Kas elame praegu hetkes, kus võib positiivse lootusena öelda, et õige pea tulevad rahuläbirääkimised, sest nii Zelenski kui ka Putin on öelnud, et nad on justkui valmis seda tegema? Kas tasub seda hetke uskuda?

On võimalik, et novembris, pärast USA vahevalimisi, käivitatakse tehnilised läbirääkimised taas. Aga kas see annab praegu eriliselt põhjust rõõmustada? Ma pigem ei ütleks seda, sest pole mingeid märke, et Venemaa oleks valmis sisuliselt järeleandmisi tegema.

Pigem on ta viimaste nädalate jooksul saanud juurde julgustust, et tal on võimalik mõjutada USA positsioone Venemaale kasulikus suunas ning saada USA-lt ehk veel mööndusi, mis parandavad Venemaa positsiooni. Mingil hetkel on tehnilisi teemasid küll vaja arutada, aga usun, et Putini eesmärk on sisuliselt ikkagi endine: Ukraina vastab kõigile Venemaa nõudmistele, annab ära nõutud territooriumid ja teeb järeleandmisi oma suveräänsuses. Praegu ei ole alust arvata, et Venemaa võiks millestki sellisest loobuda.

Kas teame tegelikult sisuliselt, mida USA erisaadik Witkoff Oslos rääkis ja mis sõnumitega ta konkreetselt Peterburgi läks?

Avalikest allikatest on teada nii palju, et seal räägiti läbi läbirääkimiste seisukohad. Tundub, et Oslo läbirääkimiste tulemusena läks Witkoff Venemaale seisukohtadega, mis olid Ukrainale ja Euroopale vastuvõetavad. Samas sai ta sealt kohe reaktsiooni, et Venemaa ei näinud nendes ettepanekutes midagi sellist, mis olukorda eriliselt muudaks või rahule lähemale tooks. Venemaa nende ettepanekutega rahul ei olnud.

Kui Witkoff seal käis, tuli sellest ka üks huvitav uudiskild: ta nimetas Putinit humanistiks. Kas see oli katse olla kohtumise avafaasis eriti diplomaatiline ja Putinile meele järele, et pärast tõsisemate teemadega peale minna, või ei tohiks ükski diplomaatiline esindaja tegelikult sellist asja teha?

Loomulikult ei tohiks diplomaatiline esindaja seda teha ja normaalsetel aegadel ning normaalsetes oludes ei tuleks kõne alla, et selline inimene ka edaspidi USA-d esindab. Aga kahjuks ei ela me praegu normaalsetel aegadel. Ta on president Trumpi isiklik esindaja ja tema mandaat on hoida Putiniga sõbralikke suhteid ning valmistada ette äritehinguid, mida Trump ja tema lähikondlased soovivad Venemaaga sõlmida kohe, kui Ukraina sõda saab mingi lahenduse. Trumpi vaatest on sõda lihtsalt üks takistus nende ärihuvide edendamise teel.

Sinna alla käib ka kuulus diisliostmise diil?

Diisliostmise diil oli muidugi seotud ka sellega, et Trump soovis enne vahevalimisi positiivseid uudiseid, millega ta lootis enda ja oma partei populaarsust tõsta. Selle ajastus oli seotud tulevaste vahevalimistega. Trumpi administratsiooni ja tema lähikondlaste laiem eesmärk, mida nad pole sugugi varjanud, on see, et Venemaa esindajatega on juba peetud läbirääkimisi erinevate äridiilide osas, mis on Euroopa vaatest väga murettekitavad. Ühe uudisena on siit läbi käinud ka see, et soovitakse näiteks Nord Streami gaasitoru taastada.

Kas läbirääkimiste jutupunktiks on olnud ka julgeolekugarantiid Ukrainale? Zelenski näiteks ütles, et läbirääkimiste osa on olnud garantiid. Kas me teame midagi ka selle kohta, mida on Ukrainale päriselt lubatud ja kes seda turvalisust tagama peaks – eurooplased või on seal ka ameeriklased mängus?

Kindlasti peab Ukraina saama päris julgeolekugarantiid, mitte sellised, mida talle justkui anti Budapestis 1994. aastal. Nende tulevaste garantiide osas on USA, Ukraina ja Euroopa vahel peetud palju kõnelusi. Üldiselt arvatakse Ukrainas ja Euroopas, et USA osalemine Ukrainale julgeolekugarantiide andmisel on vajalik.

Vähemalt avalike allikate põhjal ei ole praegu selgust selles, millised võiksid USA pakutavad tagatised olla. Pigem jääb pidevalt mulje, et USA eeldab, et Euroopa võtab tulevikus vastutuse nii iseenda kaitse kui ka Ukrainale pakutavate julgeolekugarantiide eest. Seega ma arvan, et Euroopa peab tõsiselt pingutama, et olla täiesti valmis ilma USA-ta hakkama saama.

Kuidas me peaksime suhtuma USA välisministrisse Marco Rubiosse, kes on Indias kolleegidega kohtudes sõda põhimõtteliselt pisendanud? Ta on öelnud, et see on pigem konflikt või sõda ainult Donbassis ja et see pole sisuliselt sõda Venemaa ja Ukraina vahel, vaid väike regionaalne konflikt. Kuidas peaksime aru saama, kas see iseloomustab kogu USA vaadet või on see lihtsalt Marco Rubio isiklik seisukoht?

Ma arvan, et see iseloomustab Trumpi administratsiooni vaadet või vähemalt seda, kuidas nad püüavad sõda avalikkuses esitada. Justkui polekski küsimus milleski muus, vaid tuleb leida lahendus territoriaalsele küsimusele – et Venemaa nõuab ainult natukene territooriumi juurde ja kas seda ei saaks kuidagimoodi ära lahendada.

Ma arvan, et Marco Rubio isiklikult peaks tegelikult aru saama, et selle sõja põhjused on palju sügavamad ja Venemaa eesmärgid on kindlasti laiemad. Venemaale territooriumi andmine ei tooks mingit lahendust. Marco Rubio rääkis ju isegi sellest, et ta saab aru Ukraina tugevast julgeolekuhuvist neid territooriume mitte ära anda, kuna see asetaks kogu Ukraina ja Kiievi väga haavatavasse seisu ning läheks loomulikult ka vastuollu Ukraina suveräänsusega.

Otsides veel märke sellest, et rahu võib-olla siiski mingilgi kujul läheneb, kas üheks märgiks võib pidada Melania Trumpi saavutust? On öeldud, et ühes konkreetses linnas on tulemas relvarahu, et saaks rahuldada humanitaarvajadused: et inimesed saaksid süüa, juua ja ehk neid sealt ka evakueerida.

Suuremat pilti see kindlasti ei muuda. Loomulikult oleks väga positiivne, kui just selle väikelinna puhul lahendus leitaks ja inimesed saaksid seal humanitaarabi. Samas on oht, et kui see tõesti toimib, annab see Venemaale justkui jälle võimaluse näidata ennast heast küljest, tõestades, et nad on valmis selliseid positiivseid žeste tegema.

Suur probleem on endiselt see, kuidas lisada Venemaale survet, et nad päriselt tahaksid sõda lõpetada ja oleksid valmis oma nõudmistes mööndusi tegema. USA-st siin paistab, et eriliselt abi ei ole – vastupidi, USA on muutnud olukorda Venemaa jaoks soodsamaks. Nii et see on nüüd Euroopa ülesanne Venemaale survet avaldada ja Ukrainat toetada.

Kas Euroopal on instrumendid, millega seda survet lisaks avaldada?

Euroopal on kindlasti neid instrumente ja Venemaa on ka väga teadlik, et Euroopa on tegelikult tugevamaks saanud. Muidugi püüab Venemaa Euroopat kõrvale jätta, Euroopa rolli pisendada ja kipub Euroopat ka alahindama – seda on ta teinud kogu sõja vältel. Ma arvan, et Euroopal endal peaks olema piisavalt eneseteadlikkust. Küsimuse all on ikkagi Euroopa julgeoleku tulevik. Seetõttu tuleks suhtuda tõsisemalt sellesse, et kõikvõimalikud vahendid ka kasutusse võetaks.