Aimar Ventsel | Jõululaululäbu ehk kuidas ma hakkasin vihkama valgeid jõule ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel.
Aimar Ventsel. Autor/allikas: Tartu ülikool

Inimesed, kes otsustavad tekitada jõulumeeleolu läbi muusika, võiks aru saada, et pidev ühetooniline muusikamüra devalveerib nii hea dzässmuusika kui ka kogu jõulumeeleolu, kirjutab etnoloog Aimar Ventsel.

I'm dreaming of a white Christmas! Neid laulusõnu olen hakanud viimaste nädalate jooksul vihkama. Ma ei tea, miks arvavad kõik baari-, restorani- ja poepidajad, et inimesed soovivad kuu või isegi kaks enne jõule katkematult kuulata jõululaule.

Iseenesest on suur osa jõululauludest muusikaliselt ilusad, eriti džässilikud versioonid. Minu jaoks on siiani ületamatu Bing Crosby 1942. aasta originaalversioon loost "White Christmas", aga uusi ja huvitavaid seadeid kohtab ikka ja jälle. Sellest hoolimata on kogu see žanr minu jaoks juba nädalaid enne jõule lihtsalt ära leierdatud. 

Viibin praegu kolmandat päeva Lätis hotellis, meil on siin väike töötuba. Üritus on linnas nimega Valmiera. Valmiera on lume alla mattunud enam-vähem idülliline linnake. Siin asub Valmiersmuiza käsitööõlle tehas, 13. sajandi alguses ehitatud kirik, maalilised lume alla mattunud lossivaremed ja suur park, kus saab hommikuti joosta. Ühesõnaga, koht on lausa loodud selleks et paar päeva kolleegidega tööasju arutada ja uusi tegemisis plaanida ning kirja panna.

Valmiera ainukene hotell on mugav ja selle fuajees on hea istuda ning kirjatööd teha. Kõik olekski parimas korras, kui neid jõululaule ei oleks! (Praegu tuleb kõlaritest "Feliz navidad".) Millegipärast on hotelli juhtkond otsustanud, et terve hotelli avalik ruum peab olema kaetud jõulumuusikaga, kusjuures igal pool jookseb ise plaat. Kui ma lähen õue hotelli ette värsket õhku hingama, muutub "Feliz navidad" Freddy Mercury jõululooks (ma ei teadnudki et Mercury lindistas jõululaule.) Kui ma lähen oma tuppa, sõidavad mu kuulmekäikudesse pisikese Michael Jacksoni Motowni aegsed sõuliversioonid tuntud ja armastatud lugudest. 

Kolmandal päeval on kõike seda liiga palju. Mulle järgnevad pidevalt jõuluvana põhjapõdrarakendi kuljuste helinad, mis on ühel või teisel viisil sisse põimitud vähemalt igasse kolmandasse jõululaulu. Minnes pärast tööpäeva sööma, leiame väikese mugava restorani. Toit on hea, sisustus harmooniline, teenindus super. Ainult et ka seal ootab meid täpselt sama taustamuusika. Samad tuntud lood, erinevad versioonid, põhjapõdrarakendi kellade helin. Tunnen, et ajud hakkavad vaikselt kärssama.

Taustamuusikaga on üldiselt niimoodi, et tavaliselt ma seda tähele ei pane. See on täitsa omaette žanr, mida kutsutakse liftimuusikaks ja mul on seda kodus päris mitu vinüülitäit, leitud erinevatel kirbukatel. Taustamuusika kui žanri üks iseärasus ongi see, et keeruliste kompositsioonidega on saavutatud pealtnäha lihtsad lood, mis tekitavad taustamüra, aga nii, et üldiselt inimene seda tiksumist ei hooma. 

Mind hakkas aga huvitama see, et miks mitu head päeva jõulumuusikavanni ühel hetkel äärmiselt segavaks muutus. Iseenesest on siin hotellis (praegu algas väga kunstipärane ja kõrgetasemeline dzässversioon "Jingle Bellsist", laulab koolitatud naishääl) asjad paigas. Juhtkond – või kes iganes – on välja valinud kõrgekvaliteedilise jõulumuusika. See on reeglina džäss, kokku on otsitud meisterlikult esitatud ja arranžeeritud svingi ja bepopi lood, heli ei ole vali, vaid pigem diskreetne. (Praegu tungib kuulmekäikudesse diskreetselt Frank Sinatra sõnumiga "Leti t snow.") Sellest hoolimata on hetki, kui ma tahaks kõlari seinalt alla rebida. 

Väikese eneseanalüüsi järel sain aga aru, mis mulle nii vastukarva on. Need lood on nii paganama ühte moodi! Üks lugu, isegi plaadi jagu jõululaule on täiesti nauditav muusika ja seda kuulaks teatud hetkel isegi, aga head maitset väljendama pidav helitapeet on äärmuslikult üheülbaline. Lugudel on üks ja sama tempo. Ning kuna ma (ja enamik meist) on viimase veerandsaja aasta jooksul neid laule piisavalt kuulnud, siis on meloodia areng ja järgmine refrään niikuinii etteaimatav.

Jah, aeg-ajalt tuleb ette mõni huvitav puhkpillisoolo või teistmoodi laulukäik, aga reeglina on see kõik ühel hetkel rusuv helireostus. Selles mõttes polegi vahet, kas jõululaule esitab külakõrtsi süntesaatoriduo või klassikaline svingorkester. (Jälle alustab pisikene Michael Jackson! Seekord on sõnum väikese poisi kingisoovid Santa Clausile.)

Kogu selle võta-üht-ja-viska-teist taustamuusika seas oli täielik ajupuhkus, kui eile kõlas The Poguesi "Fairytail of New York": Shane MacGowani kähe ärasuitsetatud ja -joodud hääl tekitas otsekui muusikalise saare. Teate küll, kõnnite talvisel libedal kõnniteel, ja ühe maja ees on tänavale korralikult liiva raputatud. Te tulete ukerdades mööda seinaääri ja ühel hetkel on loetud meetrite jooksul jalgade all kindel pind.

Ma ei kujuta ette, kuidas selle veniva tapeediga tuleb toime hotellide ja restoranide personal. Võib ju olla, et aastatepikkuse töö tulemusena nad taustamuusikat tähele ei pane. Aga ma miskipärast ei usu seda. Enamikele meist on antud kõrvad siiski kuulmiseks ja sealt sisse jooksev helimaailm on miski, mida siiski vältida ei anna.

Nii või teisiti, aga mul on neist kahju. Minu lahkun varsti hotellist ja olen lähitunnid jõulumuusikavabas keskkonnas autos. Nemad aga jäävad sinna. 

Üldiselt aga võiks inimesed, kes otsustavad tekitada jõulumeeleolu just läbi muusika, aru saada, et pidev ühetooniline muusikamüra devalveerib nii hea dzässmuusika kui ka kogu jõulumeelelolu. Ja see pole ju eesmärk? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: