Vanasti – mitte ebardlikul nõukogude ega ka Pätsi lämmatatud demokraatia ajal, vaid enne seda – olid asjad lihtsad. Ja kui ma ütlen lihtsad, siis ma ei mõtle selle all, et tingimata head.

Olid suuremad lehed ja ringhääling, kuhu oma väljaütlemistega pääsesid need, kelle asja toimetus piisavalt kandvaks hindas. See, kelle oma ei hinnatud, võis oma rahanatukese kokku panna ja trükkida palju väiksema tiraažiga lehekesi või suisa lendlehti, mida siis tänavanurgal möödaminejatele pihku püüdis toppida.

Kel polnud raha sellegi jaoks, see istus kusagil mõttekaaslastega koos või parandas maailma kodus köögilaua taga.

On lihtne mõista, et võimalus oma seisukohtadega laiemat tähelepanu pälvida oli kõigil kolmel juhul päris erinev.

Ühest küljest oli see neile, kel tähelepanu vaja oli – näiteks poliitikutele – muidugi keeruline olukord; teisalt aga võimaldas, kui vaja, rääkida erinevatel foorumitel erinevat juttu: kodus üht, koosistumistel teist ja massimeedias kolmandat.

Auditoorium oli igal kolmel juhul erineva suurusega, kõneleja avaliku kuvandi määras aga siiski just massimeedias räägitu.

Nii jätkus see tükk aega, ka siis, kui presidendiks hakanud Konstantin Päts demokraatiale raske kalevi peale viskas või kui Eesti aladele seadsid end vaheldumisi sisse kaks demokraatiast ja siinsest riigist mitte vähimatki pidanud režiimi.

Selle väikese vahega, et vahe avaliku ja privaatse vahel kasvas demokraatia kahanedes üha suuremaks. Kuid avalik kuvand sõltus ikka sellest, mis jõudis massimeediasse.

Aga siis hüppas tiiger. Tekkisid internetiühendused, kodulehed ja blogid.

Hüppas Steve Jobs ja maailm kohtus iPhone'iga.

Hüppas Mark Zuckerberg ning maailm leidis end endalegi märkamatult Facebookist.

Lõpuks hüppasid mobiilsideoperaatorid kiirete andmesidevõrkudega ning hiljemalt siis olid meie harjumused vähemalt mõneks ajaks jäädavalt muutunud.

Mida see kõik aga tegi avalikkuse ette pürgivate inimeste avaliku kuvandiga? Muutis selle teatud mõttes kolmemõõtmelisest seisundist kahe- või isegi ühemõõtmeliseks.

Enam pole olemas sellist asja, et räägin sõpradele üht, mõttekaaslaste ees teist ja avalikkuses kolmandat juttu. Kuna nii ühtede, teiste kui ka kolmandate ees astutakse üles enamjaolt kiirete ja mobiilsete püsiühenduste kaudu kõigile kättesaadavates keskkondades, moodustub kõigest öeldust üks ühtne avalik kuvand.

Ükski väljaütlemine või veebinurgake pole liiga väike ja miski ei jää kunagi varju, eriti kui eesmärk ongi seda va tähelepanu pälvida – mis siis, et võib-olla mitte alati just selles mahus ja sellist, nagu välja kukkus.

Ühesõnaga, kommunikatiivses mõttes on 21. sajandi poliitik alati alasti või vähemalt pole tal kunagi kardinaid ees. Mul on tunne, et osa neist ei ole sellest veel päris lõpuni aru saanud.

Või siis vastupidi, just nimelt ongi. Ja tegeleb tuledesäras aknal seistes verbaalse liputamisega.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.