Maailm muutub keerulisemaks lausa iga päevaga. Selles on oluline roll nähtusel, mille nimi on "kiirenevalt tagastuvate võitude seadus". See on põhimõte, mille kohaselt erinevad tehnoloogilised arengud toimuvad ajas üha kiirenevalt ja iga tekkiv võit kiirendab omakorda arenguid mitmetes teistes valdkondades.

Seega, kuigi meile tundub, et senine tehnoloogiline areng on olnud kiire – on meid ees ootamas veelgi kiiremad arengud ning sellega kaasnev kasvav keerukus ümbritsevas ja ühiskonnas. Täpsemalt saab sellest nähtusest lugeda Ray Kurzweili raamatust "The Age of Spiritual Machines".

Me ei saa endalt küsida, kas see kiirenev areng juhtub - me oleme viimastel kümnenditel näinud, et see protsess on vältimatu. Mida me saame ja peame endalt küsima: milliseid ühiskonna liikmeid soovime sellises muutuvas maailmas enda ümber näha? Milline on meie sõnum inimeste arengule ja kohanemisele selle ühiskonna kasvava keerukusega?

Kui eelmisel suvel lapse lasteaias ühiskondlikus korras n-ö liivakuhja laiali vedasin, siis samal ajal veetis teisel poole aeda aega seltskond, kes laste mänguväljaku ääres ümber kaheliitrise õllepudeli istusid ning kõva häälega maailma parandasid.

Võib-olla olen ülekohtune, aga intuitiivselt pakun, et tegemist ei olnud vabatahtlike päästjate, doonorite ega looduskaitsjatega. Püüan muude järeldustega mitte liiga kaugele minna, aga mõtteainest andis see paari tunni jooksul küll.

Vahest me siiski ei panusta kõik ühepalju selleks, et ühiskonna tulevik oleks parem? Vast saab sellest midagi järeldada ning kuidagi anda signaali – millist käitumist me tegelikult rohkem soovime oma ühiskonna liikmetelt?

Üks võimalus on luua ühiskonnas vastutustundliku käitumise mudel ning asuda seda mõõtma. Näiteks võime me väärtustada seda, et keegi panustab oma energiat vabatahtliku tegevuse kaudu ühiskonna paremaks korraldamiseks. Olgu selleks tegevuseks vabatahtliku päästja töö, abipolitseiniku roll, laulupeo korraldamises osalemine või hoopis laste spordiklubi vedamine.

Selliseid vabatahtlikke tegevusi on tegelikult väga palju ning moraalsed majakad tuletavad meile aeg-ajalt ka meelde, et me ei ela mitte mingis kauges ja abstraktses "riigis", vaid me ise koos oma lähikonnaga ehitame ja loome oma riiki iga päev.

Nõus. Samal ajal ei pane sugugi kõik käsi külge, kui tegemist on talgute, koristuspäeva või mõne muu maailma paremaks muutmise üritusega. Paljudele inimestele piisab, kui tiksuda kas külapoe kõrval või helesinise ekraani taga. Kas saaksime kuidagi paremini?

Ühiskondlik areng esile

Usun, et meie võimuses on ühiskondliku arengu soodustamiseks luua mingi korraldus. Olen kindel, et see on võimalik. Näiteks võib hakata mõõtma selliseid sooritusi, mis tõstavad inimese võimekust näha ühiskonda laiemalt.

Samuti selliseid tegevusi, mis meie jaoks oluliste asjadega tegelemist esile toovad. Olgu selleks siis panus põllumajanduse jätkumisse, meie rahvuse säilimise kindlustamine või Eesti viimine kultuurilisele maailmakaardile.

Näiteks võiks olla meie ühiskonnas soositud, et inimestel on nii erasektoris kui ka riigis või kohalikus omavalitsuses töötamise kogemus. Olen korduvalt pidanud kurbusega tunnistama, kuidas selle puudumine on ühepoolsete kogemustega inimestele piiranguks teise poole mõistmisel.

Kindlasti vajab väärtustamist see, et inimesed panustavad lisaks põhitööle ka vabatahtlikuna mõne valdkonna arengus. Neid näiteid on tegelikult väga palju, kui natukenegi laiemalt mõelda.

Panustamine ei oleks sealjuures ühekordne ega episoodiline, soosida tasub pidevat ja mitmekülgset tegutsemist. Selline nimekiri peab olema avatud ning tuleb luua formaat, kus ühiskonna visiooniga kohandamisega paralleelselt muudame ka seda, mida soovime inimestes esile tuua.

Samuti võiks inimestel ja organisatsioonidel olla võimalus vabatahtlikult (jah, lugesite õigesti!) maksta mingit maksu riigi kasuks.

Aga sellest võiks ka midagi johtuda – midagi, mis sellise käitumise positiivselt tagasi toob. Näiteks, kui maksad ühe protsendi oma palgast vabatahtlikult täiendavat sotsiaalmaksu on sul võimalus igal aastal osaleda haigekassa mingi osa eelarve jagunemise hääletamisel. Kuidas kõlaks?

Ühiskond ja inimesed on muutumises. Olen kindel, et ka sellise innovatsiooniga oleks kaasaminejaid piisavalt. Usun, et kaasaegses digiühiskonnas on sellise panustamise mõõtmine võimalik. On võimalik luua lahendused, mille abil inimesed tajuvad, et nende tegevustest ja valikutest midagi sõltub. Võimalik on mõõta inimese pingutuste ja hoolimise mahtu näiteks mingi indeksiga.

Miks meil tasub selles suunas tegutseda? Kui soovime olla ühiskonnana aktiivsed ja kujundada enda elukeskkonda ise, siis ei tasu oodata, millal globaalsed tehnoloogiagigandid nagu näiteks Google, Facebook, Amazon, Alibaba või Netflix suunavad meid tegema igapäevaselt asju, mida nemad paremaks peavad.

Need väärtused ja suunad võivad meile ühiskonnana väga hästi sobida, kuid ei pruugi. Kui kodupank, telekom, meelelahutuskeskus või kaubanduskett hakkavad tehisintellekti rakendades senisest veelgi enam meie igapäevast käitumist ja hoiakuid suunama, siis kas oleme kindlad, et riigina seda soovime?

Loomulikult ei saa olla sobivaks lahenduseks mõnedes suurriikide valitud suund tehnoloogia abil oma kodanikke tsentraalselt väga jõuliselt kontrollida, kuid ka globaalsete tehnoloogiagigantide meelevalda jäämine ei tundu parima lahendusena.

Seetõttu peame igal juhul midagi tegema, mitte lihtsalt käed rippus ootama, mis edasi saab. Olgem oma elukorralduse kujundamisel subjekt, mitte objekt.

Kus saab indeksit kasutada?

Kindlasti teevad paljud ühiskonda panustajad vabatahtlikult tööd, ootamata selle eest suuremat tasu või tunnustust. Teevad seda lihtsast soovist olla kasulikud ning panustada oma riigi ehitamisesse.

Kui selline info panustamise määra ja ulatuse kohta muutub kasutatavaks, siis peaks olema inimese enda määrata, kas ja millistel tingimustel ta oma indeksi avaldab. Näiteks soovi korral tööle kandideerimisel.

Kindlasti võiks olla määratud ka kohad, kus selline indeks on vaikimisi arvestatud ning infona kättesaadav - riiklik tunnustamine, teatud riiklikele ametikohtadele valimine või näiteks karistuste suuruse määramine.

Sellise vastutustunde indeksi kujunemise saab soovi korral siduda ka inimeste reaalsete hüvedega, olgu selles siis makstav pension, maksuvabastus või minugi poolest kodanikupreemia suurus. Kindlasti tekib sellise indeksi kasutamiseks ka prognoosimatuid initsiatiive – näiteks mõne kliendikaardi suurem soodustus tulenevalt indeksist.

Kuidas indeks luua?

Sellise süsteemi loomisele peab eelnema pikem ühiskondlik dialoog ning kokkulepe. Tegu on ju väärtusruumilise ning arengule suunava indeksiga, mida ei saa jõuga määrata ega kehtestada.

Vajalik on laiapõhjalise konsensusega läbiräägitud kokkulepe, sest muidu on oht, et liigume oma indeksiga hoopis totalitaarsema ühiskonna poole.

Paslik on arutada, kuidas selles indeksis sisaldub ka ühiskonna visiooni täitmiseks suunatud panustamine. Nimelt peame suutma välistada, et alternatiivse, kuid sarnase väärtusruumi piirides visiooniga satub inimene vähem tunnustatute hulka.

See, mida hakkame mõõtma, hakkab ilmselt oluliselt määrama ka seda, millise ühiskonnani jõuame.

Vast tasub ka vaadata, kuidas on erinevad ettevõtted kasutanud vastutustundliku ettevõtluse (CSR) põhimõtteid oma igapäevatöös. Tegelikult hindavad ja tunnustavad paljud nii Eesti kui ka rahvusvahelised ettevõtted nende põhimõtete alusel oma töötajaid juba aastaid.

Ka meie Datelis hindame ja tunnustame oma inimesi palju laiemalt, kui ainult konkreetse tööülesande raames. Näiteks peame oluliseks IKT erialasesse arengusse panustamist laiemalt kui lihtsalt töine enesearendamine. Seda näiteks läbi erinevate koostööformaatide ülikoolidega, IKT-sektori parimate praktikate loomise või erialaste standardite väljatöötamises osalemise.

Me oleme sündinud võrdsetena, aga see, kuidas me seda võrdsust kasutame, on elu jooksul erinev. Selle märkamine ja tunnustamine peab ühiskonnas tegema sammu edasi. Alles siis, kui selles osas midagi muudame, saame eeldada, et kaugemas tulevikus meie ühiskonna võimekus uute keerukate olukordadega toimetulekuks kasvab.

Vajalik on ühiselt mõelda, milline käitumine soodustab meie kogukondade liikmeid tegutsema ennast arendavalt, maailma parandavalt ning kuidas luua süsteem, mis peegeldab sellise käitumise inimesele tagasi selle kordumist toetavalt.

On ju inimesed sageli valmis rohkemaks, kui me oskame arvata. Näiteks summad, mida ollakse Eestis valmis vabatahtlikult annetama Vähiravifondi, tunduvad tihti müstilised. Heategevus ei ole meile võõras. Samal ajal ei ole õige suund töötava pensionäri karistamine tulude vähendamisega, sest ta töötab ja saab pensioni samal ajal.

Peame liikuma ühiskonna suunas, kus paremaks inimeseks kasvamine on soodustatud, märgatud ja tunnustatud. Me peame lihtsalt pakkuma võimaluse olla paremad inimesed. Ja nii hakkavadki juhtuma head asjad!

Selleks, et inimestel tekiks soov süveneda kasvavasse keerukusse, on vaja ühiskondliku tõuget. On vaja näidata, et meie hinnangul ehitavad selle uue ja keerulise maailma inimesed, kes suudavad näha elu mitmekesiselt. Võib-olla ka sellised, kes on läbinud ühiskonnateenistuse. Või näiteks sellised, kes on olnud ühiskondlikult aktiivsed ja kes mõistavad elu erinevate vaadete seoseid. Ja selle mõõduks sobib ühiskondliku arengu indeks.