Andres Suik: kas Eesti kõrgeim kohus on Euroopa Kohus?
Eesti Vabariigi kui iseseisva riigi kõrgeim kohus on riigikohus, mitte Euroopa Kohus. EL-i Kohus ei ole ka Eesti kohtusüsteemi suhtes n-ö neljas kohtuaste, kirjutab kohtunik Andres Suik.
2016. aasta Brexiti referendumil oli Euroopa Liidust (EL) lahkumise pooldajate üks põhiline sõnum kontrolli taastamine Briti kohtute üle ja Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni lõppemine Briti territooriumil.
Kohtute iseseisvuse küsimus on Suurbritannia valitsuse erilist tähelepanu pälvinud ka rahvahääletuse järel. Briti peaminister on lubanud, et kohtud võtavad "Euroopa kohtunikelt" tagasi kontrolli riigi seaduste üle ning Suurbritannia ülemkohus saab jälle riigi kõrgeimaks kohtuvõimuks.
Kas eelneva valguses peaks nägema ohtu ka Eesti kohtusüsteemi sõltumatusele? Kas Eesti kõrgeim kohus on hoopis Euroopa Kohus, mitte riigikohus?
Luxembourgis asuv Euroopa Liidu Kohus (EL Kohus) on üks seitsmest EL-i institutsioonist, koosnedes Euroopa Kohtust ja Üldkohtust. Üldkohus (igast liikmesriigist 2 kohtunikku) on EL-i kohtuvõimu esimene ja Euroopa Kohus (igast liikmesriigist 1 kohtunik) kõrgeim aste. EL-i Kohus institutsioonina jagab EL-i kui terviku saatust. EL-i arengut on aga kujundanud tasakaalu otsimine tihedama koostöö ja riikide iseseisvuse säilitamise soovi vahel.
Majandusühendusest Euroopa põhiseaduse läbikukkumiseni
Pärast Teise maailmasõja kannatusi loodeti riikide vastastikuse majandusliku sõltuvuse kaudu vältida järjekordset suurt sõda ning vaba Euroopa integratsioon kulges esialgu sujuvalt. Söe- ja Teraseühenduse asutamisele 1952. aastal järgnes Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja EL-i Kohtu eelkäija, Euroopa Ühenduste Kohtu loomine 1958. aastal.
EMÜ asutajaliikmed olid Belgia, Itaalia, Luksemburg, Holland, Prantsusmaa ja Saksamaa. EMÜ nägi ette koostööd tolliliidu alal ning kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vabal liikumisel põhineva ühise turu loomist.
Majanduskoostöö ja ühisturg sobisid hästi ka brittidele. Suurbritannia elanikud kiitsid 1975 rahvahääletusel ülekaalukalt (67 protsenti poolt) heaks Suurbritannia kuulumise EMÜ-sse.
EMÜ järglasena jõuti 1992. aastal EL-i sündi tähistava Maastrichti lepinguni, mis hõlmas majandus- ja rahaliidu loomist (pannes aluse ühisraha euro loomisele), ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, koostööd justiits- ja siseküsimustes, sotsiaalset mõõdet jm. Üha süvenev poliitiline ja õiguslik integratsioon tähendas samas ka kodanike suurenevaid kõhklusi.
Taani 1992. aasta referendumil hääletati Maastrichti lepingu ehk EL-i loomise vastu (teisel referendumil 1993. aastal hääletasid taanlased pärast väiksemaid muudatusi siiski lepingu poolt) ning Euroopa integratsiooni eestvedaja olnud Prantsusmaal toetas seda vaid 51 protsenti hääletanuist.
Veelgi kehvemini läks Euroopa põhiseaduse lepinguga, mis allkirjastati 2004. aastal tollase 25 EL-i liikmesriigi poolt, kuid pärast Prantsusmaa ja Hollandi 2005. aasta rahvahääletuste tulemusi (vastavalt 55 protsenti ja 62 protsenti vastu) otsustati Euroopa põhiseaduse ideest üldse loobuda. Seega ei olnud Briti 2016. aasta rahvahääletuse otsus EL-st lahkumise kohta ajalugu arvestades kuigi üllatav. Eurooplased on ka varem liitriigi idee ja suurema poliitilise integratsiooni vastu hääletanud.
Euroopa Liit ei ole riik
EMÜ loomisest on lisaks kuuele asutajale EL-ga ühinenud veel 22 riiki. Praegune EL on 28 Euroopa riiki hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus (Brexiti toimumise korral 27 riiki).
Tänase kuju sai EL 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga, mille eesmärk oli laienenud liidu tõhusam toimimine. Kõigis EL-i riikides peale Iirimaa tegid lepingu ratifitseerimisotsuse parlamendid. 2008. aasta referendumil hääletas 53 protsenti Iirimaa valijatest Lissaboni leppe vastu ja vaid 47 protsenti poolt. Teisel Iiri referendumil 2009. aastal kiideti lepe aga 67-protsendilise toetusega heaks.
Seega võib rahva arvamus olla väga heitlik, mis on osaliselt seletatav inimeste soovide vastandlikkusega. Näiteks soovitakse nautida vaba reisimise, kaubanduse ja eurotoetuste hüvesid, kuid EL-i liikmesusega paratamatult kaasnevad kohustused tunduvad ebameeldivad.
Majanduslikult on EL maailma suurim kaubandusblokk ja siseturg. EL on suurim toodete ja teenuste eksportija maailmas ning suurim imporditurg rohkem kui 100 riigi jaoks. Õigusliku staatuse osas on EL-l aga nii rahvusvahelise lepingu kui ka riikide ülese organisatsiooni elemente.
Majandusliidust alguse saanud EL on arenenud organisatsiooniks, mis tegeleb selliste poliitikavaldkondadega nagu kliima, keskkond, transport, tervishoid, välissuhted, julgeolek, õigusküsimused, ränne jm. Euroopa Kohus on leidnud, et erinevalt tavalistest rahvusvahelistest lepingutest on EL-i aluslepingutega loodud uus õiguskord omaenda institutsioonidega, mille kasuks on EL-i liikmesriigid üha laiemates valdkondades piiranud oma suveräänseid õigusi.
Seejuures ei ole EL-i subjektid ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud. Iga inimene, kellel on liikmesriigi kodakondsus, on ühtlasi EL-i kodanik.
Siiski pole EL rahvusvahelise õiguse kohaselt riik ning seda on ühemõtteliselt kinnitatud Euroopa Kohtu täiskogu 18.12.2014 arvamuses. EL-i institutsioonid ei asenda liikmesriikide institutsioone. Kusjuures rahvusvaheliste lepingute prioriteet siseriikliku õiguse suhtes on tavapärane, kuid see ei võta riikidelt ära nende iseseisvust. Näiteks on kõik Euroopa riigid peale Vatikani ja Valgevene ühinenud Euroopa Inimõiguste Kohtuga (EIK), mis on samuti siseriiklikust õigusest kõrgemalseisev.
Seetõttu ei piisaks "Euroopa kohtunikelt" kontrolli tagasivõtmiseks EL-st lahkumisest, vaid tuleks sarnaselt Valgevenega loobuda osalemisest ka EIK-s. Kas aga Euroopa koostööst kõrvale jäänud Valgevene kohus on sõltumatum kui osa pädevusest EL-i Kohtule ja EIK-le loovutanud Briti või Eesti kohus, jäägu igaühe enda otsustada.
Euroopa Liidu Kohus
EL-i Kohtu ülesanne on tagada EL-i õiguse ühesugune tõlgendamine ja kohaldamine kõigis liikmesriikides. Euroopa Kohus on liidu õiguse asjades sisuliselt EL-i konstitutsioonikohus, menetledes samuti kaebusi Üldkohtu otsustele. Üldkohus omakorda tegeleb peamiselt intellektuaalomandi vaidluste, konkurentsiõiguse, kaubanduse, põllumajanduse ja riigiabiga.
Tähelepanuväärsed on ülikeerukad rahvusvaheliste kartellide ning muude konkurentsireeglite rikkumiste asjad, kus vaidlusalused summad võivad küündida isegi miljardite eurodeni. EL-i Kohtus on vaidlustatav nt Euroopa Komisjoni 2018. aasta otsus trahvida Google'it 4,3 miljardi euroga, mille põhjenduseks toodi, et ettevõte kasutab Androidi operatsioonisüsteemi oma otsingumootorile ja teistele rakendustele ebaõiglase konkurentsieelise andmiseks.
EL-i Kohus on maailmas ainulaadne oma tohutu tõlkeaparaadi poolest. Keeleteenistuste personal moodustab üle poole EL-i Kohtu umbes 2000 töötajast ning EL-i Kohtu 2018 tõlkemaht oli rohkem kui 1,2 miljonit lehekülge (sh 34 töötajaga Eesti tõlkeosakonnal umbes 50 000 lk).
Selle põhjus on liikmesriikide ja nende ametlike keelte võrdsus kui EL-i toimimise üks aluspõhimõtetest. Kuigi EL-i Kohtu sisemine töökeel on prantsuse keel, avaldatakse EL-i 24 ametlikus keeles lisaks muudele tõlgetele ka suur osa kohtulahenditest. Vaatamata massilise tõlkimise ebaefektiivsusele on Eestile väikeriigina siiski positiivne, et ligi miljoni kõnelejaga eesti keel on EL-i Kohtus sama staatusega kui nt inglise või saksa keel.
Muu hulgas suurte tõlkekulude tõttu oli EL-i Kohtu 2018. aasta eelarve küll 420 miljonit eurot, kuid EL-i ligikaudu 511 miljoni elaniku arvestuses teeb see aastakuluks vaid 82 senti inimese kohta. Kuna Eesti saab EL-st raha oluliselt rohkem kui ise maksab, on Eesti elanike jaoks EL-i Kohtu ülalpidamine praktiliselt tasuta.
Samas Eestit otseselt puudutavate EL-i Kohtu vaidluste hulk on väga väike. EL-i Kohus on rahvusvaheline EL-i asjade kohus oma pädevusega, mis ei asenda Eesti kohtuid. Eesti kohtud ja EL-i Kohus tegelevad suuresti erinevate vaidlustega ning keskmisel Eesti juristil on üldjuhul võimalik hakkama saada EL-i Kohtust ja liidu õigusest midagi teadmata.
Samuti on Eesti reeglina EL-i normide kohustusliku osa enda õigusaktidesse üle võtnud, mis veelgi vähendab vajadust EL-i õigusega vahetult kursis olla. Ainus reaalne kokkupuude Eesti kohtu ja EL-i Kohtu vahel tekib siis, kui Eesti kohus esitab mõne EL-i õigusakti tõlgendamise või kehtivuse suhtes Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Kuid ka sel juhul on Euroopa Kohtu otsus siduv üksnes EL-i õiguse tõlgendamise osas ning sisulise vaidluse lahendab Eesti kohus.
Eesti riigi ja kohtute sõltumatus
Eesti Vabariigi kui iseseisva riigi kõrgeim kohus on riigikohus, mitte Euroopa Kohus. Sarnaselt teise Euroopa kõrgeima kohtu EIK-ga ei ole ka EL-i Kohus Eesti kohtusüsteemi suhtes n-ö neljas kohtuaste. Eesti kohtute jõustunud kohtuotsused on lõplikud ega ole edasikaevatavad EL-i Kohtusse.
Seoses kartustega EL-i institutsioonide võimu süveneva suurenemise suhtes selgitas riigikohtu üldkogu aga 12.7.2012 otsuses, et kuigi Eesti 2003. aasta rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadus lubab Eestil kuuluda muutuvasse EL-i, ei ole see volitus legitimeerida EL-i lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti pädevusi EL-le.
Senise võimutasakaalu põhimõtteliseks muutmiseks, mis tooks kaasa EL-i sügavama lõimumise ja Eesti pädevuste täiendava delegeerimise EL-le, tuleb riigikohtu hinnangul küsida kõrgeima võimu kandjalt ehk rahvalt uuesti nõusolekut.
Kui EL senisel kujul püsima jääb, on lähitulevikus keeruline näha objektiivseid põhjuseid, miks peaks Eesti kaaluma EL-st lahkumist. Kui aga eestlased kunagi tunnevad oma riigi ja kohtute sõltumatust ohustatuna, on Brexiti-protsess hoolimata selle lõpptulemusest näidanud, et EL-st võib vabalt lahkuda.
Seejuures oleks brittide näite põhjal soovitav, et lahkumissoovi esitav riik teeks eelnevalt selgeks, mida ta tegelikult tahab ning kas EL-st lähtuv kujutletav oht vastab reaalsusele. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli