"Minu jaoks kõik see, mis praegu toimub suusatamisega, on väga valuline ja veidi hilinenud hüvastijätt Nõukogude Liidu ja selle spordisüsteemiga," nentis Gerd Kanteri tiimi ellukutsuja Raul Rebane.

Olümpiavõitja Kanteri talendi avastaja ja meeskonna ellukutsuja Raul Rebane pole sugugi esimene, kes on Eesti suusatamise hämarate tegude taga näinud nõukogudeaegset mõtteviisi. Ometi on Seefeldis MM-il lahvatanud dopinguskandaalis osalisteks ka hoopis teisest taustsüsteemist pärinevad Kesk-Euroopa sportlased.

Spordipsühholoog Kristel Kiensi sõnul algab tippu pürgivate sportlaste flirt valemängurluse mõtetega seetõttu, et üdini tulemusekeskse tippspordi pingetega ei suudeta toime tulla.

"Selleks ongi võimalik arendada oskuseid, kuidas stressiga toime tulla. Kuidas enda emotsioonidega toime tulla. Kuidas pingega toime tulla. Alustades sellest ja lõpetades eesmärkide seadmisega ka väljaspool sporti. Päris palju sportlasi võivad keskenduda ka liiga palju ainult sellele spordivaldkonnale. Seda enam, kui tulemused ei ole sellised, nagu tahaks, siis see pinge ainult suureneb," selgitas Kiens.

Rebase sõnul näitavad uuringud, et välised motivaatorid nagu raha või au ja kuulsus pole vähemalt noorteklassides tippsportlaseks pürgijale esmatähtsad. Sisemisi pingeid tekitab ikkagi võiduiha. Pingetalumiseks vajalike oskuste arendamise puhul lasub esmane vastutus treeneril. Paraku näitavadki just treenerid tavaliselt sportlasele kätte esmapilgul lihtsa, kuid kokkuvõttes saatusliku teeotsa.

"Ma ei kujuta ette, ma ei tea, kuueteist-kahekümneaastast, kes esiteks sellest asjast midagi teaks. Teiseks ei oleks tal midagi ka küsida kellegi käest. Kust neid inimesi, spetsialiste ja arste leida. Kui toimub selline asi noore sportlasega, siis on see meie ettekujutuse järgi praktiliselt sajaprotsendiliselt seotud kas treeneri, mentori või mõne sellise inimesega, kellel on võimalus seda struktuuri mõjutada. See noorsportlane ise see praktiliselt eranditult ei ole," rääkis Rebane.

Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port võrdleb sportlase sisenemist dopinguvõrgustikku lausa maffiaperekonna toimimisega.

"Kusjuures, nõuandja ei pea rääkima otseselt, et kuule, istume maha ja peame plaani, kuidas dopingut panna. Organiseeritud kuritegevuses kasutatakse väga palju kodeeritud keelt. Mõneti mõistukõnet. Just selle pärast, et keegi ei saaks hiljem kuidagi süüdistada: ma ütlesin sulle ju seda. Kust sa võtad, et see dopingukasutamisele õhutamine oli? Mis tuleb ka praegu ilusasti esile," lausus Port.

Eksperdid tõdevad kui ühest suust, et lahvatanud dopinguskandaal mõjutab rängalt tippspordi ja Eesti treenerite usaldusväärsust lapsevanemate silmis, kes langetavad otsuseid, kas panna võsuke sporditrenni või muu valdkonna huviringi.

"Me tegime 2012 pärast esimest suusatamise dopinguskandaali küsitluse koolidirektorite ja õpetajatega Pärnus. Kas oli 260 vastust ja 94 protsenti neist uskus, et ausat sporti pole olemas. Et niikuinii nad midagi teevad ja minu meelest on see niisugune usk - mis on valeusk, müüt - rahvuslik katastroof ja selle murdmiseks tuleb ikka väga palju teha. Aga ma arvan, et esimesel etapil, kui kõik on väga tugevalt emotsioneeritud, see üldse lihtne pole," sõnas Rebane.

"Öeldakse ka, et väga hea kriisi ei tasu minema visata. See on suurepärane kriis demonstreerimaks, et seda väga kehva olukorda ei tasu paanikakäitumistega kujundada. Siin tuli ka esile EOK täitevkomitee istungil, et järsku tasuks kaaluda suusatajatele just sellele puhtale tiigile suure rahapanuse panemine. Sponsorid jookseksid kokku sinna. Kõik nad on positiivse stsenaariumi kandjad, aga garanteerida, et see oleks puhaste sportlastega tegemist. Ja selle stsenaariumiga ilmselt saaks üles ehitada selle usu. Aga kui me kõik jookseme eemale ka nendest ausatest, siis lihtsalt jääb selline küüniline, kriitiline ja ironiseeriv hoiak ühiskonda," arvas Kristjan Port.

"Ma arvan, et siin võiks tulla tagasi selle juurde, et treenerid saaksid lihtsalt rääkida lapsevanematega kui ka laste endaga enda filosoofiast," leidis spordipsühholoog Kiens.

Kiensi sõnul tuleks rõhuda rohkem sellele, et lapsed sporti naudiks ning keskenduksid oma tegevusele, mitte sellele, et nad igal juhul teistest paremad oleksid. Tulemused pole ainsad asjad, mis kiitust väärivad.