Antiikajal olnud selline väitlusstandard, et tuli korrata vastase argumenti ning vastane pidi kaaluma, kas argumenti esitatakse õigesti. Sellega tagati vastastikune arusaamine, mis ei ole seesama, mis nõusolek, vaid lihtsalt eeldus mõistmaks teise poole positsiooni ja arutluskäiku ning suutmaks sellele konstruktiivseid vastuväiteid esitada. Selline praktika kaitseb teatud määral ka vastase väidete vääresitamise eest.

Meie ajal tehakse teistviisi, eriti poliitilistes protsessides. Kogu aeg tuleb rääkida ühte ja sama juttu, hoides seda nii kaua kui võimalik muutumatuna. Oponendi poole pöördudes peab keskenduma vähemtähtsale ning jätta oluline tähelepanuta.

Sellise erinevuse lätteks võib olla see, et antiikses Kreekas ja Roomas debateerisid omavahel enam-vähem võrdse staatusega inimesed, esinedes publikule, mis koosnes nendega samuti enam-vähem võrdsetest inimestest, kel oli ka elav huvi lasta vaatenurkadel võrdsetes tingimustes võistelda. Sel kombel sai ideid ja nende väärtust hinnata.

Meie ajal on poliitiliste seisukohtade osas aga välja kujunenud ortodoksia ning võimu seisukohast on optimum saavutatud. Optimum on õige ega vaja parandamist. Kui see muutub, siis mitte avaliku debati tulemusena, kusjuures viimane variant näib otsustajatele lausa solvavana.

Linnurahu küsimus arutelu all

15. aprillil toimus keskkonnaministeeriumis arutelu raierahu pooldajate ja vastaste vahel. Ministeerium oli seadnud arutelu ajalimiidiks vaid tund aega, kusjuures raierahu vastastele võimaldati slaidesitlus ja pikk ettekanne, pooldajaid ei oldud sellisest võimalusest aga isegi teavitatud.

Õigupoolest polnud jagatud ülepea vähimatki informatsiooni selle kohta, millises vormis kohtumine aset leiab. Raierahu jäi välja kuulutamata ning Erametsaliidu tegevjuht Andres Talijärv ja keskkonnaministeeriumi eluslooduse asekantsler Marku Lamp rääkisid sellest, kuidas kasside mõju linnustikule olevat raiete mõjust kordades suurem. Mingisugust kokkulepet raierahu osas ei saavutatud, ega lepitud kokku ka uut kohtumist. Lubati koostada kevadsuvise raie juhend. Raierahu taotlejate põhiargumendist libiseti üle, ilmselt tahtlikult.

Tegelikult ei ole ei looduskaitseseaduse ega loomakaitseseaduse järgi looduses esinevate loomade ja lindude tahtlik tapmine ega häirimine lubatud ning majanduslik tegevus ei kuulu selle reegli erandite hulka.

Loomastikku kaitsev seadusandlus tuleneb nii Eestis kui ka Euroopas levinud eetilisest ja kultuurilisest normist, mis tunneb empaatiat ka inimesest erinevate liikide suhtes ega soosi seepärast nende tarbetut või välditavat hukkumist.

Praegu käimas oleva kuuenda liikide massilise väljasuremise kontekstis võiks seda lugeda ka tarvilikuks normiks, sest kui me oleksime varasemalt muu elu suhtes tähelepanelikumad olnud, siis ei oleks meil tarvis oma teguviise nüüd radikaalselt muuta, suured muutused on alati keerukad. Nimelt see tööstuse hoolimatus elu suhtes kutsub esile ka töösturi jaoks nii mõistmatut pahameelt.

Ent ka liigirikkuse osas on raierahul või selle puudumisel oma kaalukas osa, ehkki seda väga täpselt mõõdetud ei ole. Aastatuhandevahetuse paiku, kui raierahuküsimus Eestis esimest korda riiklikul tasandil tõstatus, väitis Andres Talijärv metsaameti toonase peadirektorina, et "kui kõik jääks nagu praegu, siis hukkuks metsaraie tulemusel vaid 0,5 protsenti lindudest,"¹ Eeldatavasti pidas ta silmas metsalinde.

Põlve otsas tänapäeva kohta umbkaudseid arvutusi tehes saame väga sarnase tulemuse, kusjuures juhuse tahtel on nimelt 0,5 protsenti ka see osa, mille võrra meie metsalinnustik iga-aastaselt väheneb². See võib tunduda väiksena, kui ei võeta arvesse ajas toimuvat kumulatsiooni – 1980. aastatega võrreldes on meie metsalinnustiku populatsioon vähenenud ca 20 protsendi võrra.

Lineaarset progressiooni eeldades (arvestades maailma olukorda, võib ennustada ka hullemat) kaotaksime me järgmise 30 aastaga veel sama palju linde, kusjuures arvesse tuleb võtta sedagi, et suur osa metsaga seotud linnuliike on looduskaitse all.

Neljakuise üldise raierahu kehtestamine annaks meile aga arvestuslikult stabiilse metsalinnustiku populatsiooni. Muidugi on raierahul oma hind – nagu ka selle puudumisel – ning väärib tõsist kaalumist, kumba hinda on ühiskond nõus maksma ja kuidas korraldada nii, et "kulud" kujuneksid mõlema vaatevinkli esindajale võimalikult väikseks.

Millega keskkonnaministeerium üldse tegeleb?

Ministeeriumi ja tööstuse esindajad väidavad, et kasside poolt põhjustatav kahju olevat pesitsusaegsete raiete põhjustatud surmadest suurem, ulatudes suisa miljonitesse lindudesse.

Ehkki see number on ilmselgelt üle paisutatud, saab omakorda vastu küsida, et kui tegemist on sedavõrd suure probleemiga, miks siis ministeerium selles osas midagi teinud ei ole, tegemist on ju keskkonnaministeeriumiga? Ei meenu ei sellekohaseid teavituskampaaniaid ega muid üritused riigi tasandil karmimat kassipoliitikat sisse seada, kassipoliitika eestvedajateks on olnud vabatahtlikud ja linnad.

Raierahu asemel oleks saanud looduskaitseaktivistidele ka niidurahu pakkuda, kusjuures sellega säästaks iga-aastaselt vast enamgi linde, ehkki mitte metsalinde. See näitaks vähemalt mõningast soovi kaasa mõelda. Paraku näib, et ministeeriumit loodus lihtsalt ei huvita. Kerkib küsimus, et millega see asutus ülepea tegeleb?

Ministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et nad olevat Eestis keskkonnavaldkonna eestvedajaks. Kuid milliseid suuremaid looduskaitselisi originaalalgatusi on ette näidata näiteks Eesti Erametsaliidu praeguse tegevjuhi ja endise Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juhi Andres Talijärve pikast kantsleriajast? Või kasvõi viimasest aastast? Üldse?

Ministeeriumile ja tööstusele selline jutt muidugi ei meeldi. Metsakaitsjate esindajatele ütlevad nad eraviisiliselt, et "te kirjutate ajakirjanduses kõigest, mida ei ole olnud, ning ootate siis, et teiega tehtaks koostööd." Sellega on selline lugu, et võimalik, et ministeerium ja tööstus ei ole seda endale veel teadvustanud, et nende näol on tegu poliitiliste jõududega. Võiks väita, et tegu on isegi võimsamate poliitiliste jõududega, kui erakonnad seda on.

Liberaalses ühiskonnas, mille majanduslikku väljendust need poliitilised jõud nii võimsalt ning uhkelt on edendanud, ongi kombeks, et poliitilisi jõude kritiseeritakse, sest nende eesmärk on ühiskondlik.

Nii tööstus kui ka ministeerium on tegelenud vastukriitikaga, mis on olnud pigem sildistav kui kirjeldav, kuid sellest hoolimata ei tohiks koostöö võimatu olla – Reformierakond ja Keskerakond on mõnelgi tasandil koostööd teinud ka neil aegadel, kui nad teineteise vastu avalikult kõige verisemad on olnud.

Võib küll väita, et parteidevahelised naaklemised on suuresti sõu. Tõsi on, et keskkonnakaitsjad ja töösturid ei ole sõumehed, ja seetõttu ei ole neil otseselt vaja teineteisele vastanduda. Kui koostöö saavutataks, räägitaks sellest ilmselt rohkem. Tasub ka meelde tuletada, et ainus põhjus, miks metsa kaitseks rahvaliikumine moodustus, oli see, et meie vanemate ning palju vaoshoitumate õdede ja vendadega ei saavutatud kõiki osapooli piisavalt rahuldavat koostööd.

Aga mis põhjusel ametnikud ja töösturid siiski ei soovi, et neid kritiseeritaks? Kas nad peavad seda kuidagi häbistavaks? Tegu ei ole ju isikliku asjaga. Globaalsel skaalal ei erine meie tööstus ja ministeerium väljakujunenud keskmisest kuigivõrd ning oma maailmavaate ja kultuuri piirides ei ole meie töösturid ilmselt midagi otseselt valesti teinud.

Majanduskaalutluste liigne domineerimine sotsiaalsete ja keskkonnahuvide üle on olnud probleemiks juba aastakümneid ning nimelt nende tendentside tasakaalustamiseks sõlmiti ÜRO Rio konventsioonid.

Praegusel hetkel on globaalne keskkonnaliikumine kõigi aegade tugevaimal positsioonil. Seda džinni enam tagasi pudelisse ei pane. Kindlasti oleks võimalikult varakult alustatud koostööst ning mitmete erinevate kompetentside ühendamisest võimalik mingisugune konkurentsieelis leida, juhul kui seda tõesti otsida. Keskkonnaministeeriumilt ei oodata aga muud, kui seda, et ministeerium tõepoolest ka hakkaks Eesti keskkonnavaldkonna eestvedajaks ning kehtestaks tasakaalustatud, lahendustele orienteeritud dialoogi.

Või kardetakse kriitikat hirmust, et see päriselt muudabki midagi? Paraku peaks kõigile üha ilmsemaks saama, et maailm ongi muutumas – paljuski ka inimese tekitatud suure keskkonnamõju tõttu – ning kellelgi ei ole voli kõiki kriitilisi hääli vaikima sundida.

Viimasel ajal on tööstuse hoiak olnud skisofreeniline: silma ees ülbed, meedias ahastavad. Paistab, et tööstusringkonna psühholoogiline olukord on väga raske. See ei pea nii olema. Paraku ei toimi ka ühiskondlikud protsessid nii, et alguses kriitika vaikib ja siis tekivad tühjusest lahendused. Ikka vastupidi.

Tänavu mais peaks valmima täiendav uuring, mida kahe aasta taguse keskkonnaministri Marko Pomerantsi ajal ornitoloogidelt nõuti, tõendamaks kevadsuviste raiete osa metsalinnustiku kahanemisel. Uuringu tulemustest sõltumatuna jääb aga juba praegu teravalt õhku küsimus, millistest prioriteetidest peaks keskkonnaministeerium lähtuma ja milliseid arutluskäike aktsepteerima. Diskussiooni blokeerimise, võimu näitamise ja otsustusprotsessis domineerimisega igatahes teed koostööle ei sillutata.

¹ Oliver Rand, "Metsameestel jääb töö alles", Eesti Päevaleht, 19.02.2000.

² Eesti metsadest kaob 60 000 linnupaari aastas, väheneb ka tihaste, leevikeste ja siisikeste arv, 18.01.2017, Delfi.