Sildam: mida teeb Isamaa pärast ÜRO ränderaamistiku lahingu kaotamist?
Isamaa vastuseis ÜRO ränderaamistikule ei takista Eesti liitumist selle dokumendiga, mis seab Isamaa kui koalitsioonipartei valiku ette – kas kaotus alla neelata või umbusaldada sotsist välisministrit ja lahkuda valitsusest, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.
Eestis ei toeta ükski erakond massimmigratsiooni. See on fakt. Siin ei ole ka ainsatki erakonda, kes sooviks avada Eesti piirid miljonitele või sadadele tuhandetele pagulastele. Samuti fakt. Ometi on ÜRO ränderaamistik, maailmaorganisatsiooni katse leppida rändeteemal kokku üldinimlikes põhimõtetes, lõhestanud mitte ainult Eesti ühiskonna, vaid ka Jüri Ratase valitsuse.
Ja pole näha, et valitsusparteide vahele kaevatud kaitsekraavid võssa kasvaksid. Isamaa arvab endiselt, et ränderaamistik on Trooja hobune ja hoiab parlamendivalimiste eelset tuld selle kapjade all, kuid sotsid koos Keskerakonnaga ei näe ühes Eesti siseriiklikku õigusruumi mittemõjutavas deklaratiivses dokumendis midagi ohtlikku.
Viimati ütles Isamaa poliitik Kalle Muuli, et kui sotsist välisminister Sven Mikser annab Eesti suursaadikule ÜRO-s korralduse hääletada 19. detsembri peaassambleel ränderaamistikuga liitumise poolt, siis ei ole Mikseri koht enam valitsuses. Miks? Sest valitsus ei ole "jah"-otsust teinud.
Muulil on õigus. Valitsus ei ole tõesti suutnud seda otsustada, sest peaminister Ratas ei ole tahtnud seda panna hääletusele. Kui pannuks, oleks valitsus häältega 10:5 ränderaamistikku toetanud. Aga Eesti pole Belgia, kus sealne peaminister Charles Michel lasi samateemalisel hääletusel ränderaamistiku vastasel parteil valitsusest ära minna, sest pidas kogu teemat oma kabineti rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse võtmeks.
Aga Muuli arvamus, et välisminister Mikser tuleks tagandada, on samasugune ultimaatum, mille esitas sotside juhtkond kuu aega tagasi peaministrile, nõudes talt Isamaa ühe tipu, justiitsminister Urmas Reinsalu tagandamist. Sellest puhkenud valitsuskriis vindus pikalt, kuni visises tühjaks. Vähemalt nii näis ja tundus.
Tõsi, Isamaa on keerulises seisus. Häälekas vastuseis ränderaamistikule ei ole toonud – vähemalt esialgu – juurde küll valijate toetust, aga muutis neid sisemiselt enesekindlamaks ja tugevamaks. Ent Isamaa ei saa ette näidata töövõitu, milleks oleks ainult Eesti lahkumine ränderaamistiku toetajate leerist.
Ühe pisikese punktivõidu nad siiski said, kui Eesti jättis tühjaks enda tooli ÜRO rändekonverentsil Marrakechis, sest sinna sõitmisest loobus president Kaljulaid ja valitsuse kodurahu huvides ka välisminister Mikser. Aga just tema on lubanud, et Eesti väljendab enda toetust ränderaamistikule ÜRO peaassambleel.
Seega, tegelikult jääb Isamaa ikkagi kaotajaks – nad on valitsuses, aga valitsuse tegutsemist ränderaamistiku osas mõjutada ei suuda. Neil pole ette näidata ka räigete plakatite ja loosungitega meeleavaldusi, mis dekoreerivad EKRE valimiste-eelset tegevust.
Seni on Kalle Muuli soov, et Mikser lahkuks välisministri kohalt, mitte Isamaa ametlik seisukoht, vaid ühe poliitiku isiklik arvamus. Kuigi see poliitik on riigikogu valimistel Isamaa nimekirjas Harju- ja Raplamaal kolmandal kohal kaitseminister Jüri Luige ja rahandusminister Toomas Tõniste järel.
Mida Isamaa üldse teha saab?
Esiteks leppida olukorraga ja keskenduda valimiskampaanias teistele teemadele, olgu nendeks pensioni II samba vabatahtlikuks muutmine, maksurahu või kaitsekulude tõstmine 2,5 protsendini SKT-st. Kõik arutamist väärt probleemid.
Teiseks on neil võimalik ühineda EKRE-ga, kes ilmselt üritab parlamendis umbusaldada välisminister Mikserit ja kellel on probleem selleks vajaliku 21 saadiku allkirja kogumisega. Mikseri umbusaldamine riigikogus on ebatõenäoline, kuid sellega kaasaminek tähendaks Isamaale lahkumist valitsuskoalitsioonist, Keskerakonna ja sotside paarikuulist vähemusvalitsust ning viiliks õhemaks Jüri Ratase kui valitsuse kooshoidja kuvandit.
Aga see tähendaks ka Isamaa ilmajäämist justiits-, kaitse-, rahandus-, keskkonna- ja sotsiaalkaitseministri portfellidest ning sellega kaasnevast nähtavusest. Kahtlane, et 77 päeva enne valimisi seda ka tegelikult tahetakse.
Toimetaja: Laur Viirand