Eestis kehtiv autoriõigus lubab teose autoril ainuisikuliselt otsustada oma teose kasutamise üle ning saada selle eest tulu. Pärast tema surma lähevad õigused 70 aastaks üle pärijatele ning seejärel n-ö avalikku omandisse.

Kirjade puhul jaguneb õigus kaheks: kirja sisu on teos ja selle autoriõigus kuulub kirjutajale või tema pärijatele. Füüsiline kiri kuulub selle saajale, kes võib selle soovi korral küll ära kinkida või maha müüa, kuid mitte avaldada. Tammerraamatu omanik, kogenud kirjastaja Tiina Tammer ütles, et seadusest tuleb kinni pidada.

Tundlike raamatute puhul tuleb küsida luba mitmelt osapoolelt

"Eriti selliste sensitiivsete raamatute puhul sa alustad autorist, pärijatest, tekstidest, kõigist, mida varem ja enne sa kokku lepid, seda parem," sõnas Tammer. Ta lisas, et hiljem võib olla juba hilja.

Apsakaid tuleb aga ikka ette. Tammeri sõnul võib inimese surmast mööduda 70 aastat näitks aprillis ja raamat tehakse septembris, kuid ka siis kehtib autoriõiguse seadus. "See kehtib selle aasta lõpuni, kus ta on surnud," selgitas ta.

Tammer nentis, et ei teadnud seda ühe raamatu puhul, täpsemalt ühe pildi puhul, mis oli kaanel. "Siis helistas mulle pärija ja ütles, et nad tahavad koos emaga minuga rääkida," sõnas Ta. "Ma läksin kohale, võtsin kaasa lepingud, lilled, olin allaheitlik, palusin ja vabandasin ette ja taha," jätkas Tammer. Ta ütles, et oli kohtumisel poolteist tundi, teda mõnitati ja alandati nii, et ta hakkas nutma.

Pärijate leidmine pole lihtne, kuid pärijate andmebaasi pole

Tammeri sõnul pole pärijate leidmine alati lihtne ja mõnel puhul võib ühe luuletuse avaldamiseks minna vaja kuue pärija nõusolekut. Ta rääkis, et Eestis pole korralikku pärijate andmebaasi. Lisaks pole kohta, kuhu teabe saamiseks pöörduda.

"Kust mina tean, kus kelle tõlkija lapselaps elab või mis ta teeb, aga ta on ju pärija," sedastas Tammer. Ta nentis, et väikesel määral on lastekirjanduse keskuses lastekirjanike ja kunstnike kohta teavet, kuid tema lähtub sellest, et kui ta seda kätte ei saa, siis ta seda ei kasuta.

Kui pärijad luba ei anna, jääb teos avaldamata. "Mulle on ka saadetud üks käsikiri, mis puudutab Juhan Viidingut, see on ühe teise autori käsikiri," ütles Tammer. Ta lisas, et kui nägi käsikirjas luuletusi, ütles ta autorile, et ei kirjasta raamatut enne, kui on olemas pärijatelt luba. Tammer nentis, et peab ka pärijatele tasuma kasutatud luuletuste eest.

Pärijate saagasid on maailmas üksjagu, üks kuulsamaid on ehk Iiri kirjaniku James Joyce'i nn elukutseline lapselaps Stephen Joyce. Kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer rääkis, et Stephen Joyce ilmselt pühendaski oma elu James Joyce'i teoste käekäigule, aga pühendas ka sellele, et jälgis erakordselt täpselt, ega keegi kogemata ei teinud midagi, mis on keelatud.

"Aga tema meelest oli keelatud ka näiteks Iiri rahvusraamatukogu näitusel Joyce'i käsikirjade avaldamine, kirjade väljapanek või kooli näitemängu etendamine, kus tsiteeriti Joyce'i," nentis Kaer. Ta lisas, et kõige markantsem oli olukord, kus Corki ülikool tahtis välja anda Iiri tänapäeva kirjanduse antoloogiat ja ta nõudis selliseid summasid, et tegelikult Joyce'i asemel olid antoloogias puhtad lehed.

Portreteeritavate, nende pereliikmete ja pärijate tsensuur pole uus asi

Ajakirjanik ja Kroonika endine peatoimetaja Ingrid Veidenberg on oma töös sageli puutunud kokku nii portreteeritavate endi kui ka nende pereliikmete ja pärijate tsensuuriga. Ta ütles, et seaduste vastu astuda ei saa, kuid filosoofiline küsimus, kellele kuuluvad mälestused ja õigus neid interpreteerida, on igavene.

"See on igipõline küsimus ja sellele ühest vastust ei olegi, sest kõigil meil on soov ja tahe teada, milline see inimene oli: milline tema loomus oli, miks ta nii käitus, mis viis selleni et ta lõpetas nii, nagu lõpetas," selgitas Veidenberg. Ta lisas, et selle juures tuleb austada lähedaste tundeid ja nendest ei saa üle astuda. "See on kompromisside kunst ja siin ühest tõde ei ole," sedastas Veidenberg.

Tema hinnangul tuleks kõigile kasuks, kui vaadata asjadele veidi avarama pilguga. Veidenberg selgitas, et kui üldiselt on suhtutud inimesse austusega ja kirjutatud temast positiivses võtmes, võiks alla neelata paar elevusttekitavat lehekülge või kõneainet tekitava kliki. Veidenberg selgitas, et midagi peab raamatus või intervjuus olema, sest miks muidu kirjutada pikki lugusid ja sügavmõttelisi raamatuid, kui seal ei ole midagi uut.