Arvamusfestivalil presidendivalimiste üle toimunud arutelus tundis Isamaa esimees Urmas Reinsalu puudust poliitilisest küpsusest. Tema arvates peaks kokku tulema riigikogu vanematekogu ning erakonnad peaksid seal leidma presidendikandidaadi, kelle suhtes on võimalik saavutada piisavalt lai kokkulepe.

Esmapilgul tundub see mõistlik. Eesti president peaks suutma ühiskonda ühendada ning presidendi valimiseks on riigikogus vaja vähemalt 68 häält. Miks mitte siis erakondade vahel juba enne kokku leppida selles, kes võiks nii suure toetuse saada? Aga riigikogu vanematekogusse kuuluvad vaid riigikogu juhatuse liikmed ja parlamendis esindatud erakondade fraktsioonide juhid.

Riigikogu liikmena tekitab selline presidendivalimise käsitlus minus siiski põhimõttelise küsimuse, et kuidas osalevad valimiste protsessis riigikogu 101 liiget. Kas nad on vaid kummitempel, mis kinnitab vanematekogu otsuse?

Põhiseadus ütleb, et presidendi valib riigikogu  

Riigikogu on rahva esinduskogu. Põhiseaduse § 62 sätestab seejuures riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõtte: saadik ei ole oma otsustes seotud valijate, erakonna ega fraktsiooni juhistega. Presidendi valimine riigikogus toimub pealegi salajasel hääletusel.

Sageli räägitakse riigikogu kohtade arvust nii, nagu kuuluksid saadikute hääled erakondadele. Ühel erakonnal on nii palju hääli, teisel nii palju ning erakondade esimehed saavad neid läbirääkimistel justkui pakkidena kokku liita.

Igapäevases parlamenditöös on ühisel hääletamisel muidugi oluline koht. Erakonnad lähevad valimistele oma programmi ja poliitiliste lubadustega ning nende elluviimine eeldab koostööd ja fraktsioonide ühiseid otsuseid.

Presidendi valimine on aga teistsugune otsus. Me valime presidenti kogu Eestile. Kui hääletus on salajane ja riigikogu liige oma mandaadis vaba, ei saa ühegi erakonna esimees lubada, et tema käsutuses on teatud arv hääli presidendi valimiseks.

Konsensusliku kandidaadi otsimises peavad osalema riigikogu liikmed

Eelnev ei tähenda erakondade ega fraktsioonide tähtsuse eitamist. Presidendikandidaatide üle tuleb erakondades ja fraktsioonides arutada. Minu enda kogemus nii eelmisest kui ka praegusest presidendi valimisprotsessist on positiivne. Meil toimub arutelu, millist presidenti Eesti vajab, mida ühest või teisest võimalikust kandidaadist arvame ja keda oleksime valmis toetama. Loodan, et vaba arutelu toimub ka teistes fraktsioonides. Arvamusfestivalil toimunud erakonnajuhtide arutelus seda ei mainitud.

Presidendikandidaadi ülesseadmise kord osutab teistsugusele loogikale kui sellele, et kõigepealt peaksid erakonnajuhid või riigikogu vanematekogu leidma kandidaadi, kellel on tagatud 68 häält.

Kandidaadi ülesseadmiseks on vaja vähemalt viiendiku riigikogu liikme toetust. Miks ei võiks 21 või enam saadikut leida inimese, kellest nad loodavad, et temast võiks saada hea president, pöörduda tema poole ja küsida: kas te oleksite valmis kandideerima?

Need 21 saadikut ei pea kuuluma ühte erakonda. Olekski parem, kui kandidaadi esitajate hulgas oleks eri erakondadesse kuuluvaid ja fraktsioonituid saadikuid, sest nii ei tekiks juba algusest peale tunnet, et tegemist on ühe partei kandidaadiga.

Teised riigikogu liikmed võivad esitada teise või kolmanda kandidaadi. Seejärel saame kuulda, kuidas kandidaadid mõistavad presidendi põhiseaduslikku rolli, milliseid ühiskondlikke probleeme nad oluliseks peavad ning kuidas nad suudaksid Eestit maailmas esindada ja kõnetada erinevaid Eesti inimesi. Ka avalikkusel tekiks võimalus kandidaatide üle sisuliselt arutada.

Ja siis valib riigikogu.

See ei välista erakondadevahelisi läbirääkimisi. Ka riigikogu vanematekogu võib olla hea koht, kus kuulata teiste fraktsioonide seisukohti ja otsida kokkupuutepunkte ja kujundada konsensust. Kuid vanemate kogu ei vali Eesti Vabariigile presidenti, seda teeb riigikogu.

Vaba mandaat ei ole riigikogu liikme privileeg, see on tema kohustus ja vastutus. Ma kuulan oma erakonnakaaslasi ja fraktsiooni, kaalun nende argumente ning võin jõuda nendega samale seisukohale. Aga ka siis on see minu otsus ja minu vastutus.

Rahvas valib oma esindajate kaudu

Sageli öeldakse, et Eestis ei saa rahvas presidenti valida. Meil ei ole tõepoolest presidendi otsevalimist, kuid riigikogu on rahva valitud esinduskogu. Kui rahva valitud saadikud kasutavad presidendivalimistel oma vaba mandaati, pakuvad välja ja kuulavad erinevaid kandidaate ja teevad salajasel hääletusel iseseisva otsuse, osaleb rahvas presidendi valimises oma esindajate kaudu.

Kui aga presidendi lepivad sisuliselt enne valimist kokku erakondade juhtkonnad ning riigikogu liikmete ülesandeks jääb nende kokkulepe vormistada, siis muutub see esinduslik seos palju nõrgemaks.

Me ei pea enne valimist teadma, kellel on 68 häält. Valimine ongi selleks, et teada saada, kellel need hääled on. Ja ükski kandidaat ei peaks kandideerima teadmisega, et 68 häält on talle juba garanteeritud. Sest siis poleks need enam päris valimised. Kui riigikogu ei suuda presidenti ära valida, siis ei tähenda see läbikukkumist, see võimalus on ju meie põhiseaduses ette nähtud.

Need presidendi valimiseks vajalikud 68 häält kuuluvad rahva valitud riigikogu liikmetele. Üks neist häältest on minu oma. Ja ma tahaksin, et seda ka sellisena käsitletaks.