Rain Kooli: mis on lubatud NO99-le, pole lubatud Eesti 200-le ({{commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Pole lihtne uus, pildile pürgiv erakond olla. Geniaalse läbimurde ja tagumikule prantsatamise vahel on väga õhuke joon, märgib Rain Kooli Vikerraadio meediakommentaaris.

Lõppenud nädala suurimat meediasündmust ei ole vaja kaugelt otsida. Suur osa Eestist - ja nii mõnigi nii hea- kui ka pahatahtlik poliitikahuviline välismaaltki - mäletab kindlasti veel kaua neid sinise ja punase ringiga plakateid trammipeatustes. Ühes ringis kiri "Siin ainult eestlased" ja teises "Siin ainult venelased".

Kommunikatsioonis kehtib üldpõhimõte, et kes esimesena oma sõnumiga avalikkuse ette tuleb, see selle ka kehtestab. Erakond Eesti 200 eesotsas oma juhi Kristina Kallasega tõestas aga sujuvalt ära, et tegelikult on sellel põhimõttel veel üks laiendus: ka iseenda kommunikatsiooni puhul kehtib reegel, et see sõnum, millega esimesena ja kõige jõulisemalt avalikkuse ette tullakse, kehtestub.

Seega. Kui keegi ütleb algul üht ja teeb seda hästi teravalt, hästi nähtavas kohas ning kõva häälega, siis jääbki valitsema see sõnum – hoolimata sellest, et hiljem veel midagi teist ja võib-olla ka kolmandat juurde lisatakse.

Eesti 200 ju tegelikult lisas ka, isegi üht-teist mõistlikku: näiteks mõtte, et eesti ja eestivene lapsed peaksid õppima koos eestikeelsetes koolides, ainult et eestivene lapsed võiksid saada süvendatult oma emakeele õpet. Täiesti nõus. Aga sellest hoolimata mäletab üldsus – kelle mälul on lisaks kõigele veel kalduvus teatud sumedusele –, et Eesti 200 väitel sunnitakse Eestis venelased 1950. aastate USA mustanahaliste kombel valgetest eraldi olema.

Kui nüüd aga lõpuni aus olla, siis tekib muidugi ka küsimus, kas seesama üldsus - ja otsapidi ka ajakirjandus kui üldsuse tähelepanule orienteeritud tegutseja - taolisi provokatiivseid võtteid siiski ka oma valikutega ei soodusta, esile ei kutsu. Meile ju meeldivad teravused, paneme tähelele eelkõige hallist foonist erinevat esinemist ning Eesti 200 plakatid olid kõigi väljaannete ja kanalite esiuudis. Nii et kui kitsalt ainult tähelepanu peale mõelda, siis erakond sai ju täpselt seda, mida sooviti - meie kõigi abiga.

Kusjuures ma pole sugugi veendunud, et kui Eesti 200 oleks oma mõtetega ilma lõhestatuse väiteta ja otse lahenduste juurde minnes välja tulnud, kas neid oleks ligilähedaseltki samas suurusjärgus tähele pandud ja kuuldud.

Nii et ühiskond on ikka üks vastuoluline nähtus küll. Sõnades oleme stagnatsiooni vastu ja tahame uusi jõude, et oleks äge ja teistmoodi… aga kui siis keegi midagi sellist proovib, oleme korraga nii konservatiivsed ja siivsad.

Ühesõnaha – pole lihtne uus, pildile pürgiv erakond olla. Tähelepanu on vaja, aga mis on lubatud NO99-le, pole lubatud sulle. Ning geniaalse läbimurde ja tagumikule prantsatamise vahel on väga õhuke joon. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: