Ühiskonna toimimise mõistmine muutub seda olulisemaks, mida keerukamad ülesanded ja valikud ühiskonna ette kerkivad. Näiteks mõjutab see otseselt meie suutlikkust hinnata erinevate uuenduste ja muudatuste mõju riigi arengule. Tuleviku uusi arengusuundi, mille puhul ühiskonna selline suutlikkus hädavajalikuks osutub, on mitu, näiteks tehisintellekti laialdasem kasutamine ja kosmoseühiskonna poole liikumine. Kas me oleme võimelised looma korralduse, mis aitab inimestel paremini mõista, kuidas me kogukonnana toimime ning mis on ühiskonnas olemise alused? Kindlasti oleme!

Mida saame teha?

Seame sisse ühiskonnateenistuse, kus aastase perioodi jooksul on noorel inimesel kokkupuude meie ühiskonna erinevate tahkudega: tervishoid, sotsiaalhoolekanne, riigikaitse, siseturvalisus, jäätmekäitlus, ühistranspordi korraldus, infrastruktuuride ehitamine, kultuur, sport, põllumajandus, metsandus, merendus jms eluvaldkonnad.

Teeme ühiskondliku kokkuleppe, et peale kesk- või kutsehariduse omandamist läbivad kõik noored teenistuse, mis annab ülevaate Eesti ühiskonna toimimisest. Programm töötatakse välja koostöös vabakonna, erinevate erialaliitude ja tööandjatega. Koostöös riigi ja erasektoriga antakse erinevate elualade baasteadmised, läbilõige ühiskonnast ning ettevalmistavad teadmised eluks. Teeme kohustuslikuks noortele ühiskonda sisenejatele peale keskhariduse omandamist tutvuda meie ühiskonnaga laiemalt. Ehk siis aastane ühiskonnapraktika erinevates eluvaldkondades.

Aastane teenistus sisaldaks 52 nädala jooksul 26 erineva valdkonnaga kokku puutumist. Seda ei pea tegema tingimata järjest, vaid miks mitte pakkuda võimalust läbida teenistus mõne aasta jooksul.

Eluvaldkonnad peavad kindlasti olema erinevad: sotsiaalhoolekanne ja tervishoid (näiteks vanurite hooldamine ja töö vanemateta lastega), riigi turvalisus (ajateenistus, vabatahtlik päästja, abipolitseinik), ümbruskonna korrashoid (prügi sorteerimise tehas, prügikoristus maanteedel ja rannas), ehitus ja heakord (näiteks grafitipuhastus, tänavahooldus), keskkond ja põllumajandus (metsa ja loodusressursside haldamine, põllumajandus), suurte infrastruktuuride toimimine (töö vee-, kanalisatsiooni-, elektrivõrgu-, kaevandus- vms objektidel), kultuur ja sport (näiteks ürituste korraldus, logistika jms toetamine) jne.

Mingi osa teenistusest võib pikendada (näiteks riigi turvalisuse osa noormeestele võib kogu programmist olla kolm kuud) või asendada, kui tervis või põhimõtted ei luba kõike teha. Programm arvestab ka noore inimese erisustega – millega on juba varasem kokkupuude või teadmised, võib personaalses programmis vahele jätta. See soodustab omakorda vabatahtlikku sobiva tööga kokkupuudet juba kooliajal.

Ülesanne tööandjatele on analüüsida ja kirjeldada mõned lihtsamad töölõigud selliselt, et oleks võimalik poole- kuni ühepäevase väljaõppe järel tegutseda kuni kümme päeva järjest lihtsama tööga selles valdkonnas. Ka see, kuidas teenistuse eri osade käigus õpitu tuleb kasuks järgnevalt kohtadel, võib anda huvitava äratundmise, kuidas erinevate elualade teadmised üksteist toetavad. Seda kasvatava väljaõppe osa saaks selliste programmide väljatöötamisel arvesse võtta.

Kindlasti leidub alasid, kus kogemuse saamiseks esmalävendi õppimine ei toeta kiiret sisenemist, ent pole sealgi võimatu. Kindlasti on üks põhjuseid ka selles, et valdkonna korraldust ei ole sellisele ülesandepüstitusele vastavalt läbi mõeldud.

Mida me sellest võidame?

Võita on meil palju. Esiteks selguvad sellise analüüsi tulemusena väiksema lisandväärtusega töölõigud. Need on paljuski tööd, mis lähikümnendil ühel või teisel moel robotite ja teiste tehnoloogiliste lahenduste poolt üle võetakse. Teiseks on mitmete tööde osas, kuhu on raske leida töötajaid, võimalik palju ära teha pidevalt roteeruva ühiskonnateenistujatega. Eriti on see oluline erinevate hooajatööde osas, näiteks aia- või metsasaaduste korjamine, abitööd majutusasutuses või välikohvikus teenindamine. Täna räägime me pidevalt vajadusest tööjõudu mujalt riikidest sisse tuua, kuid ühiskonnapraktika võib osaliselt seda probleemi leevendada. Eriti hooajatööliste kasutamist nõudvates töölõikudes. Kolmandaks kasvab ühiskond, mis on paljud teadlikum ning rohkem valmis praktiliseks eluks. Neljandaks saavutame sidususe, kus üksteise mõistmine on inimlikult lihtsam, sest isiklikud kogemused on oluliselt laiemad.

Noored teevad peale ühiskonnapraktika läbimist oluliselt teadlikumad valikud oma edasise hariduse ja tulevase töö osas. Lisaks saavad nad oma valitud erialal kasutada interdistsiplinaarseid kogemusi ning näha seoseid valdkondade ja lahenduste vahel, mis muidu oleks neile mõistetamatud. Lihtsamini võib tekkida ka parimate praktikate ning töövõtete teadmussiire erinevate valdkondade ja põlvkondade vahel.

Inimesed, kes on korra oma elus sorteerinud prügi, koristanud teeääri või metsa, ei käitu enam kunagi prügiga samamoodi. Inimene, kes on noorena kokku puutunud vanemate inimeste eest hoolitsemisega, surmaga seotud toimingutega või hooldekodu tööga, muutub lugupidavamaks ning mõistvamaks kogu enda elukaare osas. Ka inimene, kes on olnud kaevanduses tööl, suhtub energiakokkuhoidu teisiti. Samuti õpitakse hindama raskuseid ja väljakutseid nendel elualadel, millega ise tulevikus kokku ei puututa. Suur osa probleemidest ühiskonnas muutuvad mõistetavaks ning seosed valdkondade vahel paremini tajutavateks. Muutub käitumine, kaasarääkimine protsessides on sisulisem ning karjäärivalikud teadlikumad.

Tööandjad saavad vajalikud töökäed ja läbimõeldumad protsessid. See on hädavajalik samm Eesti liikumisel digitaalse majanduse suunas, samuti ettevõtete loodava lisandväärtuse kasvatamiseks. Nii tekib lisandväärtusele sisuline dimensioon, sest erinevad valdkonnad saavad paremini aru, millist töölõiku hakatakse lähitulevikus automatiseerima. Välja- ja ümberõppe programmide osas tõuseb kõigi tööandjate teadlikus. See võib viia ka soovini senisest rohkem kaasa rääkida hariduse ja inimeste ettevalmistuse teemadel laiemalt.

Lisaks saame me sellise tegevuse järjepideval kordamisel ja täiustamisel ka pikas perspektiivis olulise teadmise. Teadmise, kuidas minimeerida aega kellelegi uute oskuse omandamiseks. Teadmise, millised materjalid ja õppevahendid kiirendavad sellist protsessi. Selline oskus kõlab intuitiivselt väga vajalikuna tuleviku kosmoseühiskonnas. Areneb haridus, areneb väljaõpe, arenevad tööandjad ning saame paremad, teadlikumad ja eeldatavalt ka aktiivsemad kodanikud ning sidusamad eluvaldkonnad. Ehk isegi sidusama teaduse? Lühikesed võidud, pikad võidud, paremini seotud inimesed ja suurem teineteisemõistmine hoolimata kasvanud keerukusest. Kõlab nagu ühiskond, kus sooviks elada!