Andres Nuiamäe lugu ({{commentsTotal}})

Andres Nuiamäe.
Andres Nuiamäe. Autor/allikas: Foto: erakogu

Nooremseersant Andres Nuiamäe langes 15 aastat tagasi Iraagis Bagdadi Abu Ghraibi linnaosas ESTPLA-8 koosseisus. Ta oli esimene lahingus langenud taasiseseisvunud Eesti kaitseväelane. See on Andrese ja tema kaasvõitlejate lugu.

Rein, rühmakaaslane Iraagis, meenutab, et ta alustas koos Andresega 2001. aastal Viru pataljonis ajateenistust. Nad olid küll väga lähedastest kohtadest Järvamaalt pärit, aga ei olnud enne kokku puutunud. Andres, kes oli ka väga tugev sprinter, käis Audentese spordigümnaasiumis.

Viru pataljonis olid Andres ja Rein nende kümne hulgas, kes läksid Kuperjanovi pataljoni nooremallohvitseri kursusele. Rein mäletab, et kord oli neil kursuse ajal võistlus, mida kutsuti "sõduri õnneks". Gaasimaskis tuli joosta ringi üle vana angaari ning seejärel kulli ja kirja visata. Kui täppi panid, läksid uuele ringile. Kes kõige kauem vastu pidas, see sai ainukesena linnaloale. Andres võitis selle võistluse.

Millalgi ajateenistuse ajal tekkis neil mõte ennast kaitseväega siduda. Kindlasti ei saanud see esimestel kuudel olla. Andrese vanemad meenutavad, et kui nad esimest korda teda vaatamas käisid, siis tal oli nägu ikka selline olnud, et nad küsisid, kas ta sõjaväes üldse tahab olla. Aga ajapikku hakkas selline elu talle meeldima ja kodus käies rääkis ta õhinaga metsalaagritest.

Nendest kümnest Viru pataljoni allohvitserist läksid kaheksa edasi tegevteenistusse. Koos käidi ka sõjakooli katsetel, aga ainult üks sai sisse – enamikule oli takistuseks matemaatika. Rein ja Andres läksid koos Scoutspataljoni ja sattusid Alfa jalaväekompaniisse. Sealt liikus Andres peagi snaiprijakku.

Snaiprijagu

Vanemveebel Ivo Petjärv, toonane veebel, Andrese jaoülem Iraagis, rääkis, et snaiprijagu loodi 2002. aastal täiesti tühja koha peale. Struktuuri nimekirjas oli selline üksus olemas, aga see oli täitmata. Ta avaldas ise selleks soovi ja proovis hankida kogu info snaipri väljaõppe kohta, nii palju kui seda tol ajal kaitseväes oli, ja luges väga palju teoreetilist materjali avalikest allikatest.

Jakku valis ta mehi, kes olid ise väga algatusvõimelised, kannatliku iseloomuga, heade füüsiliste võimetega ja oskasid hästi lasta. Tahtjaid oli rohkem kui kohti. Lõpuks moodustati väga tugev kaheksameheline üksus, kus igaüks tõi jakku midagi kaasa.

Suurema osa ajast nokitses jagu omaette, tamp oli pidevalt peal. Paljudele tekkisid ka hüüdnimed. Andrest kutsuti lihtsalt Nuiakaks, aga seal olid veel näiteks Sillu, Kiisu, Vanakärss ja muud huvitavad tegelased. 2003. aasta suvel läksid kaks snaiprit juba esimese rühmaga ESTPLA-7 koosseisus Iraaki.

Andres Nuiamäe Autor: erakogu

Snaiprid ja luurajad

Suvel tulin mina luurerühma koosseisus Kosovo missioonilt tagasi. Kolides snaiprite kõrvaltubadesse. Otsekohe tekkis nende kahe grupi vahel väga tugev sisemine side. Meie kutsusime snaipreid pokudeks, sest nad käisid metsas ringi nagu heinakuhjad. Snaiprid nimetasid luurajaid aga termiitideks.

Snaiprid jõudsid väga harva sööklasse ja pidevalt kuivtoidupakke süüa ei tahtnud. Kalev, jao vanim liige, meenutab, et sai Scoutspataljoni juhtkonnalt erandkorras loa tuppa külmkapp paigutada. Eks snaiprid hakkasid seal hoidma head-paremat ja luurajad teadsid ka seda. Juhtus ka nii, et pahaaimamatuid pokusid äratas öösel üles alasti termiidi kujutis, mis tekkis seinale külmkapi valgusvihust.

Luurajatena olime omast arust juba väga kõvad veteranid. Suurem osa meist oli snaipritest üle aasta kauem teeninud ja ühel välismissioonil isegi käinud. Siiski olime kõik väga sarnased. Võib-olla oli ka mingi tunne, et oleme teistest üksustest veidi erilisemad. Pidevalt heatahtlikult aasisime üksteise üle ja iga päev oli justkui stand-upkomöödia.

Andres ei olnud ehk kõige jutukam, aga ega keegi teda tõsise näoga ei mäleta. Sõduri igapäevaelu ei olnud lihtne, aga selles pundis see kellelegi raskusi ka ei valmistanud. Virisemine ei olnud kombeks ja raskematest hetkedest saadi huumoriga üle. Andrese vanemad meenutavad, et see seltskond sobis talle väga, aga eks ta vaikselt otsis pääsu sellest ühikaelust. Koos ajateenistuse ja spordikooliga oli ta ühikates elanud juba pea viis aastat.

Rühmaks kasvamine

ESTPLA-8 moodustati snaiprijao ja luurerühma baasil. Jagude sees toimusid ka igasugused vangerdused, kaks luurajat pandi snaipritele juurde. Vabad kohad täideti Alfa kompanii võitlejatega.

Iraaki minek oli eeskujuliku teenistusega välja teenitud privileeg – vähemalt nii seda kõik tajusid. Selle otsuse, kellest rühm moodustada, langetas Scoutspataljoni juhtkond. Keegi ei läinud sunniviisiliselt ja tahtjaid oleks kindlasti mitme rühma jagu olnud. See oli justkui loomulik samm sõjaväelisele elule pühendumises.

Kolonel Vahur Murulaid, toonane kapten, kes määrati ESTPLA-8 rühmaülemaks, meenutab, et paremat rühma oleks raske olnud endale tahta. Rühmaks kasvamine muidugi päris valutult ei läinud, sest nii luurajad kui snaiprid tuli uuesti ümber õpetada jalaväelasteks. Snaiprite puhul oli see võib-olla veidi raskem, sest nende töö oli võrreldes tavalise jalaväega spetsiifilisem.

Rühmaks kasvamine missiooniväljaõppe ajal tähendas tihti ülipikki tööpäevi. Lõpmatuseni harjutasime tuulisel Pakri lahe kaldal rühma rünnaku drille. Söösthüppeid ja madalroomamist sai tehtud nii, et veremaik suus. Harjutasime ka kontrollpostide moodustamist ja läbiotsimisoperatsioone – kõike, mida vaja võis minna. Lõpuks oli ESTPLA-8 ikka väga tõsiseltvõetava jalaväerühma nägu.

Andresel, nagu ka paljudel teistel, oli kodus oma vanematega Iraaki mineku teemal korduvalt väga tõsine jutuajamine. Aga ta oli otsusekindel ja vanematel teda ümber veenda ei õnnestunud. Viimase argumendina ütles veel, et ega ta sinna surema ei lähe.

Autor: erakogu

Iraak

Seda, mis olukord Iraagis oli, teadsime kindlasti veidi paremini, kui meid ees ootav rühm enne minekut teadis. Ja kindlasti maalisime kodustele sellest veidi roosilisema pildi, sest avalikku informatsiooni oli millegipärast väga vähe ja me ei tahtnud muret tekitada. Aga ega keegi ei teadnud täpselt, mis meid ees ootab.

Näiteks oli kaasa võetud maahoki komplekt, koos väravatega ja puha, aga ei mäleta, et seda kunagi lahti oleks võetud. Kohale jõudes oli selline tunne nagu oleksime keskaegsesse ühiskonda jõudnud. Eelnevalt nähtud telekanalite pilt Bagdadi kesklinnast ei ühtinud eriti selle pildiga, mis linna slummides avanes.

Teenistust lõpetav rühm, ESTPLA-7, oli saavutanud väga hea koostegutsemisvõime ameeriklastega. Ka ESTPLA-8-st sai kiiresti 1. soomusdiviisi 2-70 tankipataljoni orgaaniline osa. Kergejalaväerühm paistis isegi silma, sest oldi võib-olla veidi paremini kohanetud nendeks ülesanneteks, mille järele seal vajadus oli.

Ameeriklased andsid rühmale M35 kahepooletonnised veokid, mis sobisid ideaalselt sealsete ülesannete täitmiseks, lisaks veel Humveed ning hoolitsesid kogu tagalatoetuse eest. Vastutasuks proovisime võrdsetel alustel täita lahinguülesandeid nii hästi kui suutsime. Eestlased eristusid selgelt mitmetest teistest koalitsiooniliitlastest, kelle sõdurid naljalt baasist väljas ei käinud.

Me olimegi ameeriklastega võrdsed ja nad usaldasid meid. See oli väga erinev suhtumine võrreldes mitmete teiste suuremate liitlastega, kellega kaitseväelased eelnevalt koostööd olid teinud. Me hindasime seda kõrgelt.

Andres sai oma ülesannetega väga hästi hakkama. Nii hästi, et Iraagis olles tegi vanemveebel Petjärv talle ettepaneku, et temast võiks kunagi saada järgmine snaiprijao ülem. Andres lubas mõelda selle ettepaneku peale. Vastust ta anda ei jõudnudki. Ta mõtles väga tõsiselt ka sõjakooli peale, kuhu ta järgmisel korral oleks kindlasti sisse saanud. Temast oleks saanud suurepärane ohvitser.

Autor: erakogu

Argipäev

Kõigil oli pidevalt unevõlg. Üks jagu mehitas vahetustega peaväravat. Teine jagu, tugevdatud koosseisuga käis patrullides ja oli kiirreageerimisjõud (QRF). Kolmandal jaol, nii palju kui neid veel alles oli, pidi küll vaba aeg olema, aga see kulus administratiivsetele toimingutele. Lisaks toimusid nädalas mitu korda pikad öised operatsioonid, kus osales pea alati kogu rühm.

Rühma vastutusala ei olnud mingi eliitlinnaosa. See oli kriminogeenne kant juba Saddami diktatuuri ajal. Territooriumiks oli Abu Ghraibi turg ja sellest põhja poole jääv ala. Peamine väljakutse päevasel ajal oli hoida kiirteedel liiklus voolamas. Turumüüjad kippusid seda tihti ummistama.

Snaiprijaol olid veel lisaülesanded. Nad käisid oma täpsusrelvadega mehitamas vaatlusposte. Neil õnnestus nurjata mitmeid rünnakuid. Andres sattus korra oma lahingupaarilisega peale miinipildujarünnaku ettevalmistusele. See oli küll nende laskeulatusest väljas, aga Andres tulistas ja tema lahingupaariline korrigeeris binokliga vaadates tuld ning rünnak õnnestus nurjata. Võimalik, et tal õnnestus mitu elu päästa oma tegevusega.

Intsidente oli nii meil kui ka kogu pataljonil pidevalt. Pigem kujutasid need vähest ohtu ja "vastasvõistkond" jättis väga saamatu mulje. Siiski oli Bagdadi piirkonnas langenuid igal nädalal. Pärast paarikuist teenistust roteerusid ameeriklased, rühma vastutusala jäi samaks, aga rühm oli nüüdsest 1. ratsaväediviisi 2-12 tankipataljoni alluvuses.

Kolisime ka uude baasi, kus esialgu polnud oma ruume, vaid kaheinimesetube jagasime ameeriklastega. Me olime endiselt arvestatav jõud. Brigaadil võis olla selles baasis umbes 2000 sõdurit, kellest regulaarselt lahinguülesandeid käis täitmas ainult 150 ja neist omakorda 30 olid eestlased.

Rühma määrati ka ameeriklastest sidemehed, kes olid justkui läviisikud raadiosuhtluseks pataljoni juhtkonnaga. Nad sulandusid rühma samamoodi nagu rühm sulandus pataljoni. Richard, üks sidemeestest, meenutab, et ESTPLA-8 oli kõige ühtsem ja parima väljaõppega rühm, kus ta kunagi teeninud on.

Andrest mäletab ta kui noort, heatujulist ja ambitsioonikat sõpra, kes aitas tal kiiremini rühma sulanduda. Eks vanemad rühmaliikmed vahel tögasid ka Richardi noorust ja kogenematust. Aga Andres näitas oma professionaalse suhtumisega, et vanus on kõigest number.

Õhtused patrullid

Uus pataljon tegi asju natukene teistmoodi. 25. veebruaril algasid õhtused patrullid, kus pea kogu pataljon oli väljas. ESTPLA-8-le määrati patrullimiseks vastutusalast lõunasse jääv ala, turu vahetus läheduses. Esimesel õhtul käis seal Andrese esimene jagu, vahejuhtumiteta. Küll aga saab ameeriklaste kütuseveok veel samal õhtul turul IED tabamuse ja põleb maani maha, inimohvriteta.

Samal öösel oli pataljoni operatsioon, kus osales kogu rühm ja mille käigus otsiti läbi seitse maja, konfiskeeriti mõned käsitulirelvad, aga tagaotsitavaid isikuid ei leitud. Järgmisel õhtul oli patrullis teine jagu, seejärel kolmas jagu. 27. veebruaril oli esimesel jaol vaba päev, mida Andres kasutas sportimiseks ja puhkamiseks.

Andres Nuiamäe Autor: erakogu

28. veebruar 2004

28. veebruaril oli taas esimese jao kord õhtusesse patrulli minna. Need ei olnud täiesti rutiinsed patrullid – kellaaegu ja marsruute ikkagi muudeti mõningal määral. Kuid loomulikult oli see kõik seotud suure riskiga. See risk oli kõigile tol õhtul väljas olevatele üksustele sama suur.

Kell 19.50 liikus tugevdatud koosseisuga jagu kahe veoautoga baasist välja. Sõideti turult läbi ja valgustati seda, pimedaks läks juba kella kuuest. Jalastunult liiguti turust lõunasse. Esimene pooljagu autodest eespool ja teine pooljagu, kus oli ka Andres, taga. Patrulli käigus tehti mitmeid mobiilseid kontrollposte.

Mõne aja pärast andis jaoülem käsu hakata tagasi liikuma. Selleks keerati autod ümber, aga teine pooljagu liikus nüüd eespool. Tagasiminekuks valiti turu paralleeltänav, liiguti malelaud-formatsioonis. Kontrolliti kahtlaseid isikuid ja autosid.

Sellel tänaval oli valgustus olemas, aga mingil ajal see kustus. Selles ei olnud midagi erakorralist, elekter kadus linnaosas pidevalt. Sisse lülitati öövaatlusseadmed. Need patrullid olid ohtlikud ja seda tajusid kõik. See kant seostus ühe varasema RPG rünnakuga, mida peeti kõige tõenäolisemaks ka tol õhtul.

Tanel, kes kõndis Andrese ees, meenutab, et enne järjekordse ristmiku ületamist võeti korraks põlvele ja uuriti öövaatlusseadmetega ümbruskonda ning Nuiakas väljendas sosistades oma arvamust selle patrulli mõttetuse kohta.

Autor: erakogu

Kogu selles linnaosas vedelesid teede ääres prügihunnikud. Tanel mäletab, et ristmikul hoidis ta ühest veelkordsest hunnikust instinktiivselt kaarega kõrvale. Veidi edasi minnes käis kärgatus, mis ta kõhuli paiskas. Ta nägi veel valguskuma ja siis olid kõik kohad tolmu ning suitsu täis. Vastavalt drillile, võimaliku varitsuse kartuses, avas jagu vastutule.

Pooljaoülem küsis, kas Taneliga on kõik korras. Siis hüüdis Nuiamäed, vastust ei tulnud. Hüüdis veel, vastuseta. Siis hüüdis Nuiamäe lahingupaarilist, kellega oli ka kõik korras. Siis jooksis Nuiaka juurde ja seejärel tekkis paanika. Andrest ei olnud enam, surm oli silmapilkne. Kell oli 20.55.

Prügihunnikusse peidetud kaugjuhitava IED sihtmärgiks oli ilmselt ristmikku ületav veoauto, aga see pandi liiga vara lõhkema. IED oli teepeenrast veidi madalamal osaliselt maasse kaevatud ja kümmekond meetrit kaugemal olnud Andrese lahingupaariline pääses vaid mõne kriimustusega. Ka auto töötas edasi, aga esirehvid olid tühjad ja radiaatorist nirises vett.

Andres tõsteti telkmantliga kaetult kanderaamiga autokasti ja hakati liikuma lähedal paiknevasse eelbaasi. Teel tuli vastu ka brigaadi QRF ja MEDEVAC, aga teha polnud enam midagi ja nad keerasid otsa ringi. Vanemveebel Petjärv meenutab, et selle hetkeni sai adrenaliini pealt asjad tehtud, aga siis kadus kõik justkui pilve ja edasi ta enam ei mäleta.

Peagi saabus eelbaasi ka rühmaülem teise jaoga ja koos ameeriklaste kompaniiga mindi piirkonda läbi otsima, kuid tulutult. Tagasi baasi jõudes kogunes rühm ja proovis aru saada sellest, mis juhtunud oli.

Ärasaatmine

See, mis juhtus, oli kõigi jaoks suur šokk. Rühmaülem meenutab, et ameeriklased olid isegi rohkem šokis, sest meid peeti ju supersõduriteks, kellega kunagi midagi tõsist ei juhtu ja kes iga ülesandega hakkama saavad.

Väga emotsionaalne oli Andrese saatmine lennukiga kodumaale järgmisel päeval. 2. märtsil toimus suur mälestustseremoonia. Ameeriklased oskavad selliseid üritusi korraldada ja pataljoniga õlg õla kõrval seistes oli tunne nagu oleksime terve elu koos olnud. See oli ühtviisi nukker ja uhke.

Richard meenutab, et pärast kaotust valdas teda segu kurbusest ja raevust, aga seistes koos rühmaga mälestustseremoonial pataljoni ees ühes rivis, jagasime seda valu kui meeskond. Rühm oli muutunud justkui millekski perekonnasarnaseks, millele tsiviilmaailmas vastet ei ole. Ta kannab siiani käevõru, millele on graveeritud nii Andrese kui ka teiste langenud Eesti kaitseväelaste nimed.

Rühmale pakuti ka võimalust nädalaks operatsioonidest välja tulla ja puhata. Jaoülematega arutades, otsustati sellest loobuda, ja ilmselt aitas see kaotusest paremini üle saada. Järgneval ööl mindi juba operatsioonile – kätte saadi kolm meest, kellel olid lõhkeainega kokkupuutumise tugevad jäljed.

Autor: erakogu

Uus argipäev

Andrese kaotusest muutus kõik. Rühm kujunes agressiivsemaks ja professionaalsemaks. Ka pataljoni taktika oli nüüd teistsugune ja teatud olukordades kasutati nüüdsest vaid soomustatud lahingumasinaid. Ka olukord brigaadi vastutusalas hakkas väga kiiresti allamäge minema. Suurenesid konfliktid sunniitide ja šiiitide vahel.

Käisime edasi päevastel jalastatud patrullidel oma vastutusalas. Lisaks mehitas rühm vahetustega ühte eelbaasidest. Ka öised operatsioonid kestsid edasi. Miinipildujarünnakud ja IED-d olid iganädalased. Iga rühmaliige elas oma jao koosseisus üle mitu väga lähedast IED plahvatust. Lisaks oli suurel hulgal mässuliste ebaõnnestunud rünnakuid.

Lõpuks tekkis selline loomalik aisting – tunne, kui midagi juhtuma hakkab. Samas, keegi ei näidanud kunagi välja, et tal hirm on. Kadunud oli ainult põhjuseta enesekindlus. Mitmed rühmaliikmed meenutavad, et mingil ajal olid nad veendunud, et eluga nad Eestisse tagasi ei tule.

Tagasi

Aga enne kui arugi sai, oli rühm tagasi Eestis. Lennujaamast läksime otse Andrese hauale. Hoolimata läbielatust oli Andrese vanematele silma vaatamine üks raskemaid asju.

Tegelikult olid mitmed rühmaliikmed läbielatust pikalt täiesti katki. Psühholoogiga oli võimalik rääkida ainult neil, kes seda ise väga tahtsid. Ka siis otsustasid mitmed oma tegelikke mõtteid varjata. Vanemveebel Petjärv ütleb, et ei saa iial sellest üle, et Andrest ei ole enam, aga nüüd on ta võimeline selle teadmisega edasi minema.

Juba 15 aastat saab rühm Andrese kalmul tema surma-aastapäeval kokku. Pärast istutakse tema vanemate juures ja meenutatakse vanu aegu. Andrese isa tunnistab, et iga kord, kui poisid tulevad, on väga raske, sest ta sisimas alati ikkagi loodab, et tema poiss tuleb ka. Aga kui poisid vanu aegu meenutavad, siis ta tunneb, et on üks sellest rühmast. Kui nad ära on käinud, siis on alati kergem tunne. Kaitseväe tegevusele vanematel etteheiteid ei ole, küll aga on ajakirjanikele, kes neid leina ajal agressiivselt ründasid ja sõnu suhu proovisid panna.

Läbielatu avaldas kõigile mõju ja ega iga päev keegi rühmaliikmetest selle peale enam ei mõtle. Keegi ei oska või ei taha sellest ka väga rääkida. Ainult sõjafilmides kellegi langemist vaadates tekib allergiline reaktsioon tunnetele ja silmad lähevad märjaks.

Andrese kaotus oli halbade asjaolude kokkulangemine, muudmoodi seda seletada ei ole võimaik. Kuu pärast Andrese surma astus Eesti NATO-sse.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Sõdur nr 1/2019. ERR.ee avaldab artikli ja fotod Andres Nuiamäe vanemate loal.

Toimetaja: Urmet Kook



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: