Parlamendivalimised: keegi meist ei peaks olema kaotaja ({{commentsTotal}})

ETV valimisstuudio - üks spikker otsustamiseks.
ETV valimisstuudio - üks spikker otsustamiseks. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ajakirjanik Toomas Sildam sõnastas enda jaoks parlamendivalimiste põhiküsimuse – kas erakonnad oskavad oma poolehoidjaid kõnetada viisil, mis tooks võimalikult paljud inimesed nende poolt valima, sest mida rohkem kodanikke parlamenti valib, seda täpsema koosseisuga meie järgmine rahvaesindus tuleb.

Eesti välisesindustes juba sai hääle anda. Aga 21. veebruaril, kui riigikogu praegune koosseis sulgeb enda järel parlamendisaali suured uksed, algab elektrooniline hääletamine ja eelhääletamine maakonnakeskustes. Lõpliku valimispäevani – 3. märtsini – on jäänud veel 13 kalendripäeva.

Nädal tagasi küsis üks nutikas poliitikavaatleja kohvi lonksates, kas tekib skandaal, mis määrab nende parlamendivalimiste tulemuse, et milline kahest suurest erakonnast võidab ja kes jääb teiseks. Mingit sellise mastaabiga skandaali siis õhus ei olnud. Ei ole praegugi.

Selleks ei saa poliitiku ülikooli lõputöö 17 aastat tagasi, mis jääb meelde pigem tema põiklevate ja vilavate vastustega ega ilmselt mõjuta poliitiku koduerakonna valimistulemust. Vähemalt mitte drastiliselt.

Pomm-teemat ei tule ka pagulastest, keda on meie riigis vähem kui näpuotsaga. Nagu ka hooajalistest Ukraina töölistest, kes ei võta kohalikelt elanikelt tööd, vaid kergitavad tööjõupuudusega silmitsi seisva Eesti sisemajanduse kogutoodangut. Ega ka mitte maksuküsimustest, sest sajad tuhanded inimesed saavad maksu- ja tolliametilt praegu raha tagasi.

Küll aga ähvardab suureks skandaaliks tõusta sügisel avatav 300-350 õpilasega Kohtla-Järve riigigümnaasium. Suur osa sealseid gümnasiste hakkab vähemalt algusaastail õppima 40 protsendi ulatuses vene keeles ja linna ainus eestikeelne gümnaasium – mille mullu lõpetas 15 abituriendi ringis – muutub põhikooliks. Kohtla-Järve ja laiemalt Ida-Virumaa eestlaskonnale on see emotsionaalselt valus teema, mida tuleb hariduspoliitikutel mõista ja osata selgitada. Seni on sellega kimpu jäädud.

Ent tõenäoliselt jääb Kohtla-Järve riigigümnaasium siiski suuresti piirkondlikuks küsimuseks.

Mis siis on nende parlamendivalimiste paljuotsitud põhiteema, mille järgi ligi 900 000 valijat saavad otsustada, kes 1099-st kandidaadist ja kümnest erakonnast pääseb riigikogu järgmisesse kooseisu ning kes annab näo ja hääle järgmisele valitsusele nagu ka järgmisele opositsioonile?

Igaühele on see erinev, oleks kõige lihtsam vastus.

Aga nii otsiksime tegelikust vastusest mööda hiilimise teed.

Vähem kui kaks nädalat enne 3. märtsi on minule kõige olulisem küsimus, kas erakonnad oskavad oma poolehoidjaid kõnetada viisil, mis tooks võimalikult paljud inimesed nende poolt valima. Mida rohkem ja erinevamate vaadetega kodanikke parlamenti valib, seda täpsema koosseisuga meie järgmine rahvaesindus tuleb.

Probleem pole ainult parteide lihtsameelsetes ja lihtsustavates teleklippides, mis ähvardavad taastoota inimeste ükskõiksust valimiste suhtes. Küsimus on ka kodanike soovis ise mõjutada valimiste tulemust. Tegelikult suudab iga valija, kui ta tahab, enda jaoks tõsta terad ühele poole ja lükata sõklad vastassuunas. Sest igal erakonnal on mõtteid, millega nõustuda ja ideid, millele oponeerida.

12 aastat tagasi nimetas toonane president Toomas Hendrik Ilves valimata jätmist igaühe isiklikuks kaotuseks: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.

Keegi meist ei peaks olema kaotaja.

Toimetaja: Toomas Sildam



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: