Toomas Sildam | Kas Eesti erakonnad on kriminaalsed? Ei
Ajakirjanik Toomas Sildam kirjutab sellest, kas kergemate kuritegude eest kunagi karistatud inimestele peaks sissepääs Eesti erakondadesse olema suletud. Ei, arvab ta.
Kas kaheksa aastat tagasi purjuspäi autojuhtimise eest kriminaalkaristuse saanud ja sellest õppinud inimene sobib töötama arstina? Kummaline küsimus, kehitavad paljud õlgu, las töötab. Või kas sama inimene võiks olla kooliõpetaja? Ärme nuhtle teda tudengipõlve pattude pärast, võtaksid paljud ilmselt leebe hoiaku.
Ent selline arvamus ei näi kehtivat erakondadesse kuulujate suhtes. Vastupidi, ajakirjandus kammis läbi kohtulahendite andmebaasi ja leidis sealt sadu kriminaalselt karistatud inimesi, kes on erakondade liikmed. Nende nimekirjad ilmusid meedias, kokku 1926 inimest, neist 942 karistus on aegunud ehk kustunud.
Mida meile need arvud ütlevad? Et erakonnad on kriminaalsed? Muidugi mitte. Ei pea arvama, et näiteks aastaid tagasi roolijoodikuna süüdi jäänud inimene peab seda taaka kõik edasised aastakümned enda ja oma perega kandma. Vastupidi, mõistlik on lubada tal paraneda. See oleks ju igati mõistlik. Ja mõne erakonnaga liitumisel ei peaks see saama takistuseks.
Muidugi, kui inimene kandideerib parlamenti või kohaliku omavalitsuse volikogusse või nõustub minema ministriks, siis peab ta arvestama ja leppima võimalusega, et tema elu valgustatakse läbi ja meenutatakse ka kunagist kriminaalkaristust. Isegi, kui see on aegunud.
Eesti on üldse nende väheste riikide seas, kus erakonda kuulumine on avalik. Paljudes igati demokraatlikes maades ei ole inimeste poliitilised veendumused – ja seda näitab ka erakonda kuulumine – avaliku arutelu objekt. See meenutus ei ole ülekutse panna avalikkusele lukku erakondade liikmete nimekirjad. Küll aga ei saa olla erakonda kuulumine põhjuseks, et inimeste kunagised eksimused, ka kergemat sorti kriminaalsed eksimused, oleksid neile kui veskikivi või kinninaelutatud uks, mis elus edasiliikumist takistavad.
Ent väljapressijaid, seksuaalkurjategijaid, perevägivallatsejaid ja tapjaid, ka aegunud karistuse puhul – neid ei soovi tõesti Eesti erakondades näha. Selliste kuritegude tõttu karistatud inimesed võiksid ise mõista, et lemmikerakonnaga liitudes toovad nad oma koduparteile vaid häda ja halba aurat.
Kas erakondade kui mittetulundusühingute peakontorid peavad aga muutuma uute liikmete vastu võtmisel taustakontrolli korraldavateks büroodeks, kes kontrollivad liituda soovijate tausta kõikvõimalikest andmebaasidest ja registritest? Ehk piisab erakonnaga liituja ankeedis küsimusest "Kas teil on kehtiv kriminaalkaristus või on see kunagi olnud ja kui, siis mille eest?" ning kui inimene vastab eitavalt või selgitab minevikulist eksimust, siis teda usaldatakse, sest reeglina inimesed ei valeta.
Kui ta aga valetab ja vale välja tuleb, siis visatakse ta erakonnast välja. Ei midagi keerulist.
Toimetaja: Urmet Kook