Urmas Vadi: tot-tot-tot
Iga kaabuga mööduja puhul mõtleme, et ega see pole ometi Mart Helme?! Ja kiirendame sammu. Natsihirm on tõesti suur, leiab Urmas Vadi Vikerraadio päevakommentaaris.
Kui Arp Müller ja Mirko Ojakivi ja Lauri Varik välja arvata, siis ülejäänud inimesed lootsid, et kui valimismöll mööda saab, läheb veidi vaiksemaks, need, kes said riigikokku, lähevad riigikokku, need kes ei saanud, vaatavad ise, kuhu lähevad, aga rahu tuleb maa peale ja tuleb kevad. Kevad tuli, aga rahu mitte, sest üks tont käib mööda Eestit ringi.
See on muidugi EKRE-tont, ta seisab akna taga, kaabu peas ja teeb tot-tot-tot. Ja kõigil on veidi õudne, toimub polariseerumine, nii et ragiseb ja näib, et need poolused on nagu ühe taldriku kaks külge, mis mitte kunagi ei kohtu.
Veel mõni aeg tagasi rääkisime marurahvuslaste poole vaadates sellest, et neid paneb kõike seda tegema ja rääkima hirm, hirm, et meie maa uputavad üle ei tea kes, kes tulevad ei tea kust ja milleks, ja meie maast ja keelest ja kultuurist ei jää enam midagi järgi.
Aga nüüd oleme me ise jube hirmu täis. Iga kaabuga mööduja puhul mõtleme, et ega ometi Mart Helme?! Ja kiirendame sammu. Natsihirm on tõesti suur. Kujutame ette, et me näeme keset päeva kõndimas läbi linna üht meest või naist, kes kannab enda õlal sini-must-valget lippu. Mis mõtteid ja tundeid see inimene tekitab?
Ilmselt ei ole vist esimene assotsiatsioon see, et ju on inimene poes käinud ja endale lipu ostnud ja jalutab rahus koju ja paneb selle koridori nurka 24. veebruari ootama. Isegi see lipp ise tundub täna kuidagi liiga jõuline, kolm värvi liiga eredad, näkkukargavad, liiga ohtlikud.
Praegu pole tõesti lipu lehvitamise aeg, kogu rahvuslik sümboolika ja retoorika on poole kangemaks ja ohtlikumaks muutunud. Kogu see hirm ekrelaste ees, hirm ise mõjuda ekrelasena, on justkui okupeerinud rahvusluse. "Eestlaste" asemel on heas seltskonnas pigem kombeks öelda "kodanik", või veelgi parem – "inimene". Siis ei peaks see kedagi solvama, muidugi kui looma- ja linnuriik välja arvata. Võib öelda ka "elusolend".
Eelmisel nädalal arutas nii mõnigi elusolend, et kelle või mille päev on emakeelepäev. Kas see on vaid eesti keele või kõikide inimeste päev, kes oma emakeeles räägivad. Tõepoolest, Kristjan Jaak Peterson kirjutas: "Kas siis selle maa keel laulutuules..." Ta ei kirjutanud: "Kas siis eesti keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Aga ilmselt siiski ei pidanud Peterson silmas saksa keelt ega vene keelt ega ka prantsuse keelt.
Hetkel on veidi sama tunne nagu kaheksakümnendate lõpus kui vanaema otsis pesukapist välja esimese vabariigi ajast jäänud trikoloori ribad, õmbles need kokku, aga pani lipu siiski kappi tagasi, et ehk on veel vara, või mine tea, kuidas kõik läheb, pärast veel mõni näeb.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel