Illimar Pärnamägi: kas muinsuskaitseameti peadirektori mälu veab alt? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Illimar Pärnamägi
Illimar Pärnamägi Autor/allikas: Sorainen

Jääb loota, et peagi tegutsema asuv valitsus kaasajastab muinsuskaitsenõudeid just kodaniku vaatenurgast. Vaid nõnda on võimalik anda sisu uue seaduse esimesele põhimõttele, et kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus. Senikauaks jääb aga muinsuskaitse kodaniku jaoks endiselt tosinast bürokraatlikust protseduurist koosnevaks hirmu ja viletsuse allikaks, kirjutab oma kommentaaris Illimar Pärnamägi.

Sel nädalal räägiti ETV stuudios suud puhtaks teemal, kas esimesel maikuu päeval jõustuv uus muinsuskaitseseadus on hea seadus.

Eesti õiguskorra jaoks on võtmetähendusega, kas seaduse headust kaaluda ametniku või kodaniku silmade läbi. Esimesel juhul peab seadus tagama riigile võimalikult tõhusad sekkumisvõimalused, teisel juhul peaks hoopis kaitsma inimest ülemäärase riikliku sekkumise vastu. Olen varem Postimehes kirjutanud, et Eestis paistab valitsevat arusaam, et hea seadus on see, mille tegelik kasusaaja on üks või teine riigiasutus.

Kuivõrd varasema seadusega võrreldes esineb uues muinsuskaitseseaduses sõnatüvi "lubamine" kaks korda enam, siis kinnitab see, et seadus on muutunud paremaks küll ametkonna, kuid mitte ilmtingimata kodaniku jaoks. Seetõttu on ka mõistetav, miks muinsuskaitseamet peab uut seadust suurepäraseks.

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie ütles stuudios, et kõiki justiitsministeeriumi poolt muinsuskaitse seaduseelnõule kodanike huvide kaitseks tehtud muudatusettepanekuid arvestati. Justiitsministeeriumi endise ametnikuna kinnitan, et nii see ei ole. Kuivõrd otsestuudios ei saanud detailidesse laskuda, siis esitan mälu värskendamiseks olulisemad ettepanekud, mille seaduse ettevalmistajad tähelepanuta jätsid.

Justiitsministeerium tegi ettepaneku, et ühendada muinsuskaitsevaldkonnas ettenähtud loamenetlused teiste juba olemasolevate lubadega, näiteks eelkõige ehitusloaga.

Ei ole keeruline kirjutada õigusnormi, mille kohaselt sisaldab kodanikule antav ehitusluba selles märgitud ulatuses kõiki muinsuskaitsevaldkonnas nõutud lube. Sellisel juhul ei saaks muinsuskaitseamet esitada nõudmisi inimestele mitte otse, vaid peaks asju ajama läbi ehitusloa andmiseks pädeva haldusorgani, näiteks kohaliku omavalitsuse.

Ettepanek lükati tagasi ja säilitati senine kord, et muinsuskaitse on omaette vürstiriik. Tulemusena saab amet nõuda inimestelt enne ehitusluba omakorda veel eraldi lube, uuringute korraldamist, uuringukavade tegemist, uuringuteatiste esitamist, eritingimuste hankimist, kohustada enne tööde alustamist koostama tegevuskava, tellida tööde käigus järelevalve jne.

Samuti lükati tagasi ettepanek, et mälestiste ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmine on lubatav vaid tingimusel, et sellega seonduv avalik huvi kaalub üles omandiõiguse piirangud ning riikliku kaitse alla võtmine tuleb lõpetada viivitamatult, kui vajadus kaitse järele on ära langenud.

Põgus pilk praktikale näitab, et muinsuskaitse alla võtmisel on kogu tähelepanu muinsusväärtusega objektil, kuid omaniku huve kaalumisse praktiliselt ei kaasata.

Samal ajal asus kultuuriministeerium ise kooskõlastustabelis väga tabavalt seisukohale, et olulise väärtusega objekti mälestiseks tunnistamine omaniku omandiõiguse kaitsmiseks on välistatud juhul, kui mälestiseks tunnistamine muudab omandiõiguse teostamise omaniku poolt mõistlikult soovitud viisil võimatuks või raskendab seda olulisel määral. Kui pooldame väärtuspõhist muinsuskaitset, siis miks ei võiks nimetatud põhimõtteline norm olla sõnaselgelt seaduse tekstis kirjas?

Kuidas jõuda rangel järelevalvel põhinevalt seadusloomemudelilt paindlikema lahendusteni, mis jätaks vähem ruumi ametnike omavoliks ning soosiks dialoogi ning kodanike vastutustunnet ja loomulikku eneseregulatsiooni?

Jääb loota, et peagi tegutsema asuv valitsus kaasajastab muinsuskaitsenõudeid just kodaniku vaatenurgast, nagu koalitsioonilepe ette näeb. Vaid nõnda on võimalik anda sisu uue seaduse esimesele põhimõttele, et kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus. Senikauaks jääb aga muinsuskaitse kodaniku jaoks endiselt tosinast bürokraatlikust protseduurist koosnevaks hirmu ja viletsuse allikaks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: