Rain Kooli: inimese suurim hirm ({{commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Olukord Eestis ei ole tegelikult selline, et võiksime rääkida ülivõrretes ning kui kainelt mõelda, siis ollakse Eestis liberaalide kõikide hirmude summa teostumisest siiski pigem väga kaugel kui sellele väga lähedal, leiab Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.

Mis on inimese suurim hirm? Kas see, et keegi ei armasta ega hooli? Et lähedastega juhtub midagi? Või et on valus, vaimselt või füüsiliselt?

Mulle tundub, et meie suurim hirm on siiski unustus. See, et "aastad ja ajastud tulevad ja lähevad ning inimpõlved vajuvad unustusse". Et kunagi kusagil tulevikus saabub hetk, mil on kadunud mälestus mitte ainult meist ja meie lastest, vaid sellest, et keegi meielaadne üldse kunagi olemas oli.

Me kõik soovime olla olemas kauem kui see kaduvväike viiv, mis meile elu näol antud on. Kajada ajas, kanduda tulesädemetena pimedusse ja viia valgust nendeni, kes tulevad pärast. Et nad ühel hetkel tunneks moel või teisel meie puudutust.

Ehk et me kõik igatseme saada omamoodi surematuks. Mitte tingimata isiklikult, mitte einsteinilikult, lembitulikult ega pärdilikult. Küll aga osana millestki, mis kestab: sugupuust, etnosest, rahvusest, inimkonnast. Samal ajal ka osana ühest teisest raamistikust: kultuurist, väärtustest ja identiteedist.

Ja kusagil väga sügaval enda sees kardame me üle kõige, et keegi võib meilt selle kõik ära võtta.

Mul on tunne, et osaliselt on just selle olevikus olemise ja igavikku ulatumise sooviga (ning hirmuga selle äravõtmise ees) seletatav see, mis viimase paarikümne aasta jooksul Eesti ühiskonnas on toimunud ning mis on viimase kümne aasta jooksul mitte laienenud, vaid just nimelt tihenenud vastandlike maailmavaadete poolusteks ning nende põrkumiseks. Ja see põrkumine on – nagu kõik põrkumised – kohati inetu. Pritsmed lendavad kõrges kaares ja maanduvad ka ajakirjanduses, meedias ja sotsiaalmeedias.

Olen olnud vaba Eesti elu ja poliitikaga süvitsi kursis viimased pisut enam kui 11 aastat. Selle aja jooksul olen tundnud aeg-ajalt vajadust osale oma konservatiivist tuttavatest, kuulajatest ja lugejatest öelda: "rahu, ainult rahu!" ning paluda neil jääda korrektseks. Ma ei mõtle poliitiliselt, vaid üldinimlikult. Olen tundnud seda vajadust, sest tunded on üle keenud ning väljendunud inetult.

Nüüd, matemaatiliselt võimaliku, kuid paljudele osaliste varasema tausta tõttu võimatuna tundunud koalitsiooni paikamudimise ajal, tuleb sama öelda osale liberaalist tuttavatest, kuulajatest ja lugejatest. Samal põhjusel. Tunded on üle keenud.

Teile ei pruugi meeldida konservatiivsete jõudude maailmavaade või konservatiivse erakonna senine retoorika.

Teid võib häirida mõnede konservatiivide valimisedust ja koalitsioonivõimalusest õhutatud parastav-irooniline suhtumine.

Kuid hinnangutes, pealkirjades, protestides ja emotsioonides tasub jalad maas hoida ning meeles pidada, et ühe poliitilise liikumise taha valimistel asetunud 100 000 Eesti kodanikku ei vääri teatud mõttes tühistamist läbi emotsionaalsete hüüdlausete kujul esitatud väidete, et nende valik teeb Eestist natsiriigi, on toonud kaasa räpase sobingu või jätab naised ilma inimõigustest.

Teisestamine ei ole arukas ühelgi juhul.

Ma saan liberaalide mure algpõhjustest aru – nagu ma olen saanud tegelikult aru ka konservatiivide puhul. See on seesama soov: olla ise ning ulatada see iseolemise viis tulevikku. Ja mure, et keegi selle olemise hävitab.

Ma usun siiski demokraatiasse ja sellesse, et igaühele, kes vabadel valimistel seatud, tuleb anda võimalus ning et kvaliteetseid järeldusi pole võimalik teha ennetavalt.

Jah, ka mina olen lugenud ajalugu ja Margaret Atwoodi raamatut "Teenijanna lugu" ("Handmaid's tale"). Kuid ma näen siiski, et olukord Eestis ei ole tegelikult selline, et võiksime rääkida ülivõrretes. Ning kui kainelt mõelda, siis ollakse Eestis liberaalide kõikide hirmude summa teostumisest siiski pigem väga kaugel kui sellele väga lähedal – isegi siis, kui KEEKREI valitsusel õnnestub kõiges kokkuleppele jõuda ja valitsema asuda.

Püüaks ehk siit edasi siis ilma erakonnakontoritele maalitud haakristimärkide, litsitamiste ja natsitamiste, rabide sõimamiste ja poliitiliste puhastuste ähvarduste ning põhjendamatu maailmalõpuhirmuta. Aitäh!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: