Ilma Krenstrem on minu Eesti Keele Õpetaja. Suurte algustähtedega. Tänu temale elan täna Eestis ja olen osa Eesti ühiskonnast ning Eesti on osa minust.

Abhaasias Salme külas sündinud Ilma oli juba ligi nelikümmend aastat Eestis elanud, kui ta kutsuti 1997. aastal Abhaasia eestlaste palvel ja Eesti riigi suunamisel sünnikülla eesti keelt õpetama.

Abhaasias oli küll juba neljas sõjajärgne aasta, kuid tundus, nagu oleks kuulide vihin veel kõrvus. Aeg oli väga rahutu. Öösiti sõitsid külas ringi võõrad, tulid majadesse ja hoovidesse röövima. Toitu ja ravimeid nappis, neid hankida oli väga raske.

Olud, milles Ilma pidi lastele eesti keelt õpetama, olid väga askeetlikud, lausa äärmuslikud. Talvel polnud koolis kütet, eesti keele klass asus viimasel korrusel ja katus laskis vett läbi.

Ilma oli see, kes puhus külas uuesti ellu eesti tavad, näiteks meile siin ja praegu nii loomulikuna tunduvad jõulud. Tema tuleku aastal olid minu ja paljude teiste Abhaasia eesti laste esimesed sõjajärgsed jõulud.

Ilma oli ka see, kes sõnaga kaitses Eesti riiki ja rahvast, kui Kremli propaganda taas kord Eestit ründas. Tema rääkis inimestele tegelikust olukorrast Eestis ja Eesti seisukohast ühel või teisel teemal.

Läbi Ilma silmade ja sõnade muutus kauge Eesti, mida ükski Abhaasia eesti laps ei olnud tollal veel oma silmaga näinud, palju lähemaks nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt.

Tema õpilased iseloomustavad teda kui head, siirast, heatahtlikku, ausat ja õiglast inimest. Kõik see, mida Ilma on teinud ja teeb, on suur ja asendamatu panus Abhaasia eesti kogukonna heaks, et ka 135 aastat Eestimaalt eemal olnud rahvas räägiks eesti keelt ja tunneks uhkust olla eestlane.

Tänaseks on töö tihti elektrita hämaraks jäänud klassiruumides ja küünlavalgel vihikute parandamine rikkunud Ilma nägemise. Lisaks nägemine halvenes peale insulti – veresoonte purunemise tulemusel pidevas pingeseisundis olles. Silmi ta viimati Eestis ravimas käiski.

Politsei- ja piirivalveametist 2017. aastal saadud ähvardus Eesti kodakondsuse äravõtmise kohta andis muidu nii elurõõmsa Ilma tervisele teisegi väga tõsise löögi, millest ta ei ole täielikult toibunud siiani.

Kahjuks ei ole kuhugi kadunud olukord, kus ametnikud on otsustanud heita kõrvale mõistliku, inimliku lahenduse ja peituda seaduse taha, kuigi sedasama seadust saaksid nad tõlgendada ka teistmoodi, Ilma kasuks. Praegu Ilma ette asetatud valik sunnib teda jääma kas Eestisse või Abhaasiasse.

Abhaasiasse jäämine tähendaks, et Eesti on ametnike kitsarinnalise jäikuse tõttu kaotanud tubli ja hea eestlase, kellele annaks edaspidi õiguse kodumaale tulla vaid piiratud tähtajaga Eesti viisa võõra riigi passis.

Eestisse jäämine tähendaks Ilma vägivaldset väljatõmbamist Abhaasia eesti kogukonnast, Abhaasia laste ilmajätmist eesti keele õpetajast. Praegu on Abhaasia noortel huvi ja motivatsiooni tulla Eestisse ning ühineda Eesti tulevikuga. Õpetaja riiklik äravõtmine saadaks neile hoopis teistsuguse sõnumi ja võtaks ka võimaluse Eestisse tulekuks valmistuda.

Kas tõesti on ikkagi nii, et igaüks ei loe? Kui täna ei loe, ei olegi homme võib-olla enam, keda lugeda. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.