"See ei ole ilmselt saladus, et eesti keele kõige suurem vaenlane on eesti keelt kasutav inimene. Need valikud, mida ta teeb - ta paneb ingliskeelsed sõnad käändesse ja pöördesse ja ta otsustab, et on peen rääkida kantseliitlikus keeles ja teha hirmpikki lauseid. See on keelekasutaja küsimus paljuski," rääkis haridusministeeriumi keeleosakonna juht Piret Kärtner saates.

Luisa tõlkebüroo projektijuht Reili Brandt nõustus selle väitega, kuid eelkõige enda tööga seotud vaatenurgast. "Mina nõustun ja ütlen ka, et eesti keele vaenlane on teksti telliv inimene. Mina oma töös puutun väga palju kokku sellega, kui ma pole nõus kahjuks mõnikord meie klientide sooviga, aga samas me peame nendega nõustuma. Nad soovivad, et meie keel oleks väga trendikas, see ameerikalik võiks sinna sisse jääda," selgitas ta.

"Minu käsi ei lähe kliendi vastu, samas mul on halb, et minu laps näeb seda ja paneb selle võib-olla ka sinna etteütlusesse sisse. Seda teksti on igal pool," lisas ta.

Tallinna reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Kell rääkis saates, et tema teeb suurt vahet selles, mis on kõnekeel ja mis on kirjakeel. Vabamas kõnepruugis võibki tema hinnangul kasutada näiteks sõnu "bemm" ja "diip".

"Kõnekeel on tegelikult märksa lopsakam ja palju huvitavam kui väga konkreetne kirjakeel, aga me peame teadma, kuidas on õige rääkida, me peame oskama lauseid õigesti moodustada, arusaadavalt kasutada ja korrektselt oma keelt kasutada. See on väga oluline," ütles ta.

Kommunikatsiooniekspert Ivo Rull tõi välja, et tema hinnangul toodavad ametkonnad kantseliitlikku keelt ning toovad tõlgete kaudu eesti keelde ka uusi võõrapäraseid sõnu.

ERR-i keelenõustaja Riina Eentalu tõdes, et liigne kantseliit on keelelise ebakindluse tunnus - inimene ei tea, kuidas mõne sõna vaste eesti keeles on. "Selle kantseliidi taha on nii lihtne ennast ära varjata. Tundub, et tihtipeale arvatakse, et olen tähtsam, kui nii palju võõrsõnu ritta sean," lisas Eentalu.

Piret Kärtner aga märkis, et kantseliitliku või keerulise sõnastusega teksti puhul ei saa rääkida ainult ametnikest. See on tema sõnul üldiselt professionaalsuse tunnus. "Teadlased kirjutavad sellises keeles, et sellest saavad aru ainult tema ja tema kolm lähemat kaasvõitlejat. Tegelikult on see palju laiem," tõi ta näite. Samas kasutavad ametnikud Kärtneri sõnul üha enam abivahendeid ning õpivad, kuidas inimlikumat keelt kasutada.

Anu Kella sõnul pole aga ametnikud mingi eriline liik, kes keelt valesti kasutab. Kell lisas, et tegelikult on ka näiteks väga pikki lauseid võimalik arusaadavalt kirjutada.

"Professionaalse keelekasutaja jaoks pole ka pikk lause probleem. Me teame kõik Tammsaaret, me teame kõik Jaan Krossi, kellel on erakordselt pikad laused ja kõik on väga elegantselt sõnastatud, kõik on väga arusaadav ja kellelgi ei ole kunagi tekkinud probleemi, et ma ei saa Tammsaarest või Krossist aru. See on pigem ikkagi kantseliidi teema. Natukene püütakse võib-olla kas liiga palju otsetõlkega tegelda või siis tõepoolest natuke oma tähtsust tõsta või seal on mingid muud põhjused," selgitas õpetaja.