Viimasel ajal on meedias laiemat kõlapinda leidnud taas abipolitseinike küsimus ja nende osakaal ning tähtsus siseturvalisuse tagamisel. See tõstatus eelkõige tänu seaduseelnõule, mis anti riigikogu menetlusse käesoleva aasta juunis ning läbis esimese lugemise augustis. Lähiajal on see jõudmas teisele lugemisele.

Eelnõu algatajate seas olid esindajad kõikidest riigikogu fraktsioonidest ja enamus neist on ka õiguskomisjoni liikmed, kus antud küsimust arutatakse. Eelnõu koostamisel oli oluliseks partneriks nii siseministeerium kui politsei- ja piirivalveamet.

Kuna olen ise üks eelnõu algatajatest ja selle väljatöötajatest, siis pean paslikuks kommenteerida teatud väiteid, mis on kõlama jäänud. Tihti on need väited väga eksitavad ning ei kajasta reaalset olukorda.

Esiteks tulirelvad.

Arusaadavalt tekitab sõna "tulirelv" emotsioone ja kutsub esile arvamusavaldusi, mis on kahjuks asjatundmatud ja viivad ka selles küsimuses avalikkust eksiteele.

Olgu öeldud, et näiteks Põhja prefektuuris on välistatud abipolitseiniku osalemine politseipatrulli töös teise liikmena ehk politseiametniku paarilisena, kui tal puudub teenistusrelva kandmise õigus. See kohustus tuleneb vajadusest tagada eelkõige iseenda turvalisus, samuti oma paarimehe ohutus ning samuti vajadusest olla valmis reageerima juhtudel, kui on tekkinud vahetu oht kellegi elule ehk hädakaitse seisund. Selleks peavad abipolitseinikud läbima tulirelvakoolituse ja eksami, mis on samaväärne politseiametnike puhul.

Antud eelnõus, mis on riigikogu menetluses, laiendataks tulirelva kasutamise piire, viies nad kooskõlla korrakaitseseaduses sätestatuga, millest lähtuvad kõik politseiametnikud. Tean, et see oli üks punktidest, kus ei olnud siseministeeriumi poolset heakskiitu ning lubadus oli, et me leiame selles küsimuses kompromissi ning muudatusettepanekutega eelnõu kahe lugemise vahel teeme parandusi. Seetõttu esitasin ka ise muudatusettepaneku, mis selgelt kitsendab tulirelva kasutamise piire, kuid samas annaks väga äärmuslikes olukordades, kui ühtegi teist sunnimeedet enam rakendada ei saa, juurde õigusi võrreldes praegu kehtiva seadusega. Selgitan ka põhjust.

Abipolitseinike osakaal politsei tegevustes on iga-aastaselt tõusnud. Üheks põhjuseks on asjaolu, et politseiametnike arv on pidevalt vähenenud ja sellest tulenevalt on palju vastutust liikunud vabatahtlike peale. Samal ajal on aga tõusnud vabatahtlike ehk abipolitseinike tase märgatavalt ja eriti on tõusnud nende abipolitseinike arv, kes suudavad olla võrdväärsed partnerid politseiametnikele.

Sellest tingituna on väga palju politseipatrulle, kus üks osapool on ametnik ja teine abipolitseinik. Paraku on kehtiv seadusandlus jäänud ajale jalgu ning vajab reaalse eluga kooskõlla viimist.

Toon ühe võimaliku näite: politseipatrull sõidab ja annab näiteks ühele liiklusrikkujale peatumismärguande. Paraku sõiduk eirab seda ja üritab põgeneda. Patrull ei tea, kes on roolis ja mis on põgenemise põhjus. Tegemist võib olla lihtsalt pisirikkujaga või lubadeta juhiga, kuid võib olla ka sarimõrvar. Patrull ei tea seda. Tagaajamisel hakatakse näiteks jõudma asulasse, kus on lasteaed ja palju jalakäijaid. Samas oleks patrullil võimalus äärmisel vajadusel, kui ükski teine abinõu ei aita ning lähenemas on oht inimeste eludele, kasutada sõiduki peatamiseks tulirelva autorehvi läbilaskmiseks. Täna saab seda kasutada ainult politseiametnik.

Kui aga autopatrullis on abipolitseinik kõrvalistmel, siis tema seda võimalust kasutada ei tohi. Kui abipolitseinikul on alarmsõiduõigus, siis teoreetiliselt peaks nad vahetama kohad ja politseiametnik minema kõrvalistmele. Ilmselgelt seda ei saa sellisel juhul teha. Loomulikult eeldab mingil määral õiguste laiendamine ka lisakoolitusi, kuid alust kartuseks, et see tooks kaasa lisaprobleeme, ei ole.

Meil on täna mitusada tulirelvakandjast abipolitseinikku ning võrreldes  politseiametnikega ei ole probleeme rohkem.

Antud teemal väljendas skeptilisust ka siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar, kui ta ütles intervjuus ERR-ile õiguste laiendamise kohta, et ei tohi tekkida olukorda, kus "lihtsalt mul on tulirelv ja ma otsustan seda kasutada ilma kõrgendatud ohuta". Sellist olukorda ei saa ega tohigi kunagi juhtuda.

Seadus on praegu pannud väga selged piirid ette politseiametnikele ja saaks olema sama range ka abipolitseinike puhul. Nagu ma juba ka mainisin, et tulirelva kasutamise piirangut reguleeriv muudatusettepanek sai ka tehtud ning seal on üheselt tingimusteta mõistetav, et igasugune kõrgendatud ohuta kasutamine on välistatud.

Tuleb lisaks eelnevale näitele ka mainida, et väga paljudel abipolitseinikel ongi alarmsõiduõigus ja tihti on politseiametnik kõrvalistmel.

Lisaks sellele on abipolitseinike kaasatud paljudes erinevates valdkondades, näiteks isegi kiirreageerijate hulgas, noorsoopolitseis, narkoüksuses ja mujal. Abipolitseinike kasvanud professionaalsust tõestab fakt, et möödunud aastal läks politseiametnikuks 44 abipolitseinikku ja käesoleval aastal on neid olnud juba 50.

Samas on liiga palju jäädud diskussioonis pidama ainult relvade teemal. Tegelikult käsitleb antud seaduseelnõu ka palju muid punkte.

Toon aga välja veel ühe näite ja valdkonna, kus oleks väga suur abi abipolitseinike kaasamisest.

Juba praegu on võimalus kaasata eraldi politseipatrullina kahte abipolitseinikku, kui mõlemad on läbinud teise astme koolituse ehk omandanud iseseisva pädevusõigusega staatuse ja ühel neist on olemas alarmsõiduõigus. Sellisel juhul saavad nad teostada valvet avaliku korra üle politseiautoga ja reageerida ka väljakutsetele. Kuid väga reaalne on olukord, kus selline abipolitseinike patrull, kes on omandanud juba väga palju politseitöös kogemusi ja nad on usaldatud välja minema politseiautoga, märkab liiklusrikkujat. Selleks võib olla punast foorituld eirav või alkoholijoobes autojuht. Täna see patrull ei tohi sellist sõidukit iseseisvalt peatada. Eelnevalt tuleb küsida selleks luba kasutades raadiosidet, kuid see võtab aega vahel ligi minuti või isegi kauem, kui ei saada ühendust. Selleks ajaks on aga antud sõiduk ammu kadunud ja ümberringi olevad inimesed vaid vaatavad: politsei ei reageerigi.

Kui me vaatame väga kurba statistikat liiklussurmade osas, siis keegi ei kahtle, et olukord on ääretult halb. Probleemiks on vähene ressurss ja just siin oleks võimalus kaasata abipolitseinikke, kes on omandanud vastava kvalifikatsiooni ja pädevuse, kaasata liiklusjärelvalvesse. Meil on sadu patrioote, kes oma vabast ajast ja oma tervisega riskides tahavad panustada meie kõigi julgeolekusse.

Abipolitseinikud ei saa asendada politseiametnikke, sest nad on oma vabast tahtes politsei ülesandeid täitmas. Riik ei saa ka eeldada, et vabatahtlikult hakataks võtma üle politsei ülesandeid. Kuid kui meil on olemas need inimesed, kes on nõus läbima koolitused ja täitma vastavaid nõudeid, siis oleks patt neid mitte kaasata politseis maksimaalsel määral. Näiteks abipolitseinike patrull võiks teostada liiklusjärelvalvet, peatada vajadusel liiklusrikkuja või joobes juhi ning kutsuda kohale ametnikepatrulli, kes vormistaks protokolli.

Riigi ülesanne on tagada jätkusuutlik siseturvalisuse tagamine, suurendades finantse politseile ja Päästeametile. Põhiline vastutus peab jääma elukutseliste politseinike ja päästjate õlgadele, kes peavad saama väärilist tasu töö eest, mis tagaks ka noorte pealekasvu. Kuid me peame tagama ka võimalused kaasata vabatahtlikke, kes on motiveeritud olema professionaalsed ja võrdväärsed partnerid politseinikele ja päästjatele. Tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet. Tähtis pole mitte see, kui palju meil on vabatahtlikke abipolitseinikke või vabatahtlikke päästjaid, vaid nende hulk, kes on aktiivsed ning hea väljaõppega.