tõsine töö liikmeskonna ja raha leidmisel, valimiskampaania korraldamisel.
Just Talviku-Tarandi võimaliku protestipartei hõng on pannud muretsema viimastel kuudel populaarsuse kasvu nautinud EKRE, kes on teinud Tarandi pihta mürgiseid torkeid. EKRE mure on mõistetav: seni kehastasid nemad protestierakonna kuvandit ja konkurendid hakkasid sööma nende toetust.
Hoopis rohkemad erakonnad vaatavad aga närviliselt seni mõttekojana tuntust kogunud Eesti200 poole. Eeloleval nädalal peaks tulema sealt paljudele aimatav või lausa teadaolev uudis, et Eesti200 muutub erakonnaks ja osaleb järgmise aasta märtsis parlamendivalimistel.
Kindlasti tunnevad sellest ebamugavust sotsiaaldemokraadid, Reformierakond, Isamaa. Sest – kui Eesti200, kes ei luba valijatele raha, vaid meie kestmist riigina ka 100 aasta pärast, õpib tulevikku kompavatel teemadel lihtsamalt rääkima, tähendab see vanadele erakondadele häältekadu arukamate valijate seas. Võib arvata, et rohkem kui viit protsenti valijaid huvitavad vastused näiteks küsimustele "Keegi ei tohi jääda abita vs makse maksnud inimesed abi ei saa", "Mõtestatud riigivalitsemine vs tänane 19. sajandi lähenemine" või "Teineteist aktsepteeriv ühiskond vs ärme tee üksteisest välja".
Pealegi on Eesti200 nn mootorite seas Ott Lumi, üks omaaegse Res Publica olulisi käimatõmbajaid erakonnana ja Margus Tsahkna, Isamaaliidu kunagine peasekretär ja IRL-i endine esimees. Nad mõlemad teavad, kuidas parteid teha. Seevastu Artur Talviku kõrval ei ole enda Vabaerakonna tulemisel nelja aasta eest olulist rolli kandnud ja meie seast ebaõiglaselt vara lahkunud Andres Ammast, samuti Isamaa ja IRL-i kogemusega Andres Herkelit.
Ka Eesti200 on saanud tunda EKRE meelepaha, mistõttu on paslik meenutada poliitika.guru toimetaja Andreas Kaju rahustavaid sõnu Raadio 2 saates "Olukorrast riigis". Ja nimelt: uute konservatiivsete või paremtsentristlike jõudude esiletõus "ei ole kellegi salaplaan teha konkurentsi EKRE-le või muul moel manipuleerida tänast poliitilist süsteemi teistsuguseks, vaid lihtsalt aktivism. Uued ideed ongi eelkõige paremtsentris ja vasakul pool on seda vähem."
Samas on valimiskampaania ajal torked ja rünnakud konkurentide pihta ebameeldiv enesestmõistetavus, millega peab harjuma, kui tahad sisepoliitikas püsti jääda. Paraku.
Igatahes tulevad eelolev sügis ja talv poliitiliselt tuulised, kindlasti lööb välku ja sajab rahet. Tugevad vihmavarjud ja veekindlad keebid on asjakohased, ka pealtvaatajatele.