Viimasel ajal on hämmastavalt palju tulnud ette rünnakuid ajakirjanduse vastu. Küll lubatakse vallandada, panna päitsed pähe, keeldutakse intervjuudest. Tegemist on Eesti taasiseseisvumisaja kõige tõsisema katsega ajakirjandusvabadust piirata. Lihtsalt see muidugi ei lähe, aga juba on ka märke konformismist - ka ajakirjanike seas - stiilis "pidi see Tralla siis nii teravalt küsima…".

Sama asja on võimalik vaadata ka hoopis teise nurga alt. Väidan, et eelkõige on poliitikud ise meediaesinemisteks nõrgalt ette valmistunud. Meie poliitiline konkurents on üsna kerge, seetõttu ei torka läbikukkumised eetris eriti ka silma. Need läbikukkumised aetakse siis ajakirjanike kaela ning heidetakse ette, et ta küsis midagi sellist, mida ma ei teadnud. On aga elementaarne tõde, et küsimus ei määra intervjuud, intervjuu määratakse vastusega. Kui inimene on vastusteks valmis, siis piltlikult öeldes: küsigu mida tahes.

Teiselt poolt tunneb kogenud intervjueerija paarikümne sekundiga ära, kas vastaja on ette valmistanud või mitte ja edasine kulgeb tänu sellele teadmisele.

Tüüpilised vead

Olen viimase paari aasta jooksul küsitlenud suurt hulka Eesti tippajakirjanikke, kes kokku on teinud kümneid tuhandeid intervjuusid ja nad on toonud esile järgmised tüüpilised vead. Järgnevalt valik neist.

Ei valmistuta üldse. Inimene hakkab lihtsalt rääkima ja läbi mõtlemata on see lihtsalt tekst, igav "eetritäide".

Mõeldakse grupile, mitte rahvale. Inimesed saavad kohe aru, et info sihtgrupp on oma erakond või oma valijad, mitte kogu auditoorium. See on üks tüüpilisemaid vigu.

Seletatakse pikalt. Kolm minutit rääkida on lihtne, aga proovi sama öelda 20 sekundiga! Kuna ettevalmistus on puudulik, siis hakatakse eetris asju seletama korraga nii endale kui ka rahvale. Tavaliselt ei saa kumbki midagi aru.

Televisioonis ei saada aru, et see on teater. Kehakeelt ei kasutata. Televisioon ei ole ainult suu, vaid kogu keha ja kehaasenditega, näoilmetega, kätega saab infot edastada täpselt samuti kui sõnadega. Hea kehakeele kasutajad on inimeste tunnetuses tihti kui "head jutumehed", kuigi nad mõnikord üldse sõnu ei tarvitanud.

Puudub "loosungite" ettevalmistus. Enamik eetrit on täis tekste, mitte ütlusi. Eestis ei ole väljendite ettevalmistuskultuur piisavalt arenenud, esinejad tarvitavad haruharva vanasõnu, aforisme, tsitaate. Viimasena jäi positiivsena meelde presidendi "mulle meeldib olla laua taga, mitte menüü!"

Jäädakse jänni detailidega. Tihti ei ole poliitikud valdkondlikud eksperdid, aga tulevad saadetesse ennast näitama, sest tahavad "olla pildil". Nende puudulik ettevalmistus torkab kiiresti silma, sest nad jäävad jänni numbrite ja faktidega.

Spetsialistid ei oska lihtsustada. See on vastupidine häda eelmise punktiga, sest eksperdid ei oska ennast ette kujutada tavalise vaatajana, nad ei tea midagi auditooriumi sotsioloogiast ja räägivad, nagu nad oleksid asjatundjate grupi koosolekul. Tulemus on selge - enamik ei saa millestki aru.

"Võetakse julgust…" Viimasel ajal on seda küll vähem ette tulnud, kuna on tegemist karjuva ebaprofessionaalsusega, aga tuleb ette. Teleasjatundjad saavad sellest kiiresti aru, sest isegi väike kogus alkoholi muudab inimese rääkimisstiili.

Ei saada aru, et iga tekst on rahvusvaheline. Kaasajal on sõna ja pilt igavesed. Ka paljud praegused ministrikandidaadid annaksid palju, et saaksid oma kunagised postitused Facebookist õigel ajal ära kustutada, sest mõnele maksab see ameti ja karjääri. Google'i tõlge teeb eesti keele kättesaadavaks kõigile ja järsult on kasvanud näiteks diplomaatide informeeritus. Äärmiselt ebaeetilised ütlused vähemuste, rahvuste, käitumismudelite ja muu sellise kohta levivad kiiresti ja mõjutavad nii poliitiku kui ka Eesti rahvusvahelist elu.

Järeldused

Kui esinejad ei taha või ei oska saateks ette valmistuda, siis pole süüdi ajakirjanik. Enamgi veel, meie ajakirjanikud käsitlevad intervjueeritavaid enamikel juhtudel siidkinnastega ja väga lugupidavalt. Aga loota, et rünnakute jätkumisel ajakirjanike vastu tuleks siin suur rahu, ma ei usu. Sest kui tuleks, siis oleme saanud valitsuse kontrollitud ajakirjanduse. Ja see oleks siis juba mingi muu riik, mitte meie Eesti.

Lõpetuseks sobib siia hästi omaaegse vene kindrali Aleksandr Lebedi tsitaat. Teda küll keegi demokraatias ja vaba ajakirjanduse toetamises ei kahtlusta, aga isegi tema sai aru, et ajakirjandusega kaklemine kuskile ei vii.

Aleksandr Lebed: "Ajakirjanikega võidelda on sama mõttetu, kui kakelda naisega - kui kaotad, näed välja rumal. Kui võidad, näed välja eriti loll."

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.