Terava pilgu ja otsekohese sõnaga riigiametnik Dmitri Jegorov kirjutas 27. augusti Eesti Päevalehte haarava kommentaari "Mul on mure". Kas juhtusite seda lugema?

Muidugi, nagu olen lugenud ka varasemaid Dmitri Jegorovi arvamusi. Väga sümpaatne. Ühelt poolt see, kuidas ta [rahandusministeeriumi asekantslerina] jagab ja suunab maksupoliitikat ning teisalt see, kuidas ta muretseb laiemalt meie ühiskonna pärast.

Olete küsinud, kas ta tahab poliitikasse minna, sest tema kirjutised on tõeliselt kirglikud lood?

Vaat nii ei ole küsinud. Minule ei ole tema artiklitest seda [poliitikasse minemise] muljet jäänud. Ta on valijana nõudlik...

Just, ja sõnastas lootuse, et küsiksime poliitikutelt, kes jagavad valimiste-eelselt säravaid lubadusi – kuidas te lahendate minu tänased tegelikud mured ja kuhu te meie maa viia soovite.

Ta julgustab teisi valijaid olema sama nõudlik – ärge leppige lihtsate lubadustega, soovige pikemat vaadet...

Poliitikule on selline käsitlus ohtlik, sest palju lihtsam on anda lihtsaid lubadusi – pensionilisa, igaühele hoolekodu koht, maksud ja aktsiisid alla...

Lubadused võivad ju lihtsad olla... Aga, meie õnneks ei ole meil enam lihtsaid probleeme, et lihtne mure, lihtne lahendus. Tegelikult oleme jõudnud ühiskonnana sinna, kus paljud mured ongi keerulised. Nüüd ei ole nii, et tõstame mingit määra või hüvitist ja mure laheneb. Tegelikult on vaja laiemalt vaadata.

Nagu hooldekodu koht, mis on ju nö katusteema. On õige, et iga inimene saaks vajadusel hooldekodu koha ja see [võimalus] ei sõltuks tema laste või lastelaste sissetulekust. Aga enne hooldekodusse jõudmist on ka koduteenused...

Nüüd läks keeruliseks, kuid inimesed tahavad teada: mis saab siis, kui vana ema või isa ei tule enam endaga toime, lapsed käivad tööl, nad peavad leidma mugava hooldekodu, mida jõuavad ka maksta...

Täiesti nõus. Eakatele on oluline, et nad suudavad ise selle hooldekodu koha eest tasuda, ega jää laste kaela. Perekonnaseadust tõlgendatakse valesti, kui öeldakse, et lapsed peavad need kulud katma. Ei pea. Lastel ja lastelastel on oma vanemate ja vanavanemate ees kohustused, aga rahaliselt sellisel määral, mis ei kahjusta nende igapäevast toimetulekut. Kui palju on Eestis peresid, kes saavad maksta 400 eurot – lisaks eaka inimesele pensionile – hooldekodu koha eest ilma, et see ei kahjustaks nende igapäevast toimetulekut?Riina Sikkut Autor: Siim Lõvi /ERR

Praegu on Eestis 8000 hooldekodukohta. Palju läheks maksma nende riigipoolne toetamine, kui pensionär annaks ära oma pensioni, ca 400 eurot?

40 miljonit eurot aastas, kui hooldekodukoha hinnaks võtta umbes 800 eurot kuus.

Kui palju on hooldekodukohti juurde vaja?

Nii nagu on eriarsti järjekordadega, on ka hooldekodu kohtadega – ega neid absoluutarvus juurde ei ole vaja. Küsimus on, kus need Eestis paiknevad, kas hooldekodusse jõuavad just need, kellel on vaja ööpäevaringset hooldust ja tuge.

Millal võib öelda, et omaste hoolduskoormus ning hooldekodude olemasolu ja hind ei ole enam pikalt lahendamata probleem, mis on üks Dmitri Jegorovi muresid?

Kui pensioni eest saaks hooldekodu koha, võtaks see rahalise surve peredelt ära. Aga, räägime hooldekodu-eelsest ajast. Kui inimene saab kodus elada, aga tal on abi vaja, et keegi käiks poes, tooks ahjupuid, teeks sooja söögi, kuid tööl käivatel lastel võib selliseski mahus abistamine olla üle jõu, siis peaks omavalitsus appi tulema. Rahvusvaheliselt on mõõdikuks 20 tunni piir – kui mina peaksin oma vanemaid nädalas 20 tundi abistama, siis sealt edasi oleks kindlasti vaja teiste abi.

 Seda ma ei saanud ikkagi teada, millal see probleem on lahendatud.

Siis, kui kõikides omavalitsustes on kodus elamist toestavad teenused ja pensioni eest saab hooldekodu koha. Et kellelgi ei oleks liiga suurt finantsilist ega liiga suurt igapäevase hooldamise koormust. Riik peab toetama, et need teenused oleksid sarnase kvaliteediga igal pool olemas, aga teenuseid ei pea tingimata tsentraliseerima.

Dmitri Jegorovi üks mure ütleb, et Eesti poliitmaastikul valitseb lühiajalisuse ja pinnapealsuse diktatuur, mille vundamendi on ladunud kõlavate, ent lihtsakoeliste lubaduste väljakäimine ja tung neid iga hinna eest realiseerida. Kui palju teie seda näete?

[Poliitikauuringute keskuses] Praxises, kus analüütikuna töötasin, analüüsisime valimisprogramme ja nende maksumust, riigikantseleis jälgisin samamoodi valitsuse tegevusprogrammi täitmist. Olen neid lubadusi ja plaane nii lähedalt näinud, et minul on tekkinud samuti tunne, nagu Dmitri Jegorovil: võiksime rääkida põhimõttelistest muutustest, mida üks või teine erakond soovib saavutada, aga mitte paari euro kaupa millegi langetamisest või tõstmisest. Selline marginaalidega mängimine ei muuda pikas plaanis sisuliselt midagi, kui räägime tervishoiuteenuste kättesaadavusest, hariduse kvaliteedist või tootlikkusest.

Te ei tunne ennast võõrkehana valitsuses ja poliitikas, mis on ju palju poliittehnoloogilisem ja küünilisem, kui teie praegu räägite?

Aga kas peab olema? Mina ei tunne ennast võõrkehana. Ma ei arva ka, et kõik poliitikud peaksid ühtemoodi mõtlema, nägema ainult ühte tüüpi lahendusi. Kuna mina tulen analüütiku ja ametniku rollist, siis ma näengi asju teistmoodi. See on väärtus.

Äripäevale tõdesitegi, et mõtlete veel nagu analüütik ja poliitilise reaalsusega arvestama õppimine võtab aega. Kaua see aega võtab?

Ma ei tea. Neli kuud on aega olnud ja asi on mul palju paremaks läinud.

Kuidas tundub poliitiline reaalsus analüütikule?

Üle viie aasta tagasi jõudsin ka enda jaoks järeldusele: analüütikuna võime meie arvutada välja maksumuudatuse mõju, koostada erinevad stsenaariumid, tundlikkuse analüüsi. Arvutad komakoha täpsusega, kõik on õige, aga lõpuks... Lõpuks on tegemist väärtuspõhise otsusega, mille teevad poliitikud, et kas maksumuudatus mõjutab rohkem madalama sissetulekuga peresid või kõrgema sissetulekuga inimesi või ei-ei, mõju peab olema kõigile võrdne.Riina Sikkut Autor: Siim Lõvi /ERR

Millistest väärtustest lähtudes teeb otsuseid praegune valitsus?

Saan aru, mida te küsite, aga kui koalitsioonivalitsus koosneb nii erinevatest osapooltest, siis sa peadki jõudma kompromissini, ühisosani. Mida kaugemal on erakonnad oma hoiakute ja väärtuste skaalal, siis seda keerulisem on kompromisside leidmine.

Kui kaugel on praegused valitsuserakonnad – sotsid, Isamaa, Keskerakond – üksteisest väärtuste poolest?

Vaat ma ei oska nüüd öelda... Muidugi, nad on telgede erinevatel suundadel. Viimasel ajal on paremas otsas võitlus oluliselt tihedamaks läinud, sinna tulevad ka uued erakonnad... Sotside poolne ots on palju lahedam. Ja kuulake, kuidas peaminister räägib tervishoiust. Väga sümpaatne. Ei ole nii, et peame ise vastutama, et iga inimene või pere peab haigustega kaasnevat finantskoormust kandma.

Minul on valus vaadata, kuidas valimiste eel tahavad asjatundmatud inimesed lammutada süsteemi. Muidugi on meie tervishoius probleeme, nende murekohtadega tulebki tegeleda, aga mitte öelda, et läheme üle erakindlustusele. See ei lahenda meie muresid.

Tegeleme murekohtadega. Juba aastaid peame me edumeelses IT-riigis haiglate registratuure igal esmaspäeval kell 8 hommikul telefonikõnedega pommitama, meenutab Jegorov. Oskate teda lohutada?

Täiesti piinlik. Olen korduvalt öelnud, et oleme digiriik ja digiregistratuur ei ole ülikeeruline tehisintellekt, see on täiesti tavapärane tehnoloogiline lahendus. Aga nüüd on mul head uudised – Põhja-Eesti Regionaalhaigla hakkab sel sügisel digiregistratuuri testima. Eks iga IT-lahenduse puhul on alguses mingid probleemid ja kui need lahendame, saab järgmisel aastal ehk juba üle-Eestiliselt seda rakendada.

Mina loodan siit palju. Ühelt poolt järjekordade läbipaistvus, kus inimene ei saa olla järjekorras korraga viies kohas ja kus digisaatekiri on eelduseks, et saad arstile aja. Peaksime jõudma selleni, et inimesed, kellel on vaja kiiresti saada arstiabi, siis nende saatekiri ütlebki seda ja nad saavad digiregistratuuris panna endale homseks aja. Aga kui tõmbasid viis aastat tagasi selja ära, mis aegajalt tuikab, siis sa ei pea kohe homme arsti juurde saama. Kui suudaksime vastavalt vajadusele patsiente järjestada, suurendaks see inimeste rahulolu, tooks paremad ravitulemused.

Me ikka vaidleme, kuidas vältida ühes riigis kahe ühiskonna probleemi, kirjutas Dmitri Jegorov, kelle arvates juba 1992. aastal oleksid pidanud 1. klassi minevad põnnid hakkama koos õppima.

Olen täiesti nõus. Väga keeruline on koolis õppida eesti keelt, kui ei ole kellegagi eesti keeles suhelda. Integratsioon pole ainult keel, eesti ja vene lapsed võivad ka koos käia trennis, klassiekskursioonidel. Me ei räägi ainult ühisest keeleoskusest, vaid ühistest tegevustest.

Teie ei pelga, kui eesti kodukeelega lapsed õpivad klassides, kus pool õpilastest on vene kodukeelega?

Küsitlused näitavad, et eestlased nõustuksid, kui klassis oleks umbes veerand vene lapsi. Aga ega see ole poliitiline küsimus, see on haridusspetsialistide küsimus, et mis vanuses lapsed ühte klassi kokku panna, kas kohe alguses või hiljem, näiteks 4. või 7. klassis.

Poliitiline küsimus on...

... kas lapsed võivad ühes [kooli]majas õppida?

Jah.

Mina arvan, et lapsed peaksid ühes majas õppima. Aga milline on õppemetoodika, see on küsimus haridusekspertidele.

Ja millal see juhtub?

Võiks juhtuda paari järgmise aasta jooksul. Nagu Dmitri [Jegorov] õigesti ütleb – seda oleks võinud alustada 1990-ndate aastate alguses. Muidugi on Eesti piirkonnad erinevad ja Narvas tuleks võibolla kasutada aktiivsemalt keelekümblust. Seegi on õppemetoodika küsimus.

Jegorovi arvates pärsitakse praegu inimeste motivatsiooni tööandjalt ametlikku palka nõuda. Kuidas julgustada töötajaid mitte nõustuma kõrvalustega, kust neile töötasu pakutakse?

Musta ja hämara palga teema ei ole nii lihtne. Kui inimene ei soovi saada ametlikku palka, siis tihtipeale on tema mure selles, et ausalt arvele laekuva palga võtaks ära kohtutäitur, sest töötajal on näiteks elatise- või kunagi võetud sms-laenu võlgnevused. Peame aru saama, mis on inimeste motivatsioon saada musta palka, et kas see on maksusüsteemi võimalike muudatuste kaudu lahendatav.

Kui nüüd tööandja ei soovi maksta ametlikult palka, vaid eelistab näidata miinimumpalka ja ülejäänu tuleb ümbrikus või mingite lepingutega, siis küsigem, mis on tööandja mure? Kas ta ei tule ots-otsaga kokku, kui maksaks kogu tehtud töö eest ausalt palka, mida maksustatakse maksudega? Kui sa ei suuda ametlikult inimesi palgates kasumisse jõuda, kas süüdi on maksusüsteem või osa süüd on ka äriplaanil?

Arvestades viimaste aastate palgakasvu, peaksid kõik tööjõumahukate ettevõtete juhid pingutama, et investeerida uude tsehhi või tootmisliini, et võimalikult palju automatiseerida.

Ent, ka maksusüsteemi puhul võiksime olla palju ambitsioonikamad ja vaadata, mis on seal võimalik ümber teha.

Näiteks?

Maksusüsteemi puhul oleme aastaid hädaldanud, et tööjõumaksud on kõrged. Ikka kuuleb, et meil maksustatakse rikkaks saamist, mitte rikkaks olemist. Aga vaadake, kui vähe Eesti maksustab kapitali, omandit. See ongi otsustamise koht, kas tahame, et maksukoormust kannavad töötajad või maksustame tööga kogutud vara, tehtud investeeringuid... Mina ei näe põhjust, miks peaksime kõrgetest tööjõumaksudest kinni hoidma.

Kas need mõtted jõuavad ka sotside valimisprogrammi?

Miks need ei peaks sinna jõudma?

Lisaks tahate muuta paindlikumaks töölepinguseaduse, kriitikud nimetavad seda rämpstöökohtade loomiseks.

Vastupidi – mina tegelen töötaja kaitsmisega. Töölepinguseadus on praegu väga jäik, aga meil on vaja suuremat paindlikkust. Vastasel juhul lähevadki inimesed töölepingu alt ära, sõlmivad käsunduslepingu, töövõtulepingu, müüvad teenust OÜ alt või tegutsevad FIE-na, võibolla töötavad mustalt. Siis jäävad nad ilma kogu kaitsest, mis aegade jooksul on töölepingu jaoks välja võideldud – puhkusepäevad, vanemapuhkuse päevad, ületunnitasu, kaitse lepingu lõpetamise vastu...

Näiteks need, kes teevad kaugtööd. Praegu ütleb töölepinguseadus, et tööandja vastutab tööohutusnõuete täitmise eest, peab järgima tööajast kinni pidamist, lõunapausid, puhkused... Aga kui inimene töötab kodus, kohvikus, Hispaanias – siis on tööandjal kaks võimalust, kas rikkuda seadust ja sõlmida ikkagi tööleping või sõlmida käsundusleping, millega mingeid garantiisid töötajale ei tule.

Meie soovime defineerida iseseisva otsustuspädevusega töötaja. Temaga sõlmitakse täiesti tavaline tööleping, koos kõigi hüvedega, aga tööandja ja töötaja lepivad kokku töötulemuse ning see, kus töötaja töötab ja millistel kellaaegadel, on tema enda otsustada.Riina Sikkut Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui eestlane haigestub, saab ta olla kas 100% haige või 100% terve, aga sellist võimalust pole, et tema töövõime on ajutiselt vähenenud ja ta saaks pool palka ja pool haigushüvitist, isegi kui inimesel on olemas nii soov kui ka võime kodus tööd teha... Dmitri Jegorovil on ju õigus – praegune süsteem on absurdselt paindumatu?

Olen nõus, praegu sellist võimalust ei ole, nagu Dmitri [Jegorov] kirjeldab. Kui loodi vanemahüvitise süsteem, oli samamoodi – kas kodus on üks või teine vanem, aga nüüd tuleb muudatus, et mõlemad vanemad saavad osalise koormusega töötada ja osalise koormusega lapse eest hoolitseda. Suund on kõikide süsteemide paindlikumaks muutmisele. 1990-ndate aastate alguses oli asjaajamine paberil ja palju lihtsam oli teha kõigile ühesugused reeglid, rääkida keskmisest inimesest, keskmises. Aga nüüd, kui algoritmid suudavad meie eest asju arvutada, otsustada, ka inimeste käitumist ennustada – ei ole mingit põhjust vanast raamist kinni hoida.

Paindlikkus on suund, kuhu liigume, aga eks seadusi muudetakse ükshaaval.

Miks on haigushüvitis väiksem kui palk ja esimesel kolmel haiguspäeval ei saa töötaja sentigi?

See oli üleüldise kärpimise tulemus [2008-2009] finantskriisi ajal. Tervishoius kadus täiskasvanute hambaravi hüvitis, vähendati hüvitist haiguspäevade eest...

Finantskriis on ammu möödas.

On. Küsimus on selles, et ka see on mure, mida tuleks lahendada. Minu jaoks on haiguspäevade hüvitused päris hästi paigas. Näiteks tööõnnetuste puhul ju on hüvitus täies mahus, mis on õige. Ja püsiva töövõimetuse korral võib ta minna kohtusse, nõudes tööandjalt suuremat kompensatsiooni. Aga kas kõigil meil on võimalik maksta kohtukulusid? Kas kõik on ühtemoodi võimelised oma õiguste eest seisma?

Pöörasite jutu ühele oma lemmikteemadest, et kõik 71 000 tööandjat peaksid kõik enda ligi 600 000 töötajat kindlustama erakindlustusseltsides tööõnnetuste vastu.

See on arutelu faasis. 15 aastat või rohkem on erakonnad ikka rääkinud, et teeme selle ära. Mitte midagi juhtunud ei ole, seni. Tööandjad tajuvad seda kuidagi väga negatiivselt, kuigi nemad saaksid selle kindlustuse kaudu kaitse [tööõnnetusega seotud] kahjunõuete suhtes, mida praegu nõutakse kohtus ettevõtjatelt välja, aga edaspidi hüvitataks ühisest fondist. Ja töötaja saab kindluse, et ta ei pea minema kohtusse ja mitu aastat enda õiguste eest võitlema, et saada hüvitist, vaid saab selle lihtsamini.

Olete öelnud, et aastas registreeritakse Eestis umbes 5000 tööõnnetust, millest enamik olnuks ennetatavad ning, et tööõnnetuskindlustuse süsteemiga loome töötajale õiglase hüvitamise süsteemi ning motiveerime tööandjaid töökeskkonda parandama...

Neist 1200 on rasked... Kui muidu räägime, et inimeste tervist tuleb igakülgselt hoida, siis ka töökeskkond peab aitama seda hoida.

Juba pea 20 aastat on meil töötuskindlustuse süsteem, et kui kahe töökohaga inimene ühest kohast koondatakse, peab ta ilmtingimata ka teise töökoha palgast loobuma, et töötukassas end arvele võtta ja hüvitist saada. See on taas üks Jegorovi muredest. Mina ei saa ka sellest aru.

See ei peaks nii olema.

Millal see muutub?

Analüüs on tellitud. Uue aasta alguses peaksin minema valitsusse ettepanekutega, kuidas töötuskindlustushüvitisi ja seda süsteemi ümber teha. Nii nagu õiguskantsler juhtis tähelepanu: meie süsteem on üles ehitatud sellele, et inimene on töötu siis, kui tal pole lepingut, aga tegelikult võiks töötusena käsitleda töise sissetuleku kadumist või olulisel määral vähenemist.

Kui inimene töötab praegu täiskohaga näiteks sotsiaalministeeriumis ja õhtuti annab joogatunde või veab maleringi, siis sotsiaalministeeriumist töökoha kaotuse järel tal väikese koormusega töökoht säilib ja ta ei ole töötu, ta ei saa hüvitist. Just nagu Dmitri kirjeldas. Aga kord nädalas jooga- või maletunni andmine ei taga ju äraelamist, sa hakkad tööd otsima, sul oleks vaja töötukassa abi. See [praegune kord] on üks asi, mis tuleks ära muuta.

Millal teie vihastasite viimati Eesti tervishoiu peale?

Minul ja lastel on väga tore perearst, oleme rahul. Samas, eriarsti puhul... Näiteks on lastel silmaarsti kontroll kolme aastaseks saamisel, aga keeruline on aega leida. Meie ei olegi veel lapsega sinna jõudnud.

Kuid, mina olen tervisepoliitikat õppinud, saan aru, miks üks või teine mure on tekkinud, mida selle lahendamiseks peab tegema ja vaatan tervishoiusüsteemi paljudest teisiti.

Miks inimesed ja ettevõtted maksavad haigekassa ülalhoidmiseks makse?

Mul on tunne, et nad tahavad teenust vastu saada.

Aga siis juhtub nii, et seesama inimene vajab vähiravi ja haigekassa keeldub seda tasumast. Kus siin õiglus on?

Ongi väga kahju, et on inimesi, kes soovivad haigekassast abi saada ja teatud diagnoosi või ravimi puhul seda ei saa. Aga väga paljusid haigekassa ju aitab. Uute, kallite, keeruliste meditsiiniseadmete ja ravimite puhul – Eestis nagu teisteski riikides – on küsimus, millises mahus ja kui kiiresti neid hüvitama hakatakse. [Vabatahtlike vähiravifond] "Kingitud elu" on suurepärane täiendav võimalus, kes teatud diagnoosiga patsientidel võtab teatud juhtudel ravikulud enda kanda.

Ja kes peab maksma riigile selle eest makse. Miks küll?

Käibemaks... Paljudes riikides on ravimid ja toiduained käibemaksust vabad või maksustatud madalama määraga. Võiksime ka Eestis seda arutada.

Kas ravimid peaksid meil olema käibemaksust vabad?

Kui ühiskond ütleb, et oleks õiglane anda ravimitele käibemaksuvabastus, siis võib seda teha. Sellest aastast on heldem täiendav ravimihüvitis – kui inimene on maksnud ravimite eest 100 eurot, siis edaspidi katab riik 50 protsenti ravimikuludest. Kui inimene on maksnud 300 eurot, hüvitab riik 90 protsenti edasistest ravimikuludest. See toimub automaatselt, keegi ei pea ise midagi taotlema.

Nüüd on küsimus, kas käibemaksuvabastusega muudame kõik ravimid – ka toidulisandid ja käsimüügiravimid – odavamaks või pakume hüvitust neile, kes peavad näiteks mõne kroonilise haiguse tõttu ravimeid palju ostma. Praegu teeme soodustuse just neile.

Millal hakkavad Eesti inimesed saama normaalset hambaravihüvitist?

Mis on normaalne summa? 40 eurot täiskasvanule ja 85 rasedale, osalise töövõimega inimesele ja pensionärile [aastas], lisaks proteesihüvitisele. Kas seda on vähe?

Kui palju maksab üks hammas?

Hambaravis on meil eraturg, mistõttu Tallinnas on hammas oluliselt kallim kui Lõuna-Eestis. Kui inimene maksab 40 eurot ja riik paneb 40 eurot juurde, siis selle raha eest võiks saada näiteks kaks väiksemat plommi või ühe suurema, hamba väljatõmbamise... Et see, mida inimesed sama raha eest vastu saavad, oleks ka üle Eesti võrreldav, mitte nii, et Lõuna-Eestis saad kaks väikest plommi, aga Tallinnas saad sama raha eest suu lahti teha.

Inimesed on hakanud seda teenust kasutama, päris usinasti ka need, kes enne hambaarsti juures ei käinud.

Olete palkade läbipaistvust nimetanud heaks viisiks soolise palgalõhe vähendamiseks. Kõigi töötasu avalikuks, nii avalikus kui ka erasektoris?

Hea mõte. Kõige tõhusam viis palgalõhe vähendamiseks on palkade läbipaistvuse suurendamine.

Eestlastel pole tavaliselt kombeks oma palgast rääkida, välja arvatud avalikus teenistuses, kus ametnike töötasu avalikustamine on kohustuslik.

Meil on tõesti tunne, et palk on hästi personaalne, konfidentsiaalne, et see nagu ütleks minu kohta midagi – ma ei tea, miks on selline hoiak. Näiteks Soomes on kõik palgad avalikud.

Eestis tekitaks see palju paksu verd, kadedust ja tülisid.

(Naerab) Jah, aga üks kord on ehmatav, siis harjume ära. Me ei räägi ju ühe kuu sissetulekust, et, ah, naised saavad 20 protsenti vähem [palka], huulepulk jääb ostmata. See ei ole nii! Palgalõhe mõjutab tulevast pensioni, töötuskindlustushüvitise ja vanemahüvitise suurust, laste toimetulekut. Palgalõhe mõju on palju suurem ja sellepärast tulebki seda tõsiselt võtta.

Kuidas tuua Eestis arstiks õppinud ja praegu välismaal töötavad inimesed koju tagasi?

Kõigepealt pean rõõmustama, et Eestis õppinud ja töötanud arstide ja õdede lahkumise suurem laine on üle läinud.

Siit pole enam kedagi minemas?

(Naerab) Ei-ei-ei... Esiteks on Eestis palgad tõusnud. 2004. aastal tegin Praxises esimese tööna tervishoiutöötajate rändeteemalist küsitlust. Sealt tuli selgelt välja, et lahkumise üks põhjus on palk, aga samuti töökeskkond, kuidas tervishoiutöötajaid meie haiglates väärtustatakse ja tunnustatakse, milline on õhkkond, kas töötatakse meeskonnana... Muutused Eesti haiglates on toimunud ja noored endises mahus enam ei lahku.

See, et osa neist läheb välismaale residentuuri tegema või töötab mõned aastad Soomes üldarstina ja tuleb tagasi, see on kasulik, annab ka meie tervishoiule välismaist kogemust. Me ei saa ju kõigile öelda, et keegi ei tohi kuhugile minna. Muidugi on lootus, et need, kes lähevad, tulevad tagasi ja panustavad hiljem siin.

Ka teie õde, kes töötab Saksamaal südamekirurgina?

Kuidas te seda teate, et minu õde on seal? Mina räägin talle kogu aeg, et tulgu tagasi, aga ta teab seal praegu veel residentuuri. Ja ma mõistan, et kui sul on patsientide arv suurem, siis ongi kirurgil huvitavamaid juhtumeid, sa näed patoloogiaid, mida siin tuleb ette ehk kord paari aasta järel. Saan hästi aru, miks erialaselt on välismaine kogemus meie arstidele huvitav. Aga selle kogemuse omandanuna võiksid ju Eestisse tagasi tulla.

Reformierakonna üks valimislubadus on lihtne – 500 eurot maksuvabalt kõigile, astmeline tulumaks kaob. Teie vastasite, et reformierakondlased seisavad sellise lubadusega vaid 10 protsendi kõige rikkamate eest, kes teenivad alates 2100 eurot kuus. Kas näiteks 2500-eurose kuupalgaga inimene on rikas?

Eestis on, jah.

Mina arvasin, et ta võiks kuuluda keskklassi.

Ta võib ka keskklassis olla, aga Eestis ehmataks enamus inimesi ära, kui näeb 2500-eurost kuupalka. Eestis on see ikka kõrge palk.

Aga nüüd see lihtne lahendus, 500 eurot kõigile. Meie enamus muresid ei ole nii lihtsad, et saad neid lihtsa lahendusega lahendada. Muidugi, lihtsalt administreeritav, inimestele arusaadav tulumaksusüsteem on väärtus. Kõigile võib ollagi 500 eurot tulumaksuvaba, aga Reformierakonna pakutud muutus tuleb teha koos kõrgema maksumääraga, näiteks 24 või 26 protsenti kõrgema tulu teenijatele peaks kompenseerima kulu, mille toob kaasa 500 eurot tulumaksuvabalt kõigile.

Reformierakonna pakutud muudatuse hind on 200 miljonit eurot ja meie ühiskonnas on küll kohti, kuhu see 200 miljonit rohkem ära kuluks. Maksimumvõidu – 100 eurot kuus – saaksid üle 2100 eurot teenivad inimesed ja mina 200 miljonit eurot sellisesse muudatuse ei paneks.

Kui mõistlik on lasteaia kohatasu sõltuvus alampalgast, mis tähendab, et alampalga kasv tõstab ka lasteaia koha hinda?

Mina arvan, et see ei ole mõistlik. Kui palju on lasteaed vabatahtlik hoid ja kui palju kooliks ettevalmistus? Vastame esmalt sellele küsimusele. Eriti praegu, kui haridus- ja teadusminister Mailis Reps pakkus, et lasteaia viimased aasta-kaks võiksid olla sama kohustuslikud nagu kool. Siis jõuame loogiliselt teemani, et kui lasteaed on kohustuslik, miks me selle eest tasu võtame, kui koolis me seda ei tee. Arutelu koht, kas ja kui palju lasteaia tasu võtta.

Kas Tallink peab kuuluma laevakaptenitele ja Nordica lenduritele?

Ei pea. Aga apteekide puhul, kuhu te tahate jõuda...

Just. Miks kehtib meil siis aastatel 2014-2015 otsustatud apteegireform, et ravimite hulgi- ja jaemüüja ei või olla seotud ning apteegipidaja tohib olla vaid proviisor?

Apteegiturgu ongi keeruline reguleerida, siin ei ole ühte õiget või valet viisi. Detsembrini 2013 kehtisid meil apteekide asutamise piirangud, et kui lähedal need teineteisele olla võivad ja kui palju neid elanike arvu kohta avada tohib.

Aga riigikohus otsustas, et selliste piirangute seadmine on põhiseadusega vastuolus. Ja siis jõudis riigikogu kiirkorras järeldusele, et anname viie-aastase üleminekuaja, mille jooksul hulgiketid peavad apteegid üle andma proviisoritele, et meil tekiks proviisorapteegid, nagu on paljudes teistes riikides.

Mulle on see sümpaatne mõte. Näen, et proviisor on esmatasandi [tervishoiu] osa, nii nagu perearst juhib oma perearsti praksist, apteek on inimestele kõige sagedamini külastatav tervishoiuasutus ja sealt võikski saada ravimite-alast nõu, apteeker saab retsepti uuendamist meelde tuletada ja võibolla igakord ei peagi perearsti juurde minema. See, kui apteeker ei defineeri ennast äriettevõtte töötajana, kelle eesmärgiks on kasumi teenimine, vaid ta näeb ennast tervishoiusüsteemi osana – see on tervitatav muudatus.

Kas te aga möönate, et seadusest hoolimata võivad apteegid jääda ka edaspidi seniste kettide mõju alla ja õhus on võimalus, et reformi järel tekib turul ikka monopol?

Ega apteegid ravimeid ise maale tooma hakka, muidugi ostavad need hulgimüüjalt, on frantsiisi või kaubamärgi kasutamise lepingud, et paned kleepsu aknale või sõlmitakse ilmselt muud püsiostulepingud. Ma ei näe, et seda mõju üldse ei saaks olla. Aga muidugi tuleb töötada selle nimel, et proviisorid tegelikult juhiksid ise oma apteeke, teeksid ise majandusotsuseid, et keegi neid kuskilt niidi otsast ei tõmbaks.Riina Sikkut Autor: Siim Lõvi /ERR

Seega, tagasi te apteegireformi ei pööra?

Olen öelnud huvilistele osapooltele: kui oleks parem lahendus, siis võib ümber otsustada. Aga seda on mõtet teha siis, kui meil on parem alternatiiv laual. Kui meil pole ühtegi paremat viisi apteegiuru reguleerimiseks, siis ei ole mõtet seda otsust ümber vaadata.

2020. aastast muutuva seaduse järgi ei saa riik edaspidi kedagi sundida maal apteeki avama. Mis saab paari tuhande elanikuga väikelinnadest?

Eestis on apteekide tihedus paar korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Selle muudatuse järel apteekide arv ilmselt tõesti väheneb, sest kui proviisor peab oma apteegi ise ära majandama, siis on mõistlik luua apteek kohta, kus ots-otsaga välja tuleb. Siis ei ole võimalik, et katad hulgimüügituludest apteegi kahjumi.

Maapiirkonnad on ikkagi löögi all?

Ei usu. Inimestel on ravimeid vaja ja nad on valmis nende eest maksma. Kui see on äriliselt mõttekas, siis apteek püsib. Maapiirkondades, kus on ajalooliselt tugevad apteegid, pole kellelgi huvi neid kinni panna.

Kas aspiriini, silmatilku, vitamiine ja plaastrit peaks saama osta toidupoest?

Ooh... See on aastakümneid käinud diskussioon, kas tanklas ja poes peaksid olema käsimüügiravimid. Mina selleks vajadust ei näe. Ja eelmise teema juurde tagasi tulles – kui suure osa moodustavad käsimüügiravimid ka proviisorapteekide käibest? Kui soovime, et maapiirkondades oleks majanduslikult mõttekas apteegi pidamine, siis see on üks kriteerium otsustamiseks – kui palju me räägime kliendi mugavusest ja kui palju apteekide toimetulemisest ka väikestes kohtades.

Sotsid on teadupärast keelaja märgi külge saanud ja teie keerate sinna veel vinti juurde...

Nii?

... kui plaanite rahvatervise seaduses keelata solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutamise alaealistele, sest see võib suurendada vähki haigestumise riski. Ehk peaks siis üldse need teenused keelama?

Ega me alkoholi pole ka keelanud, iga täiskasvanu võib ise otsustada, aga alaealistele me alkoholi ei müü, alaealistele me seda ei reklaami, alaealiste tarbimist me ei soodusta. Ma ei tea, kui paljud lapsevanemad on vastu, et alaealised ei saa ennast augustada ja tätoveerida. Ei näe seda terava ühiskondliku mure ja vastuseisu kohana. Alaealiste puhul ongi meil rohkem asju reguleeritud, ka keelatud.

Ja siis keelate rahvatervise seadusega väikese toiteväärtusega ja suure energiasisaldusega toitude – näiteks saiakeste – müümise lasteaedades ja koolides.

Ühise raha eest, mida anname lasteaiale, koolile, haiglale või hooldekodule, võiksime ikka tervislikku toitu pakkuda, ei ole ainult kommid ja makaronid. Ka haiglatoidu puhul... Lapsevanemad on mulle kirjutanud ja küsinud, et kas see ikka toetab lapse terveks saamist, kui vorstikaste, piimakissell ja kreemisaiake on haigla menüüs. Kui räägime vitamiinidest ja toorsalatitest, siis see pole keelamine ega piiramine. Loomulik, et pakume lastele ja haiglas paranevatele inimestele tervislikku toitu, mis toetab õppimist, toetab terveks saamist.

Kui Äripäeva ajakirjanik küsis teilt, kas mõned ametikohale eelnevad hirmud on ka tõeks saanud, siis ütlesite vaid, et valimistele eel lähevad mingid protsessid aeglasemalt ja otsuseid on keerulisem teha. Selgitage, palun.

Kui uus koalitsioon tuleb võimule, siis tihti tehakse esimese saja päeva jooksul kohe kõik suuremad otsused, olgu need maksumuudatused või midagi muud. Ja siis ongi aega tegeleda väiksemate asjadega, detailidega. Ma ei ütle, et see on õige või vale, aga nii on minevikus olnud.

 Ja pool aastat enne parlamendivalimisi tegelevad erakonnad...

 ... selleks ajaks on suur osa koalitsioonilepingus kokkulepitud asjadest juba ära tehtud. (Naerab)

Osav vastus. Ja erakondadel on nüüd aega tegeleda valimiskampaaniaga?

Kas juba kampaaniaga, aga et valimisprogrammi saaksid olulised asjad kirja, sellega tuleb küll vaeva näha.

President Kaljulaid ütles 20. augusti roosiaia-vastuvõtul, et teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas. Oli teil seda hea kuulata?

Oli küll.

Kas teie jäätegi nüüd poliitikasse?

Valimistele lähen ma kindlasti. Mulle väga meeldib tervise- ja tööministri töö, sisu poolest väga huvitav ning arvan, et saan asju muuta. Kaks nädalat tagasi tähistas sihtasutus Archimedes Kristjan Jaagu stipendiumi programmi 15. sünnipäeva. Nimelt rahastas Kristjan Jaak minu õpinguid, kui Londonis tervisepoliitikat õppisin. Nüüd olid nad üles otsinud minu omaaegse motivatsioonikirja, kus enesekindlalt lubasin, et õpin välismaal, tulen tagasi ja hakkan Eesti tervishoius asju muutma. Nii ongi läinud.

Olete te aga valmis järgmisest kevadest neli aastat ka parlamendi opositsioonipingil istuma, samahea kui tegevusetult, kui sotsid peaksid valitsusest välja langema?

Mul puudub riigikogu kogemus, ma ei oska öelda, kui keeruline on opositsioonis olemine. Aga see aitab kindlasti, kui sul on ka siis oma teema.