Ajakirjandus elab üle murrangut, ajakirjandus on kriisis. Selliste lausetega algab õige palju meediauuringute tekste. Õigupoolest algavad need nii juba viimased 15 aastat.

Viimasel paaril nädalal aga pakub eesti ajakirjanike hulgas kõneainet Postimehe ajakirjaniku Tiina Kaukvere blogipostitus, milles ta kritiseerib tugevalt meie ajakirjanduse toimimist. Lobedalt kirja pandud tekstis on tugevaid tundeid ja oma kogemusest lähtumist.

Veebiajakirjanikuna nõustun paljuga, mida Tiina on kirjutanud. Kuid ülikooli õppejõu ja meediauurijana lisan veel üht-teist.

Keskastme juhtide kriis

Eesti ajakirjanduses on kümmekond aastat räägitud keskastme juhtide või toimetajate kriisist. Tänavu suvel kaitsesin doktoritööd, milles uurisin, millised oskused peaksid ajakirjanike hinnangul olema veebis töötaval ajakirjanikul ning milliseid oskusi nad saavad oma töös tegelikult rakendada. Ilmnes tugev vastuolu.

Toimetuste juhid eeldasid, et veebis töötavad ajakirjanikud peaksid olema paljuoskuslikud ehk n-ö Hunt Kriimsilmad: valdama keeli, oskama tõlkida, kirjutada heas eesti keeles, tundma video ja foto salvestamist ja järeltöötlust, graafikat jpm. Aga kõige olulisem veebiajakirjaniku oskus olevat hoopis kiirus, mis peab toimetuste juhtide ja ajakirjanike hinnangul olema kombinatsioonis kõigi teiste oskustega. Aga miks?

Sellepärast, et veebis on oluline avaldada palju ja kiiresti. Kas teadsite, et veel mõne aasta eest oli Eesti meediamajades inimesi, kelle töölepingus oli kirjas kohustus avaldada tööpäeva jooksul vähemalt 8 või 10 "ühikut". "Ühik" võib tähendada viielauselist refereeringut teisest meediaväljaandest, laineid lööva sotsiaalmeediavideo vahendamist, tõlkenupukest välismeediast või muud taolist. Peaasi, et midagi ilmub. Ja toob klikke.

Seda praktikat kasutas enamik Eesti meediamajadest. Paraku ei osanud toimetuste juhid ega ka nende alluvad täpselt selgitada, miks on vaja pidevalt avaldada, pidevalt toota või miks seda on vaja teha kiiresti.

Nii tehakse, sest nii on viimased 20 aastat tehtud. Jah, Eesti ajakirjandust on veebis saanud lugeda juba pea veerandsada aastat. Ning umbes sama vanad on sageli ka toimetuste juhtide arusaamad sellest, kuidas (veebi)ajakirjandust teha ja kuidas inimesi juhtida.

Tiina Kaukvere kirjutab oma blogis, kuidas tema kolleegid – tasemel ajakirjanikud – toimetustest lahkuvad, nagu poleks neid seal olnudki. Seda lugedes vasardas mul peas juhtimiskoolitusel kuuldud mõte: professionaalsed inimesed ei lahku sellepärast, et neile ei meeldiks oma töö sisu, vaid see, kuidas töö on korraldatud. Ajakirjanikudki lahkuvad üha kuhjuvate mõttetute tööülesannete, madala standardi ja ebakompetentse juhtimise pärast. Oma tutvusringkonnast saan viimasest aastast tuua kümme sellist näidet.

Ajakirjanduse kriisi on põhjustanud ajakirjanikud

Aga ei tasu arvata, et vaid juhtimine pärsib kvaliteetse ajakirjanduse tegemist. Mainisin juba erialažargoonis kasutatavaid "ühikuid" ja "tootmist". Neid mõisteid kasutavad ajakirjanikud omavahel ning need kõlasid minu doktoritöös pea kõigi 58 intervjueeritu suust. Veebiajakirjanduses "hoitakse linti" ehk "toodetakse" ja avaldatakse iga lühikese aja tagant mõni "ühik". Kõlab nagu keel, mida võiksid kasutada vabrikutöölised, mitte loomingulised inimesed nagu ajakirjanikud.

Verbum creat omnia – sõna loob kõik. Kui ajakirjanikud ise räägivad enda loomingust kui vabrikutööst, siis mida muud see olla saabki?

Ja kes siis seda vabrikutööd teeb? Jällegi ajakirjanikud ise. Head kolleegid, sõbrad ajakirjanikud, miks te sellega nõus olete? Ajakirjandusautonoomia ehk sõltumatus ja vabadus teha vaba ajakirjandust on iga ajakirjaniku õigus. Millal te viimati tuletasite seda endale ja oma ülemusele meelde?

Ehk on aeg astuda vastu "ühikute toomisele" ning tulla tagasi kvaliteetse ajakirjanduse juurde, milles sisu ja allikaid valitakse, kontrollitakse ja toimetatakse? Nõudke aega, et kirjutada sisukaid artikleid, mida inimesed lugeda tahavad, tehke iga lugu nii, nagu see oleks parim.

Ma tean, et see võib kõlada naiivselt, aga ehk veenab fakt, et lugejad tegelikult ei loe, mitu ühikut te avaldanud olete, vaid nad loevad, mida te avaldasite. Sisu loeb.

Mida auditoorium nõuab või mida auditoorium saab?

Mida madalamale laseme ajakirjandussisu kvaliteedi, seda odavam on seda toota. Ja selle kõige juures on juhtidel (aga küllalt sageli ka reporteritel) lihtne ennast õigustada – seda ju lugejad tahavadki. Äkki see ikkagi ei ole nii?

Hea indikaator selles vallas on auditooriumi valmisolek ajakirjandussisu eest maksta. Nii minu doktoritöö uuringust kui ka päris mitmest Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööst ilmneb, et inimesed on valmis maksma sisu eest, mis on kvaliteetne ja usaldusväärne. Nad ei maksa aga selle eest, mida nad lihtsa guugeldamise peale tasuta saavad.  

Ometi juhtub, et meie meediaväljaanded küsivad tasu ka näiteks päästeameti teadete eest, mis on internetis muidu tasuta kättesaadavad. Kes otsustab, mille eest raha küsitakse? Ja kes teeb strateegiad, planeerib ja kavandab? Jõuame ringiga tagasi juhtimise ja selle kriisi juurde.

Auditooriumit ei tasu alahinnata, eriti kvaliteediootuse osas. Eesti ajakirjandus ei konkureeri ammu enam omavahel, vaid kogu maailmaga. Kui lugeja saab aru, et talle pakutakse päevast päeva jama ja klikimagneteid, siis ühel päeval ta enam seda meediaväljaannet ei tarbi, eriti kui välismaalt saab kvaliteetsemat. Ja nii pole Eesti ajakirjandust enam kellelegi vaja.

Loodetavasti võtame meie, ajakirjanikud, end enne seda siiski kokku. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.