Vootele Veldre: tööõnnetuskindlustus oleks arutu keha ja vaimu eristav meede ({{commentsTotal}})

Vootele Veldre.
Vootele Veldre. Autor/allikas: Praxis

Plaanitaval kujul oleks tööõnnetuskindlustus töötervishoiu korraldust killustav lahendus, mis on vastuolus arusaamadega sellest, kuidas arenenud maailmas on kombeks töötavate inimeste tervist hoida ja käsitleda, kirjutab tervisepoliitika analüütik Vootele Veldre.

Sotsiaalministeerium kavatseb kohustada kõik tööandjad kindlustama oma töötajad tööõnnetuse riski vastu. Kava saatva väite kohaselt aitab kohustuslik kindlustus, mis paneb kindlustusmaksed tööandja riskidest ja õnnetustest sõltuma, ennetada tööõnnetusi. Kuigi väide mõjub esmapilgul loogiliselt, pole siiani suudetud praktika toel usutavalt demonstreerida, et just muutlike maksemääradega kindlustus on see, mis töökeskkonnas hukkunute ja raskelt vigastatute arvud minimaalsed hoiab.

Mitmes riigis, kus on diferentseeriv kindlustus ja tööõnnetuste määr jääb allapoole keskmisi (nt Soome, Saksamaa), on see kindlustus eksisteerinud juba üle saja aasta. See tähendab, et ka praktika toetada tööõnnetuste ja kutsehaiguste riske kindlustavaid ettevõtteid töökeskkonna parandamisel ja riskide maandamisel on aastakümneid pikk. Kohustusliku kindlustuse kõrval on enamasti ka tugev riiklik järelevalvemehhanism, mille kasutuses olevate trahvimäärade kõrval Eesti tööinspektsiooni määratava sunniraha ülempiirid kahvatuvad.

Statistikast nähtub, et tööõnnetuste riski maandamisel saavad edukad olla ka täiesti teistsugused mudelid: Rootsis ja Hollandis, kus eraldiseisev tööõnnetuskindlustus puudub, on Euroopa Liidu riikidest kõige väiksem tõenäosus töökeskkonnas surma saada. Rootsis on tööõnnetuste kahju kompenseerimine osa riiklikust sotsiaalkaitsest, Hollandis vastutab töötaja töövõime eest täies ulatuses tööandja, kes maandab seotud finantsriski erakindlustuse toel.

Eelnevat ümber öeldes – tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ei ole riikide praktikas eraldiseisev meede, vaid üks komponent mitmekihilises töötervishoiusüsteemis. Rootsi ja Hollandi näide demonstreerivad, et see süsteem saab väga edukalt toimida ka nii, et selles ei sisaldu eristuvate maksemääradega sundkindlustus. Seevastu riiki, kus erakindlusel baseeruv sunduslik tööõnnetuskindlustus ühes keskpärase järelevalve, pisikeste trahvide ja nigela tööandjate toetamise kultuuriga suudaks tööõnnetuste ennetamisel olla edukas, teadaolevalt ei eksisteeri.

Kutsehaigusi ei kataks

Eestisse plaanitava sundusliku tööõnnetuskindlustuse kõige silmatorkavam probleem on ebaproportsionaalsus – kõikide ettevõtete kõiki töötajaid haarav massiivne kindlustus katab üksnes õnnetuseriski. Teisisõnu tegeleb plaanitav kindlustus üksnes lühiajalise ootamatu füüsilise või keemilise mõjuga. Nagu Eesti statistika näitab, on see mõju enamasti gravitatsioon, mis avaldub kellegi maha või alla kukkumise või millegi pähe kukkumisena. Sootuks jäävad kindlustuse alt välja kutsehaigused ja teised tööst põhjustatud haigused ehk need hädad, mille piiritlemine kindlustusjuhtumiks on keerukam.

Kui ametnikud võtaks vaevaks uurida, mis toimub eraldiseisva tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusega riikide töötervishoius, näeks nad, et seal maadeldakse ülesandega, kuidas töine vaimne tervis saaks kaitstud-hoitud samaväärselt töise füüsilise tervisega. On loomulik, et riikides, kus tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse ajalugu ületab sadat aastat, ei tõtata olemasolevat kindlustussüsteemi lammutama, vaid tegeletakse selle täiendamisega. Esmane analüüs ütleb, et liialt edukad nad ei ole olnud. Seevastu Rootsi ja Holland on oma terviklike lähenemiste toel need raskused ületanud.

Välisriikide kogemuse valguses on arutu hakata juurutama keha ja vaimu eristavat töötervishoiumeedet, mille ilmseid puudujääke on järgmistel aastakümnetel vaja lahendama hakata. Sotsiaalministeeriumi haldusalas on külluses poole rehkendusena valminud poliitikatükke, mis üksteisega kokku ei kõla. Mõtelgem siinkohal näiteks hooldusravi, lastekaitse korralduse või puuetega inimeste rehabilitatsioonile.

Pigem siis juba üldine vastutuskindlustus

Uue ministri eestvedamisel võiks korraks aja maha võtta ja läbi mõelda, mis probleemi kavatsetav seadusloome lahendada püüab. Kui eesmärk on ka päriselt töötajate tervise hoidmine, võiks ametnikud ise või välist abi kasutades genereerida lihtsa, kasvõi mõne-leheküljelisegi visiooni sellest, kuhu Eesti töötervishoid (tervis tähendab nii vaimset kui ka füüsilist tervist!) näiteks aastaks 2030 jõuda võiks. Kui selline paber tekiks, jõutakse ilmselt suhteliselt kiiresti äratundmisele, et kitsas gravitatsioonikindlustus soovitud eesmärgile kuigivõrd lähemale jõuda ei aita.

Kui seaduseloojad soovivad meedet, mis paneks tööandjad töötajate tervise eest enam vastutama, oleks kõige kiirem lahendus tööandja vastutuse suurendamine haiguslehel olevale töötajale hüvitise maksmisel sõltumata haiguslehe põhjusest. Kas see periood peaks olema viie asemel 10, 30 või 60 päeva, sõltugu tööandjatele pakutava vastukauba väärtusest. Jättes seejuures krooniliste haigete või teiste püsiva tervisehäirega inimeste haigushüvitise jätkuvalt haigekassa kanda, saaks riik veel ühe positiivselt diskrimineeriva meetme, kus "osalise töövõimega" tembeldatavad inimesed koormavad tööandja rahakotti vähem.

Kui kavatsuse autorid tahavad rohkem õiglust maa peale tuua ja võlaõigusseaduse toimimisse ei usu, võiks hoopiski kaaluda tööõnnetuskindlustusest oluliselt laiemat juriidilisele isikule kohustusliku vastutuskindlustuse ellukutsumist. See saaks rakenduda nii tööandja süüga tööõnnetuste korral kui ka muudel juhtudel, mis eraisikule tervise- ja varalise kahju ning haigekassale või sotsiaalkindlustusele laiemalt kulusid kaasa toob – olgu juhtum siis tartarist tingitud toidumürgistus restoranis või batuudikeskuses murtud luud. Inspiratsiooni erakindlustuse kasutamisvõimalustest leiab Euroopa lääneriikidest, kus ka näiteks lasteaiad ja koolid on kindlustatud puhkudeks, kui lapse ja tema varaga neis asutustes midagi juhtuma peaks.

Tööõnnetustest saamas ajalooline jäänuk

Kui seaduseloojatel on vankumatu usk sellesse, et eristuvad maksemäärad üksi mõjutavad oluliselt inimesest hoolimist, siis võiks sarnast meedet edukalt ju kasutada liikluskultuuri parandamiseks? Eesti teed on kordades tapvamad kui töökeskkond Eesti ettevõtetes. Ometi on liiklussurmade arvu kasvamisel olnud seni peamine reaktsioon poliitikakujundajate ettepanekud tuua teedele rohkem järelevalvet ja vaadata trahvid üle...

Tööõnnetuskindlustuse sobivuse hindamisel võiks mõtiskleda sellegi üle, kuhu tööturg meil liikunud ja liikumas on. Kui Rail Baltic ja Talsingi tunnel on valmis saanud, siis kui palju on meil alles neid ohtlikke töökohti, mille pärast kindlustust on mõtet juurutama hakata? Eeldades tehnoloogia jätkuvat võidukäiku on alust arvata, et raskete tööõnnetuste kahanemisel on olulisim roll sellel, et masinad võtavad paljud inimesele ohtlikud tööd enda kanda või vähemalt vahendada. Puupõlde harvendaval harvesteril töötava "metsamehe" suurim risk ei ole nüüdisajal enam langeva puuga pähesaamine. Pigem ohustab istuv eluviis tema lihas- ja luukonda ning hävitava iseloomuga ning väheste inimkontaktidega töö vaimset tervist.

Kui industriaalühiskondades oli tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse haare arvestatav –õnnetused tapsid ja vigastasid korraga paljusid –, siis 21. sajandi teenuste ja teadmusühiskonnas on sellest saamas ajalooline jäänuk. Paralleeli saab tõmmata tšekiraamatu rolliga panganduses: teatud ajaperioodil oli sel äritegevuses selge funktsioon ja väärtus, kuid vabas Eestis alustanud erapankadel oli mõistlik see etapp vahele jätta. 

Õige ajaaken tööõnnetuskindlustuse juurutamiseks Eestis on mööda lastud. Paarikümnest raisatud aastast võib aga saada hästi raisatud aeg, kui eelnõumustand hunti ja ideoloogilised silmaklapid peast visata ning töötervishoiusüsteemi uueks loomisel lahtisema pilguga ringi vaadata. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: