Te olete öelnud, et igal rahval on oma hingemaastik ja eestlastel on see mets. Miks see nii on?

Mina olen seda enda jaoks mõelnud niiviisi, et eestlaste kodu osa on tegelikult maastik. Hooned meie ümber on väiksem osa sellest kodutundest. See tähendab, et kui metsas hakkab toimuma midagi, mis meile ei meeldi, siis me tunneme, et keegi on meie koju tunginud.

Mets on olnud sellel aastal oluline märksõna. Oleme isegi kasutanud sõna "metsasõda". Kuidas me oleme jõudnud sinnani, et peame metsa pärast sõdima?

Ühelt poolt on see ju väga hea. Miks ma niimoodi arvan?

Muude asjade kõrval on eesti rahvas pidanud viimase 50 aasta jooksul kolm väga omapärast sõda: kõigepealt soodesõda, siis fosforiidisõda ja nüüd siis metsasõda. See näitab meile, et me tõesti sõdime oma maa pärast – kas siis kujundlikult või ka otseses mõttes. Lisaks näitab see, et maa ja maastikud on meile tõesti tähtsad, nad on meile kallid. Ja selles mõttes on see väga hea.

Aasta säravaimad tähed: Kristo Elias ja Valdur Mikita Autor: Kairit Leibold/ERR

Metsast on räägitud sel aastal nii ja teisiti, oleme arutanud selle üle, mis mets ikkagi on. Räägime sellest, et metsal on lisaks majanduslikule funktsioonile – et me võtame sealt puitu välja – ka ökoloogiline, sotsiaalne ja kultuuriline funktsioon. Osalesite tänavu ka järgmise kümne aasta metsanduse arengukava aruteludes. Erinevad huvigrupid ei jõudnud väga üksmeeleni. Miks see nii on?

Mets ongi väga keeruline nähtus. Mets on tegelikult universum universumi sees. Võib-olla ongi väga vähe neid inimesi, kes oskaksid endas tasakaalustada kõiki nelja metsa funktsiooni. Sellest möödarääkimine võib-olla tekibki.

Kui ma vaatan tagasi eelmisele aastale ja metsanduse arengukava tööprotsessile, siis ühelt poolt on mul väga hea meel, et erinevad inimesed said ühe laua taga kokku, ja teisest küljest oli see ka suur pettumus. Pettumus võib-olla sellepärast, et kõige olulisemad asjad jäid minu meelest ikkagi kuhugi õhku rippuma. Selle pärast muidugi süda valutab.

Olen teinud sel aastal ise ka metsateemalisi intervjuusid ja tõesti, seisukohad metsa suhtes on väga äärmuslikud. Ühed ütlevad, et metsaga on kõik hästi, paremini ei saakski olla. Teised ütlevad, et kõik on ülihalvasti ja kui me kohe midagi ette ei võta, on juba liiga hilja. Ja lisaks tuuakse mõlemal poolel veel [tõestuseks] arve! Miks see nii on ja kus on tõde?

Kui me tahame teada saada, mis toimub Eesti metsas või Eesti metsaga, siis me lihtsalt upume andmemassiivi. Kui ma vaatan endasse ja küsin enda käest, et kus tekib minu arvamus või tunnetus metsa kohta, siis tegelikult neid allikaid on väga vähe: kolm.

Kõige tähtsam allikas on minu jaoks 2010. aasta riigikontrolli audit riigimetsa majandamise keskuse kohta. Järgmine on Teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni märgukiri Eesti metsade majandamise jätkusuutlikkuse kohta 2018. aasta algusest, millest selgub, et Eesti metsade majandamine ei ole jätkusuutlik.

Aasta säravaimad tähed: Kristo Elias ja Valdur Mikita Autor: Kairit Leibold/ERR

Kõik sellega väga nõus ei ole – öeldakse, et kõik on korras, kõik on säästlik, kõik on jätkusuutlik.

Selles see asi ongi, et ka mina olen kuulnud, et võib-olla need mõlemad dokumendid on… ütleme siis, et kallutatud. Mina ütleksin selle peale, et aga teeme siis uuesti. Minu meelest riigimetsa majandamise keskus vajaks hädasti uut riigikontrolli auditit. Lihtsalt seetõttu, et kõik Eesti inimesed on ju tegelikult riigimetsa omanikud. Inimene tahab teada, mis tema korteris toimub. Me justkui heatahtlikult üürisime selle välja ilusale Eesti perele, ja äkki meil tekib tunne, et seal elavad hoopiski kährikud, kes on meie pehme mööbli ära närinud ja klimbisuppi vaiba peale valanud. See teeb väga murelikuks. 

Kõik inimesed, kes tahaksid teada, mis Eesti looduses toimub ja kes hoolivad Eesti loodusest, võiksid välja otsida väga lühikese seaduse, mis on ainult kaks lehekülge pikk. Selle nimi on säästva arengu seadus. Välja on ta antud juba aastal 1995 ja seal on selgesõnaliselt öeldud, et taastuvate loodusvarade puhul tuleb määrata nende kriitiline varu. Eesti metsa kohta seda tehtud ei ole.

Siin ma enda arvates jõuan selle mädapaise tuumani. Üks väga kuumadest tulipunktidest Eesti metsaga seotult on raiemaht. Selle [sobiva määra] kohta on väga erinevad arvamused. Olen kuulnud arve kolmest miljonist tihumeetrist 15 miljoni tihumeetrini aastas, aga raiemahtusid ei ole meil võimalik enne määrata, kui on määratud metsa kriitiline varu.

See on üleskutse kõikidele ametkondadele, teadlastele ja mõnes mõttes ka riigikontrollile – enne kui seda pole kindlaks tehtud, ei saa me ka teha uut metsanduse arengukava. See oleks lihtsalt üks suur mull.

Aasta säravaimad tähed: Kristo Elias ja Valdur Mikita Autor: Kairit Leibold/ERR

Üks sel aastal veel esil olnud sõnapaar on puidu väärindamine. Mida teie arvate sellest, et suur ja palju poleemikat tekitanud tselluloositehase rajamise plaan katki jäeti? Kes sellest võitis, kes kaotas?

Tegelikult annab eelmine küsimus ka sellele vastuse. Kui meil on Eesti metsade kohta määratud mõistlik raiemaht, kui meil on teada Eesti metsa kriitiline varu erinevate puiduliikide ja metsatüüpide kohta, siis peaks avalik arvamus blokeerima kõik mõtted, millega Eesti metsadele langeb ülemäära suur raiesurve. Aga kõige selle piires, mis jääb allapoole seda [kriitilist varu], on minu meelest äärmiselt mõistlik toetada puidutööstuse plaane. Arendada puidukeemiat või mis iganes.

Praegu ei ole vääriti käitunud meie ettevõtjad, vaid pigem on see ikkagi riigi tegemata töö. Seesama säästva arengu seadus ju kohustas riiki määrama kriitilise varu puiduliikide kaupa – see on siiamaani tegemata. Kui me need asjad korda saame, siis tuleb ka ühiskonda raierahu selle sõna kõige paremas mõttes.

Kogu see jutt tundub ikkagi keeruline. Kui sa tahad [teemast] üle olla, pead olema tõsiselt lugenud, teadma metsa olemust ja mida seal tehakse. Tundub, et kui me seda päris täpselt ei jälgi, tõmmatakse meil metsa suhtes nahk üle kõrvade.

Meie õigusruum – ja tegelikult ka inforuum – on niivõrd segaseks aetud, et minus ärkab vandenõuteoreetik, kellele tundub, et see on kindlasti kellelegi kasulik. Just sellepärast tahtsingi välja tuua kolm dokumenti: riigikontrolli audit, teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni märgukiri ja säästva arengu seadus. Nende läbilugemiseks läheb pool tundi, aga need annavad vastuse sellele kõige põletavamale küsimusele: mis toimub Eesti metsas?

Aga mida te soovitate Eesti rahval veel metsas teha?

Kõige olulisem looduskaitseline komponent inimeses on see, kui tal on oma hingemaastikud, kui tal tekib intiimne side mõne saare, ranna või metsatükiga. Mida rohkematel inimestel on oma hingemaastikud, seda paremini läheb meie metsal saja aasta pärast.

Aasta säravaimad tähed: Kristo Elias ja Valdur Mikita Autor: Kairit Leibold/ERR

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil pühapäeval, 30. detsembril kell 21.30