Presidendid on ikka Narvas käinud. Käisid Lennart Meri ja Arnold Rüütel, käis Toomas Hendrik Ilves, kes viis sinna kahel korral ka 24. veebruari kaitseväe paraadi ning narvalased lehvitasid siis Eesti iseseisvuspäeval meie ja liitlaste soomukitele. Kersti Kaljulaid töötab seal praegu kümmet päeva.

Selles on meediademokraatia ajastu hõngu, kui laenata väljendit poliitika.guru Andreas Kajult, kus poliitiku maine ja kuvand sõltub tema jalasammude dramaturgilisest läbimõeldusest. Ka tavakodanikega kohvi juues, linnaruumis jalutades või rattaga sõites, fotograafide ja kaamerameeste kokkulepitud pilgu all. Ei midagi etteheidetavat – nõnda nüüd asjad lihtsalt käivad, nagu Tallinna Kanuti aias ministrite kogunemisel nii ka Narvat külastades.

Tartu Uus Teater ja nende "Kremli ööbikud", mida Kreenholmi vabrikuhoovis vaatas sel suvel üle 20 000 inimese, pühkis Narvalt unustatud linna tolmukihti. Suurepärane lõimumisprojekt. Ent nüüd on rekvisiidid kokku pandud ja narvalased ikka oma murede keskel.

Paljud noored lahkuvad, sest ei leia neid huvitavat tööd, Narva kuivab kokku ja vananeb. Statistikaameti arvude järgi sündis mullu seal 416, suri 837, rändas sisse 852 ja lahkus 1464 inimest. Aastaga vähenes Narva elanikkond rohkem kui 1000 võrra ja viimasel 1. jaanuaril oli piirilinnas elukoht 58 610 inimesel.

Palgavaesus. Eesti keskmine palk on 1321 eurot, Narvas 889. Aga ärme unusta, et see on keskmine palk. Paljudel sealsetel inimestel on keeruline ots otsaga kokku tulla, ettevõtlus aga kiratseb.

Sovjetlik linnakeskkond, kus puuduvad kaasaja jõulised pintslitõmbed ja kuhu 1991. aasta järel ei ole ehitatud uusi elumaju. Ehitajad ei julge ehitada, pangad ei annaks sealsetele kinnisvaraprojektidele laenu. Aasta lõpus loodetavalt valmiv Vaba Lava või sisekaitseakadeemia Narva kolledž on väga üksikud suitsupääsukesed.

Isoleeritus. Paljud narvalased, ka noorema põlvkonna inimesed pole kodulinnast eriti kaugemale jõudnudki. Tartu AHHAA-keskuse või riigikogu ja presidendi kantselei külastus Tallinnas oleks neile midagi enneolematult üllatavat.

Paari nädala eest esitas ettevõtja Indrek Neivelt Vikerraadios ja rahvusringhäälingu arvamusportaalis ettepaneku, kuidas Narva päästa. Ja nimelt, kasutades Eesti head digiriigi mainet, luua väga kõrge tasemega IT-ülikool, millele anda Narvas käsitöölise peres sündinud kuulsa maletaja Paul Kerese nimi. Sinna tuleksid õpetama rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõud, kui oleme valmis neile korralikult maksma, ning neli-viis aastat pärast avamist õpiks seal 5000 üliõpilast maailma eri jagudest, unistas Neivelt.

Ta meenutas, et Eesti riik on Narva linna investeerinud võib-olla protsent või paar sellest, mida on saanud Tartu ja nüüd saaksime seda viga parandada, sest kui me seal midagi suurt ei tee, siis Narva lihtsalt hääbub. Ja teha on vaja justnimelt suurelt, muidu tulemust ei saavuta.

Hiljemalt viie aasta pärast oleks Narva üks popimaid tehnoloogialinnakuid Euroopas, kust tuleksid huvitavad start-upid, sinna sõidaksid investorid erinevatest maailma nurkadest ja elu pulbitseks täiel rindel, kirjeldas Neivelt.

Tema rehkenduse järgi peaks esialgne investeering IT-ülikooli ehitamiseks olema suurusjärgus 100-150 miljonit eurot, milleks võiks riik ka laenu võtta, näiteks ostaks Eesti Pank valitsuse võlakirju. Vastu saaksime tormilise elu Narvas ja annaksime oma IT-loole uue hingamise.

Neivelti jutt kõlab teile uskumatult utoopilisena? Omal ajal oli kahtlejaid ka Tiigrihüppe programmi vajalikkuses, ometi pani see meie lapsed arvuteid kasutama ja lõi aluse e-Eesti eduloole. Oli kõhklejaid selleski, kas Eesti peaks pürgima korraga nii NATO-sse kui ka Euroopa Liitu, sest mõlemat me ju niikuinii ei saavat. Saime küll, NATO-sse isegi varem, sest toonased otsustajad ja Eesti elu kujundajad oskasid mõelda "kastist välja" ega ahistanud end pragmaatilise ettevaatlikkuse ja alalhoidlikkusega.

Nende julgus suurelt mõelda ja suurelt tegutseda väärib järgimist.

President Kaljulaid on patrooniks Eesti pürgimusele saada ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks ja otsib selleks toetajaid Aafrikast Aasiani. Aga kui nüüd Eesti sisse vaadata, mõelda meie riigi käekäigule julgeolekust inimeste toimetulekuni, siis miks ei võiks vabariigi president olla jõuline, nähtav patroon Paul Kerese nimelise IT-ülikooli rajamisele Narva linna?