Eesti Omanike Keskliit ei tervita uue eelnõu kehtestamist, kuna see ei arvesta tasakaalukalt omanike ja avalikkuse huve ning raskendab omanike jaoks mälestiste renoveerimist ja korrashoidmist. Kahjuks näeme viimaste aastate jooksul ühiskonna ja seadusandja aina suuremat survet piirata põhiseaduslikku omandiõigust.

Omanikel on uue seaduse suhtes kolm põhiseaduspärast ootust: muinsuskaitselised omandikitsendused peavad olema minimaalselt vajalikud ja proportsionaalsed, kitsendustega kaasnev lisabürokraatia ei tohi olla ülemäärane ning omanikele peab hüvitama mälestiseks olemisega seotud lisakulu.

Kitsenda, kuid hüvita

Eraomanikele kuulub ca 80 protsenti mälestistest, mistõttu tuleks juba muinsuskaitse põhimõtetes välja tuua, et riik toetab mälestiste omanikke ning mälestiste säilimine on ühiskonna ning omaniku ühine kohustus. Kui seadusandlik võim näeb ehitismälestisi ühiskonna avaliku hüvisena ning tahab, et ka eraomandis olevad ehitismälestised säiliksid, siis peab maksumaksja sinna investeerima koos eraomanikuga. Igasugused riigi enda ettenähtud lisatoimingud (uuringud, eritingimused, järelevalve) peavad saama riigi finantseeritud, mida täna peab avaliku koormisena kandma ülekohtuselt omanik.

Omanike kulude hüvitamisel tuleks lähtuda lihtsast  põhimõttest, et riik peaks hüvitama selle osa tööde maksumusest, mille võrra on tööd kallimad, kuna tegu on mälestisega. Eelnõus on kirjas vaid omaniku õigus taotleda riigilt toetust, kuid toetuste eelarve on väga piiratud. Mälestiseks olemine tähendab renoveerimisel muinsuskaitse eritingimuste koostamist ning vastavalt eritingimustele saab projekteerimisel ja ehitamisel kasutada vaid erinõuetele vastavaid kallima hinnakirjaga ettevõtteid, spetsiifilisi töövõtteid ning kallimaid materjale. Täiendavalt kaasneb omanikule pidev kooskõlastamise, uuringute tellimise ja muu haldusmenetluse kulu. Seega ei ole kooskõlas põhiseadusega kitsendada omandiõigust ning seda mitte hüvitada.

Alternatiivina võiks kaaluda omaniku kulude kompenseerimist maksusoodustustega, nagu seda on tehtud mitmes naaberriigis või nagu erikoheldakse metsaomanikke nende tulude maksustamisel. Mälestise omanikul peaks olema võimalus selle korrashoiuks tehtud kulusid teatud ulatuses maha arvata enda makstavast tulumaksust. Kui pärast pikki vaidlusi toimub kirikutele okupatsioonikahjude hüvitamine otse riigieelarvest, siis tagastatud ehitusmälestiste (rehielamute, kooli- ja seltsimajade jt) renoveerimise toetamist peaks võimaldatama omandireformi reservfondist.

Bürokraatia võib olla kaasaegne

Senine muinsuskaitse on lähtunud mälestistega seotud tegevuste puhul 100 protsendilisest loakohustusest. Selline preisilik haldusriigile omane lähenemine omaniku vabaduste piiramisel ei vasta kaasaegse õiglase riigi tunnustele. Seda enam, et ei ole ka selge, millest lähtuvalt teostab ametnik oma kaalutlusõigust loa andmisel.

Poliitilisel tasandil on vastu võetud eesmärk haldusmenetluse lihtsustamiseks, sest senist koormust ei kannata välja ei kodanikud ega haldusaparaat ise. Loakohustusest on edukalt üle mindud moodsale haldusmenetlusele omasele teavitamiskohustusele uues ehitusseadustikus, kus ehitusloa taotlemise asemel tuleb esitada ehitusteatis. Selle muutuse mõju on hinnanud positiivselt nii kodanikud kui omavalitsused ja samasuguse menetluskorra rakendamine muinsuskaitse puhul oleks märk sellest, et riik usaldab rohkem oma kodanikke. Omaniku seisukohalt tuleks ehitusseadustiku ehitusloamenetlus ja muinsuskaitse loamenetlus ühendada üheks omavalitsuse läbiviidavaks nn. ühe akna põhimõttel toimivaks haldusmenetluseks.

Piirangurohked muinsuskaitsealad

Ühte suurimat halduskoormust omanike jaoks põhjustavad muinsuskaitsealad – need on näiteks Tartu, Haapsalu, Pärnu ja Paide ulatuslikud linnasüdamed, rääkimata Tallinna vanalinnast ja  maa-aladest Rebala muinsuskaitsealal Harjumaal. Probleem on selles, et alas on kitsendatud kõik ehitiste omanikud ja nad on seotud tööde (sh. sisetööde) tegemisel loakohustusega sõltumata sellest, kas ehitis on mälestis või tüüpiline hruštsovka. Siin peaks olema piirangud ja töödega seotud bürokraatia objektipõhisemalt selgemini eristatud.

Kitsendamishullus viib vastupidise tulemuseni, kus ajaloolised linnasüdamed kaotavad atraktiivsust ja nende seisund halveneb veelgi. Seda suunda avas 9.oktoobril Postimehes arvamusartikli Valga linnaarhitekt Jiri Tintera, kes kirjeldas, kuidas Valgas on alates muinsuskaitseala väljakuulutamisest 1995. aastal järjepidevalt halvenenud kaitsealuste hoonete olukord ning kuidas ainult 64 protsenti muinsuskaitse alal olevatest majadest on kasutusel.

Riigikogu, ära kiirusta seaduse vastuvõtmisega. Kaitse mälestisi, aga kaitse ka omanikke.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected] Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.