Peeter Espak | Infantiilne humanitaarteadus ({{commentsTotal}})

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Portaalis ERR.ee ilmunud Rein Raua arutelu sotsiaalsetest konstruktsioonidest innustas samal teemal oma mõtteid kirja panema Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadurit Peeter Espakit.

Tänapäevase humanitaar- ja sotsiaalteaduse rõhk kipub tihtipeale kalduma kas iseenesestmõistetavuse üle teoretiseerimisele või siis ideoloogilisele kasvatustööle. Peatähelepanu ei lähe enam seni hoomamatu kirjeldamisele või ajaloo allikate süstematiseeritud uurimisele ja mõtestamisele, vaid eelkõige teoretiseerimisele, mil moel on üldse õige teoretiseerida.

Tõenäoliselt toob see peatselt kaasa ka senise teadusajaloo teisenemise teadusajaloo ajalooks ja lõpuks veel teadusajaloo ajaloo ajalooks. Metodoloogialoome metodoloogia ajaloo ajalooks ja nii lõputult edasi. Seda olukorras, kus sajad miljonid muistsed tekstid ja arheoloogiavarad (sh Eestis) vajaksid tõlgendamist, kirjeldamist, süstematiseerimist ja tõlkimist – rääkimata uue materjali väljakaevamisest. Oleks selline mentaliteet kohalolev astronoomias, ei tegeletaks enam maailmaruumi saladuste uurimisega, vaid vaieldaks omavahel, kuivõrd on leitud seaduspärasused ühildatavad juba varsemalt omaks võetud revolutsioonilise ideoloogiaga ja asutaks kõiki loodusseadusi vastavalt oma teadusalade prohvetite ja tõekuulutajate juhistele dekonstrueerima. Ei välistaks, et mõne kauge galaktika kujus nähtaks fallogotsentrilisi vihjeid ning planeet Jupiteri peetaks tema maskuliinsuse tõttu võrreldes väetimatega rassistlikuks ahistajaks. Kui mõni arukam inimene julgeb aga kahelda, esitatakse kriitikule standardvastus – te ei mõista uuritava ala metodoloogiat, seetõttu pole te pädev ka kritiseerima. Tegelikult tähistab sõna "meetod" eelkõige uurimuse lõppjäreldused juba enne uurima asumist ette ära otsustanud poliitilist ideoloogiat – olgu soouuringutes või leiutus- või konstrueerimisajalugudes.

Kohtame tihti ka seda, et praktikas mittetoimivad teooriad kiidetakse ikkagi heaks, kuna teooria idee olevat õilis, moraalselt kõrgeim ja filosoofiliselt õige. Pole oluline praktilise rakendatavuse, kasu või isegi loogilisuse kontroll, sest ideeliselt ja paberil on kõik justkui paigas. Läbikukkumisel praktikas, mis on teadusega kaasas käiv paratamatus, ei heideta aga läbikukkunud teooriat mitte kõrvale, vaid asutakse seda lausa jõuga peale suruma. Arusaama või teooria vastaseid ja kriitikuid nimetatakse aga vananenud metoodika toetajateks, ajast mahajäänuteks, vahel isegi degenerantideks ja kontrateks. Kui ei toimi niisama – järelikult pole lihtsalt veel liialt vaeva nähtud – tuleb vägisi või kasvõi vägivallaga teooria päris maailmas tööle panna.

Kujutagem aga nüüd hetkeks ette, et loodusteadlane on konstrueerinud teooria, valemi või mudeli mingist universumi toimest või süsteemist. Teaduslik üldsus suudab läbi teoretiseerimise või katsete jõuda selgusele, et teooria oli vale ja ei toimi päris universumis. Võttes omaks võitleva humanitaari hoiaku, peaks aga teooria loonud loodusteadlane hakkama samamoodi võitlema oma teooria õiguse eest – kuigi kõikides katsetes asi ei toimi. See, et õun kukub puu otsast alla, mitte ei lenda üles taevasse tuleneb sellest, et inimesed lihtsalt pole piisavalt nii väitvat teooriat suutnud omaks võtta. Või äkki meile lihtsalt valetatakse maakera ümmarguse kuju kohta ning gravitatsiooni polegi päriselt olemas – toimivad mingid salapärased jõud, mida meie eest varjatakse? Kui kogu üldsus usuks aga teooriat, mis kinnitab, et õunad lendavad puu küljest eraldudes taevasse, hakkakski nii olema. Järelikult tuleb üldsust veenda, et õuna puu otsast mahakukkumine on ainult üks tõlgendus subjektiivsest tõest paljude teiste seas. Küsimus on meie valikus, mitte maailmaruumi seaduspäras.

Teame, et Lindgreni lastelugudes Karlssonist katuselt omab peategelane seljale kinnitatud propellerit, mistõttu võib vabalt aknast välja hüpata ja lennata ilma ennast vigastamata. Kui aga muinasjuttu hakkaks uskuma keegi Karlssoni võimeid mitteomav ja endale selja peale ise käepärastest vahenditest propelleri konstrueerinud inimene ning tavatseks kogu aeg akendest välja ronida, et lendu tõusta, paigutataks suure tõenäosusega isik sundravile vaimuhaiglasse, et ta ennast ei vigastaks. Sest päris elus on selge, et muinasjutt või lastelugu ja reaalsus ei pruugi kattuda. Humanitaarteadustes kohtab aga tendentsi, et mida jaburam teooria – alates Foucault võimumehhanismide ja diskursustega ning lõpetades Derrida fallogotsentrismiga – seda kuulsam on teoreetik. Sest idee on vaimustav ja ideoloogiliselt korrektne! Nii olemegi olukorras, kus kogu läänemaailma ülikoolid on täis "uurijaid", kelle tervel loomingul pole maailma kummaliselt imelike reaalsuste ja seaduspäradega isegi kaudset sidet. Nimetame kõike seda aga ikkagi ühel tasandil teaduseks – olgu siis selleks teadlaseks imearstist "psühhoanalüütik" Jacques Lacan või Albert Einstein. Mõlemad on ju kuulsad ja põnevad – miks siis üks neist peaks olema vähemoluline?

Kui arhitektid projekteerivad vigaste konstruktsioonidega silla, see variseb kokku ja inimesed saavad surma, võetakse vigase plaani teinud isikud tavaliselt vastutusele. Nad riskivad oma eksimuse eest karjääri, vahel ka vabadusega. Nagu ka arstid – enda eksimisest või oskamatusest tehtud viga võib inimese tappa ja hävitada arsti kogu edaspidise elu. Lood aga absoluutselt õhust võetud faktidel põhineva ühiskondliku teooria ja surud selle rakendamist peale – ei ole sa mitte ebaõnnestunud ja eksinud (samuti teaduses paratamatus) – vaid lihtsalt soovisid head ja paremat maailma. Teooria idee oli ju õilis, proovime uuesti!

Kõige hullem on loomulikult asi rahvustega. Neid pole üldse kunagi päriselt olemas olnud, sest nad on kõik leiutatud või konstrueeritud võimumehhanismide ja ideoloogiate poolt. Pärismaailma arvatakse eksisteerivat kui üks suur teoreetiline artikkel, kus muudkui toimuvad kõikvõimalikud salapärased leiutamised ja konstrueerimised. Kuigi kunagi ei osata mainida leiutamise hetke ega ka leiutajate nimesid, rääkimata motiividest, nagu tüüpiliste vandenõuteoreetikute puhul alati. Kord on kõik rahvused rahvusromantismi mõjul tekkinud muinaslood, kord jälle kõikide allasurumiseks, vastandumiseks ja koloniseerimiseks välja mõeldud konstruktsioonid. Kui aga on vaja teatud akadeemilistes ringkondades tüüpilist Iisraeli-vaenulikkust ja antiamerikanismi (loe: antikapitalismi) manifesteerida, on palestiinlased koheselt aastasadu Pühal Maal eksisteerinud rahvus. Juudid aga üks kuri valge mehe vandenõu ja sotsiaalne konstruktsioon. Rahvus kaob ja sünnib ikka seal, kus mingi variant on võitluseks kasulik.

Ka on "olemus või konstruktsioon" ka rahvuse teema üle arutlemisel täiesti mõttetu. See on sama jabur, kui näiteks arutleda selle üle, kas objekt nimega "tool" on ikka päriselt olemas, sest mitte kõikidel toolidel pole neli jalga, paljud rahvad istuvad hoopis onni põrandal või vaiba peal ning lõppkokkuvõttes pole olemas mingit kindlatele tunnustele kõikjal ja alati vastavat tooli. Tõe kriteeriumiks on aga funktsionaalsus ja päris maailmas toimivus. Tool on tool seetõttu, et hoolimata tema välisest kujust ja sisemisest olemusest kasutatakse sellist nähtust kõikjal praktiliseks inimelu tegevuseks nimega istumine. Ka marksism ja kommunism ning nende edasiarendused nagu ka postmodernistlik filosoofia võivad olla teoorias ilusad ja toimivad, nende õilsuse ja kõrge loomuse üle võivad teoreetikud lõputult arutleda. Praktika aga näitab, et mitte kuskil maailmas mitte kunagi mitte üheski riigis või piirkonnas ei ole vastavad teooriad olnud päriselt rakendatavad. Samamoodi nagu ei toimi ka päriselus püramidaalsed teravaks ihutud tipuga istumiseks mõeldud toolid. Selliseid toole võiks ehk eri põhjustel eelistada või vägisi teistele peale suruda väike subkultuur, mitte kunagi aga inimkonna valdav enamik.

Uuelaadne "teadus", mis on asunud edukalt kritiseerima toksiliselt maskuliinseid või eri-foobseid numbreid ja fakte; või siis omistab täielikele lapsikustele ja tavateadmistele juttu näiliselt keerukaks muutes (teaduslikuna näivaid viiteid produtseerides) teaduslikkuse aura, on ka meie ühiskonnas peale tungimas. Avalikkusele esitletakse end "kultuuri kaitsjate", "tõlketeaduse" või ka "sotsiaalse õigluse" nime all, ilma milleta variseb ühiskond kohe kokku ning mida kapitalistid või kurjad reaalteadlased pidevalt rõhuvad. Selle teaduse paikapidavust kinnitavad tiitlid, vahel teadlase stereotüübile vastavad prillid või nohiklik olek, habemesügamine ja tavakodanikule mõistetamatud, kuid targana näivad tekstid, mille mõte on paiguti nii sügav, et isegi lähimad kolleegid peavad teesklema, et nad millestki aru said. Päris maailmas on aga kuningas alasti, keegi peab lihtsalt selle kurva tõsiasja välja ütlema.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: