Külli Taro: jälitamisest ja jälgimisest ({{commentsTotal}})

Külli Taro.
Külli Taro. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Oletus, justkui kuulataks Eesti inimesi massiliselt pealt, ei vasta tõele. Aga see ei tähenda, et Eesti vastutavad asutused ei teeks oma töös mitte kunagi vigu, kirjutab Külli Taro.

Õiguskantsler on kolm aastat süsteemselt kontrollinud telefonikõnede ja jutuajamiste salajase pealtkuulamise, kirjade lugemise ning muu varjatud jälgimise seaduslikkust. Kõlav oletus, justkui kuulataks inimesi massiliselt pealt, ei vasta õnneks tõele. See ei tähenda, et Eesti vastutavad asutused ei teeks oma töös mitte kunagi vigu. Küll aga olen nõus Uno Lõhmuse ERRis avaldatud kriitikaga, et põhjalikult vääriks läbitöötamist elektrooniliste sideandmete säilitamise ja kasutamise regulatsioon.

Peaksime olema põhjusega mures, kui vastavate volitustega riigiasutused saaksid oma kodanikke kontrollimatult jälgida ja jälitada. See ei käiks kokku demokraatliku riigi alusmõttega.

Palju vastukaja leidnud Eesti Ekspressi artikkel on tänuväärne, sest teema vajabki pidevat avalikkuse tähelepanu ja asjaomaseid ametkondi tuleb kontrollida. Telia enda põhjalikumas analüüsis on toodud selgitused, et riikide andmed pole üksüheselt võrreldavad, kuivõrd andmete kogumise meetodid on riigiti erinevad. Lisaks ei tohi unustada, et riikide julgeolekuolukord on erinev. Paraku on meil ka rasket kuritegevust rohkem kui põhjanaabritel.

Sisuline arutelu peaks alustuseks tegema vahet viisidel, kuidas saab riik inimesi varjatult jälgides nende eraellu  sekkuda. Eestis on selleks kolm põhimõtteliselt erinevat liiki menetlust. Esiteks kriminaalmenetlus konkreetse kuriteokahtluse korral. Teiseks julgeolekuasutuste teabehange, et tuvastada võimalikku ohtu riigi julgeolekule või tõkestada kuritegu. Kolmandaks elektroonilise suhtluse andmete säilitamine ja kasutamine, näiteks telefonidekõnede eristused ja telefoni positsioneerimisandmed. Siin on oluline täpsustada, et need andmed ei hõlma kõnede ega sõnumite sisu. Sideandmete kasutamine pole seaduse mõttes jälitustegevus, aga privaatsust riivab siiski oluliselt.

Jälitustegevus kriminaalmenetluses

Jälitustegevusest kriminaalmenetluses andis eelmisel nädalal hea ülevaate riigi peaprokurör.

Valiku, milliste kuritegude uurimiseks peaks saama kahtlusaluseid jälitada, teeb riigikogu. Jälitustegevust võimaldavaid kuriteoliike on Eestis tõesti palju. See ei tähenda, et jälitustegevust kõigi lubatud kuriteoliikide puhul ulatuslikult või koguni kergekäeliselt rakendataks. Enamasti saame varjatud jälitustoimingutest rääkida organiseeritud kuritegevuse, narko-, korruptsiooni-, pedofiilia- ja raskemate isikuvastaste ja majanduskuritegude avastamisel.

Ka samaliigilise kuriteo uurimisel võib ühel juhul olla jälitamine õigustatud, aga teisel mitte. Selleks et paljastada süstemaatilist häälteostu riigikogu valimistel, on varjatud jälgimine õigustatud. Ühe hääle vahetus purgi õlle vastu on küll kuritegu, ent ilmselt ei peaks selle pärast süüdlase telefoni pealt kuulama. Samuti ei pidanud õiguskantsler põhjendatuks lubada varjatud jälgimist seoses vähkide röövpüügi juhtumiga. Ent kui hulk inimesi tegeles pikema aja vältel salaküttimisega, kasutades seejuures ebaseaduslikke ja politsei poolt konfiskeeritud relvi, oli lugu hoopis teine. Ometi uuriti mõlemat asja sama paragrahvi (loomastiku kahjustamine) alusel.

Viimase kolme aasta jooksul on õiguskantsler kontrollinud umbes 40 protsenti sellel perioodil lõpetatud kriminaalmenetluse jälitustoimikutest. Valim on piisavalt suur, et avalikult väita: süsteemset probleemi seaduste rakendamisel ei ole.

Vale on väide, justkui seisneks õiguskantsleri järelevalve üksnes formaalses seaduslikkuse kontrollis. Tegelikult jälgib õiguskantsler sedagi, kas jälitustoimingute tegemisel austatakse maksimaalsel võimalikul viisil põhiõigusi ning et nende toimingute lubamisel lähtutaks ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest.

Ilma loata jälitustegevust pole õiguskantsleri kontroll siiani tuvastanud. Küll aga on olnud juhtumeid, mil loaga määratud piire on ületatud või pole toiminguid tehtud korrektselt.

Teabehange

Põhiõiguste tagamise seisukohalt kätkeb kõige rohkem riske teabehanke käigus korraldatud jälitustegevus. Teabehanke läbiviimiseks piisab kuriteo ettevalmistamise kahtlustest või hinnangust, et riigi julgeolek on ohus. Pole vaja konkreetset seadusvastast tegu, avalikkuse kontroll puudub.

Seesuguste toimingute avalikku selgitamist takistab asjaolu, et enamik neist, ka statistika, on kuulutatud riigisaladuseks. Nii pole ka põhjust imestada, et see toidab müüte massilisest jälitustegevusest. Niipalju võib öelda, et suur osa teabehangetest on seotud vastuluure ja põhiseadusliku korra kaitsega.

Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 2016. ja 2017. aastal nii kaitsepolitseid kui ka välisluureametit. Kontrollitud teabetoimikutest oli pealtkuulamiste osakaal väike. Ebaseaduslikku tegevust pole õiguskantsler tuvastanud, rahule saab jääda ka julgeolekuasutuste sisemise kontrollisüsteemiga.

Sideandmete säilitamine ja kasutamine

Sideettevõtjad peavad säilitama ühe aasta jooksul telefoniteenuse, internetiühenduse ja elektronposti teenuse liiklus- ja asukohaandmed. Sideettevõtted säilitaksid mingis ulatuses neid andmeid ka ilma seadusega ette nähtud kohustuseta, sest see on vajalik juhuks, kui kliendiga tekib vaidlus tarbitud teenuste üle. Küsimus on selles, kas teatud tingimustel võiks olla ka riigil õigus neid andmeid kasutada.

Seaduse alusel tuleb sideandmed välja anda kriminaalmenetluses julgeolekuasutusele; väärteomenetluses andmekaitse inspektsioonile, finantsinspektsioonile, keskkonnainspektsioonile, politsei- ja piirivalveametile, kaitsepolitseiametile ning maksu- ja tolliametile; väärtpaberituru seaduse kohaselt finantsinspektsioonile; tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt kohtule; ja jälitusasutusele mitmes eriseaduses (politsei ja piirivalve seaduses, relvaseaduses, tolliseaduses jt) ette nähtud juhtudel.

Andmete väljastamiseks on otsustav sõna öelda kohtul ja prokuratuuril. Oht eraelu puutumatust kahjustada on suur. Et aga anda hinnangut, kas inimeste põhiõigusi on rikutud ja teha vajadusel ettepanekud seaduse muutmiseks, on vaja teada, milline on seaduse rakendamise praktika. See töö ongi õiguskantsleri kantseleis parasjagu pooleli.

Kohtud on andnud loa sideandmeid kasutada näiteks internetiportaalides anonüümsete laimavate kommentaaride autorite väljaselgitamiseks, et kannatajal oleks võimalik esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Samuti on andmeid kasutatud kindlustuspettuse, telefonivarguse, telefonipettuse ja massiliste kõnedega riigiasutuste töö häirimise uurimiseks. Kohtud ei ole aga andnud õigust sideandmeid küsida näiteks salasigarettide turustusvõrgustiku või salaküttimise paljastamiseks.

Murelikuks teeb kohtupraktika erinevus. Üsna sarnastel asjaoludel on mõni kohtunik loa andnud, aga teine mitte. Kohtunikud tõlgendavad erinevalt väärteomenetluses seatud tingimust, et sideettevõtjale võib teha üksnes üksikpäringu konkreetse telefonikõne, elektronkirja, elektroonilise kommentaari või muu üksiksõnumi edastamisega seotud sideseansi kohta. Selle tingimuse eesmärk on vältida inimeste profileerimist ehk andmehulkade kokkupaneku teel inimese harjumuste, sotsiaalvõrgustike jm kirjeldamist. Mõne kohtuniku jaoks tähendab konkreetne üksikpäring, et lubatud on välja anda kõneeristus väga lühikese aja (nt mõne tunni) kohta, teine kohtunik on sarnastel asjaoludel andnud loa kõneeristuste väljastamiseks mitme kuu ulatuses.

Euroopa Kohus on leidnud, et lubamatu on sideandmete valimatu säilitamine. Ometigi just muul viisil, see tähendab eelvalikut tehes, sekkutaks oluliselt rohkem inimeste eraellu. Sest eelvalik tähendaks jällegi inimeste lubamatut profileerimist. Küll aga võiks vaielda andmete säilitamise perioodi üle. See ei pea tingimata olema aasta, võiks olla ka vähem. Aga sel juhul tuleb läbi mõelda, kas sellest piisab raskete kuritegude (näiteks terrorismi) uurimiseks ja ennetamiseks.

#privaatsus

Eks ole ikka nii, et jälitamine ei meeldi neile, keda jälitatakse. Ja need, kes jälitavad, sooviksid võimalikult laia volitust. Keegi ei soovi, et riigil oleks võimalik meie tahte vastaselt meid jälgida. Aga kui mobiiltelefon ära varastatakse ja sideettevõtjatel nagunii olemasolevad andmed aitaks varast tuvastada, tunduks ohvrile selle võimaluse kasutamata jätmine ebaõiglane.

Privaatsuse tunnetus on inimestel väga erinev. Aktsepteeritav piir eraellu sekkumise lubamiseks peab meie ühiskonnale sobima. Praegused seadused annavad varjatud jälgimiseks ja jälitamiseks ulatusliku voli. Suur vastutus hinnata, kas konkreetne sekkumine on õigustatud, lasub kohtutel. 

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: