Tarmo Jüristo | Teadmatu, rumal ja pahatahtlik ehk eksimise eeldustest ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Eesti avalikus debatis jõutakse murettegevalt kähku järelduseni, et mõne osalise arvates asjadest valesti aru saav inimene pole isegi teadmatu ega rumal, vaid lihtsalt pahatahtlik, nendib Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Mark Twaini paljude teravmeelsete ütluste hulgas on üks, mis mulle läbi aastate eriliselt meelde on jäänud. See kõlab nii: "Sa ei satu jamadesse asjade pärast, mida sa ei tea. Sa satud jamadesse asjade pärast, mida sa täie kindlusega tead, aga mis lihtsalt pole nii."

Eksimine, nagu Seneca kunagi täheldas, on inimlik. Me kõik suudame meenutada asju, mille osas me ise oleme kunagi eksinud – ning piisab põgusast pilgust internetti veendumaks, et ei ole raske leida asju, milles teised inimesed just praegu eksivad. Samas, kui me esitame iseendale lihtsa küsimuse: "milles mina praegu, sel hetkel siin, eksin?", siis ei suuda me sellele vastata. 

See tõdemus võib küll olla ootamatu, kuid ei ole veidi järele mõeldes iseenesest üllatav. Kui me oskaksime öelda, milles meil endil ei ole õigus, siis me ju loomulikult muudaks oma arvamust, hinnangut või seisukohta ning loobuks oma eksitusest. Ühtaegu oleme me tüüpiliselt veendunud, et meie seisukohad ja hinnangud ei ole juhuslikud või meelevaldsed, vaid põhinevad teadmisel ja hoolikal kaalutlusel. Isegi kui me tunnistame, et oleme minevikus eksinud ning kindlasti eksime ka tulevikus, elame me igal hetkel olevikus vaikiva veendumusega, et just see on see põgus hetk, mil me ei eksi.

Ja nii juhtubki, et igal ajahetkel on maailm täis inimesi, kes on kõik sisimas veendunud, et neil on üldiselt asjadest (vähemalt olulistest asjadest) õige arusaam ning ettekujutus. See toob aga endaga paratamatult probleemi, kui me märkame, et kellelgi teisel arusaamad või ettekujutused meie omadest lahku lähevad, st kui meile tundub, et keegi teine eksib. 

Mõnikord pole sellest suurt midagi. Mis seal ikka, inimesed eksivad, lööme käega ja läheme edasi.  Teinekord aga tundub meile, et tegemist on olulise asjaga, millele peab reageerima. Sellisel puhul käivitub tüüpiliselt eelduste ahel, mida on oma raamatus "Being Wrong" suurepäraselt kirjeldanud Kathryn Schulz.

Esmalt me kipume kahtlustama, et probleem on lihtsalt teadmatus. Kuna me oleme veendunud, et meie endi seisukohad põhinevad kaalutletud tõsiasjadel, kaldume me arvama, et inimesed, kes meiega mingis küsimuses ei nõustu, pole lihtsalt nende tõsiasjadega kursis – ja kui neid nendega tutvustada, siis nad loomulikult jõuaksid samadele seisukohtadele, mis meie. See on väga laialt levinud eeldus, millest lähtuvad nii inimesi oma kogudusse kutsuvad tänavajutlustajad kui ka valimiste ajal kaubanduskeskustes tiirutavad poliitikud. 

Mõnikord see eeldus muidugi kehtibki ning loodetavalt suudab enamus meist meenutada olukordi, kus me tõepoolest oleme oma arvamust muutnud, kui keegi on meid informeerinud millestki, millest me seni teadmatuses olime. Pahatihti aga nii ei lähe.

Sageli tuleb ette, et isegi kui me oleme oma vestlus- või vaidluskaaslasele andnud kogu vajaliku informatsiooni ning teinud omalt poolt kõik pingutused, et teda antud küsimuses valgustada, jääb ta ikkagi teisele arvamusele. See on hetk, mil me tüüpiliselt liigume edasi järgmise eelduseni: me hakkame kahtlustama, et inimene, kellega me räägime, on rumal.

Tal on kogu vajalik informatsioon, talle on antud kõik, mida on vaja õigete järelduste tegemiseks, aga tal pole lihtsalt vaimset võimekust nendeni jõuda. Nagu esimesegi eelduse korral, võib seegi põhimõtteliselt tõele vastata. Kuid jällegi, sageli ei kehti ka see eeldus ning me võime veenduda, et meie vestluspartneril on nii kogu vajaminev info kui ka võime sellest järeldusi teha.

Sellisel puhul liigume me tavaliselt edasi järgmise, viimase eelduse juurde: meie vestluspartneri eksitus ei tulene ei teadmatusest ega suutmatusest, vaid lihtsalt pahatahtlikkusest.

See viimane on tõsiste tagajärgedega järeldus, milleni tänases Eesti avalikus debatis jõutakse murettegevalt kähku ja kergelt, kuid kust on väga keeruline tagasiteed leida. Sinna viiva ahela käivitab aga tüüpiliselt väga lihtne eeldus, mille osas me tegelikult teame, et väga tihti see ei kehti: et meil on õigus ja teistel ei ole. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: