Ligikaudu 658 000 Eestimaa inimestest töötab täis- või osaajaga. Töö moodustabki suurema osa meie eluajast. Seda on rohkem kui õppides, perega koos olles või meelt lahutades. Vargamäe Andres arvas, et tagantjärele polegi elu muud kui ainult üks töö.

Mida me siis vajame, et tunda end töökohal hästi? Kõigepealt oma seisundi selgust ja kindlust. Töösuhetes kehtib kuldreegel – hea tulemus saavutatakse vaid siis, kui töötaja ja tööandja peavad teineteisest lugu ja on huvitatud teineteise heast käekäigust. Kui ei ole tööandjat, pole töötajal võimalik tööd teha ja raha teenida; kui pole töötajaid, võib tööandja oma uhkete ideede ja soovide otsa istuma jäädagi, reaalsuseks ei saa need kunagi.

Lisaks on oluline, milline on see keskkond, kus tööd tehakse, kas see on ohutu ja tervist säästev. Ja mis saab siis, kui juhtub tööõnnetus? Kuidas tagada töötajale kindlustunne, et ta ei jää oma murega üksi, kui tööõnnetuse tagajärjel on tekkinud tervisekadu ja endist viisi pole tööellu võimalik panustada või kuidas saab hakkama pere, kui tööõnnetuse tagajärjel sureb pere toitja?

Pea kõigis naaberriikides tuleb sellistel juhtudel appi kindlustus. Eestis tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust ei ole. Küll on meil ette näidata enam kui kahekümne aasta jagu vaidlusi. Pingutustest hoolimata pole osapoolte vahel leitud konsensust, kuidas peaksid õigused, kohustused ning maksukoormus jagunema tööandja, töötaja ja riigi vahel.

Praegu kehtib solidaarne süsteem, kus haigekassa maksab haigushüvitist tööõnnetuse korral alates teisest päevast sajaprotsendilise hüvitise määraga. See paraku soosib neid tööandjaid, kes ei pea tööohutust millekski ning kes hoides kokku ohutu töökeskkonna loomise pealt saavad seeläbi oma teenuseid ja kaupu odavamalt müüa.

Kindlustussüsteem survestaks õnnetuse korral tegelema tagajärgedega ja panustama ennetusse. Samal ajal leidub ettevõtteid, kes on juba praegu oma töötajad töökeskkonnaga seotud ohtude eest kindlustanud ning panustavad seeläbi teistega võrreldes kordades rohkem inimeste tervise säilimisse. See ei anna neile aga kahjuks ettevõtluses praegu veel konkurentsieeliseid.

Kindlasti ei ole tööõnnetuskindlustus võluvits, mis kõik probleemid lahendab, pigem saab seda vaadelda kui sammu õiges suunas. Kindlustussüsteemi loomisel tuleb selgemalt paika panna nii tööandja, töötaja kui ka riigi õigused ja kohustused, sest ohutusse töökeskkonda peavad panustama kõik.

Tööandja peab looma ohutu ja tervist hoidva töökeskkonna, töötaja peab järgima kehtestatud nõudeid, kasutama vajadusel isikukaitsevahendeid ning julgema keelduda tööst, mis kahjustab tema tervist. Riik peab looma süsteemi selliselt, et tööandjad ei näeks sellest vaid maksukoormuse kasvu, vaid eelkõige kasu.

Ideaalseid lahendusi ei ole, kuid tööõnnetuste arvu vaadates on selge, et kuidagi tuleb pooli motiveerida rohkem heast töökeskkonnast hoolima ning selle loomisesse panustama. Kui see on teistes riikides toiminud, siis oleks sel kindlasti ka positiivne mõju Eesti töökeskkonnale.

Tööõnnetus hüüab tulles. Aga kui see hääl jääb nõrgaks või õnnetud asjaolud satuvad kokku, on kahju inimesele, tema lähedastele ja tööandjale sageli suur. Odav on see, mida raha eest osta saab.

Artikkel ilmus algselt tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.