Mart Kadastik: mis vaevab Priit Pulleritsu? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mart Kadastik
Mart Kadastik Autor/allikas: Mihkel Maripuu/Eesti Meedia/SCANPIX

Juba teist korda lühikese aja jooksul ründab Priit Pullerits (viimati Postimehes pealkirja all "Kust tuleb ajakirjanike sõjakus?") Eesti, eeskätt aga ERR-i ajakirjanikke. Sõnum on sama: intervjueerivad ajakirjanikud on olnud hagijalikult agressiivsed ja muutunud ideoloogilisteks sõdalasteks, kirjutab kirjanik ja kauaaegne meediajuht Mart Kadastik.

Jah, ka minule oli Johannes Tralla ägedus "Esimeses stuudios" ootamatu, mistõttu niisama ootamatult kaldus mu sümpaatia Mihhail Kõlvarti poolele. Ei peaks küll muretsema intervjueeritava ebamugavuste pärast. Tema võitis igal juhul.

Eesti televaatajale võib terav, pingest särisev intervjuu tõesti olla harjumatu. Kes on aga näinud BBC, CNN-i või Deutsche Welle "raskeid" jutuajamisi, ei leia selles midagi iseäralikku, kui ajakirjanik katkestab küsitletava jutu poole sõna pealt. Ja mitu korda järjest. Keegi ei süüdista seepeale ajakirjanikku oma ego upitamises. Ajakirjaniku kohustus ongi mitte lasta intervjuul vajuda demagoogiauttu, kus poliitikud tahaksid hõljuda, vaid nõuda asjakohaseid ja konkreetseid vastuseid.

Ei peaks nii väga kartma ka usaldusväärsuse kaotust, kui intervjueerija esitab oma seisukohti ja kaitseb oma väärtushinnanguid. See õigus tal on. Hard talki formaadis saadete juht ei ole uudisteajakirjanik, tema rolliks ongi olla oponent.

Ka uudisteankur pole enam maheda häälega diktor ega juhtunu lobe vahendaja. Ta peab olema tark analüütik ja kiire taibuga kommentaator. Ning isegi reporter, kes liigub mikrofoniga sündmuste keskel, ei saa enam piirduda üksnes selle kirjeldamisega, mida ta näeb ja kuuleb. Ta peab olema suuteline esitama ka oma versiooni sellest, miks nii juhtus ja mis võib veel järgneda. Sest kui reporter piirdub üksnes a-ga, ütleb keegi teine tema eest b, ja temale, vana kooli ajakirjanikule, ei jää üle muud kui öelda vaid p.

Hea Priit, ammu enam ei ole Newsweeki-ajad. Televisioon, trükiajakirjandusest tunduvalt vahetum meediavorm, ei saa olla neutraalne ega ka läbinisti objektiivne. Ikka meeldib ühele vaatajale üks, teisele teine nägu. Tasakaalustatud televisioon on sinilind, mida on küll püütud, kuid mida pole kellelgi kunagi õnnestunud tabada. Katsed teha tasakaalustatusest minutites mõõdetav dogma on viinud vaid selleni, et arukust on hakatud tasakaalustama arutusega.

Ent see, mis eespool kirjas, ei tähenda veel, et pole olemas mingit mõõdupuud, mille järgi vähemalt avalik-õiguslik meedia peaks joonduma. Esiteks ausus. Siin pole midagi kaubelda – petta ei tohi. Teiseks võimalikult suure osa ühiskonna huvide arvestamine ehk ühiskonna sidustamine.

Erinevalt erakondadest ei ole sidustamine rahvusringhäälingu jaoks tühi sõnakõlks. Rahvusringhäälingut, millel pole olulist, erakondade ja päevapoliitika ülest mõju ühiskonnas, pole lihtsalt vaja. Seepärast on loomulik, et ühiskonna lõhkumine ei ole ERR-i huvides ja selles küsimuses ERR peabki poole valima.

Konkreetsemalt. Miks suur osa ajakirjanikest suhtub EKRE võimalikku valitsusparteriks tõusmisse negatiivselt? Vastus on lihtne: milliseid tahes kombinatsioone poliitikud valijahäältega ka ei teeks, uuringute järgi on EKRE rahva enamusele vastumeelne. EKRE-l on palju poolehoidjaid, kuid kordades rohkem on inimesi, kes seda erakonda välistavad.

Järeldus: kui ajakirjanik ilmutab kriitilist meelt kavandatava koalitsiooni suhtes, siis ei ole ta kohe "ideoloogiline sõdalane", vaid võib väljendada sadade tuhandete inimeste hoiakut ja soovi hoida ühiskonna ühtsust. See, nagu öeldud, on aga ERR-ile eluliselt tähtis.

Ajakirjandus on alati kriitilisem nende suhtes, kes on võimul või vähemalt selle lävepakul. Stenbocki majas läbirääkimisi pidavad poliitikud seda kahtlemata on. Võimulolek annab rohkem võimalusi pildil olla, kuid see toob kaasa ka ajakirjanduse eriti terase pilgu. Tasakaalustatusel on seega mitmekesisemaid paradigmasid kui ainult Jüri versus Kaja.

Priit Pulleritsu väitel olevat osa ajakirjanikke hüljanud objektiivsuse. Objektiivsus on kategooria, mida ei saa hinnata mõne intervjuu tooni järgi. (Intervjuu on oma olemuselt pealegi subjektiivne žanr.) Objektiivsust on võimalik analüüsida üksnes väljaande või kanali tervikpildis ja kontekstis. Ja sel juhul asetuvad ka Priit Pulleritsu enda kolumnid hoopis teise valgusse. Pean silmas Postimehe omaniku, kes on ühtlasi Isamaa suurfinantseerija, poliitilisi huve.

Arusaadavalt on ajakirjanduse vaigistamine nende huvides, kes tahavad, et koalitsiooniläbirääkimised Stenbocki majas rahulikult lõpule viidaks. Siit kiuslik küsimus: kas Pullerits tõesti muretseb konkureeriva firma ajakirjanike usaldusväärsuse pärast või seisab ta millegi muu kaitsel?

Tean omast käest, kui ülekohtused võivad ajakirjanikule tunduda sellised kahtlustused. Postimehe vastutava väljaandajana ei saanud ma kirjutada ridagi, mida konkurendid poleks sildistanud mu sõbra Andrus Ansipi "teenindamiseks". Et tõestada kallutamatust, kaldusid Postimehe ajakirjanikud mõnigi kord ülepingutatult teisele poolele – Reformierakonna vastu. Raske oli sellises olukorras jääda objektiivseks, veel raskem näida objektiivsena.

ERR-il on praegu parimad eeldused olla võimalikult suure osa Eesti rahva huvide väljendajaks - ilma liigse lärmi, aga ka oma hääle maha keeramiseta.

Mart Kadastik juhtis Postimeest ja sellest välja arenenud Eesti Meediat (nüüd Postimees Grupp) 32 aastat. 2015. aastal sai Kadastikust Eesti Meedia nõukogu esimees, sellelt ametikohalt ja Eesti Meediast lahkus ta samal aastal.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: