Vahur Koorits: tõde on üle hinnatud ({{commentsTotal}})

Vahur Koorits
Vahur Koorits Autor/allikas: Erakogu

Kui võitlus on põhimõtteline, ei mahu sinna mõistagi ükski kompromiss, ent ilma kompromissideta on demokraatlik poliitika võimatu, kirjutab Vahur Koorits algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Inimesi ei huvita tõde, vaid omakasu. Inimesed tahavad küll tõde teada, aga omakasu huvides on üllatavalt paljud valmis nahaalselt valetama.

Kujutage ette ühismeedia sõdalast, kes levitab pidevalt mustanahaliste kohta rassistlikke artikleid ja meeme. Tema levitatud materjal on ilmselgelt vale. Selgitad talle tema eksitust, aga kas see muudab rassisti käitumist?

Muidugi mitte. Nimelt ei huvita rassisti materjali tõepärasus, vaid see, et saab näidata mustanahalisi halvas valguses. Selleks sobivad aga ühtemoodi hästi nii õiged kui ka valed väited.

Teate küll: pole vahet, mis värvi kass on, peaasi et hiiri püüab. Rassism on väärtushinnang, mitte faktide alusel kujunenud seisukoht. Järelikult ei saa seda väärtushinnangut ka faktidega kummutada.

Võtame veel ühe näite. Poliitiliselt tundlikes küsimustes lähevad inimeste arvamused faktide osas tihti väga järsult lahku.

Näiteks küsimuses, kas immigrandid on muidusööjad või majandusele kasulikud, ei suuda inimesed kohe kuidagi omavahel kokku leppida isegi siis, kui lähtutakse samadest andmetest. Inimesed ei otsi faktitõde, vaid omaenda juba väljakujunenud seisukohtadele kinnitust.

Samasugune vaidlus faktide üle käib pidevalt näiteks seoses Donald Trumpi ütluste ja tegudega. Meil pole mingit põhjust arvata, et liberaalide ja konservatiivide kognitiivsed võimed erinevad millegipärast suuresti, mistõttu nad näevad maailma erinevalt. Pigem on asi ikka selles, et maailma nähakse sellisena, nagu tahetakse.

Väga hea näide on kliima soojenemise eitamine. Eitajad pole uurinud olemasolevat andmestikku ega teinud selle põhjal järeldust, et inimtekkelist kliimamuutust pole. Neile lihtsalt ei sobi kliimamuutuse peatamiseks vajalikud sammud, mistõttu eitavad nad ilma igasuguse analüüsita kliima soojenemist, et vältida endale ebameeldivaid järeldusi.

Inetud seisukohad

Mõned laialt levinud poliitilised seisukohad on natuke liiga inetud, et inimesed julgeksid need päise päeva ajal linna keskväljakul välja öelda. Näiteks ei julgeks Marine Le Pen ilmselt avalikult välja öelda, et tal on ükskõik, kas Eesti on iseseisev riik või Venemaa sõltlane. Seetõttu väidab ta hoopis kogu tõendusmaterjali eitades, et Venemaa pole oma naabritele ohtlik.

Küsimus pole Venemaast lähtuvas tegelikus ohus, vaid selles, et Le Pen ja tema mõttekaaslased ei taha kulutada ressursse Venemaale vastuseismiseks, vaid eelistavad teha Venemaaga igakülgset koostööd.

Le Peniga sama ajaloo- ja kultuuritaustaga Prantsuse presidendid François Hollande ja Emmanuel Macron said aga igati hästi aru Venemaa ohust Balti riikidele, mistõttu toetasid mõlemad Prantsuse vägede saatmist sinna. Kuigi väliselt käis debatt faktide üle, siis tegelikult oli asi huvides.

Vaidlus tõe üle on tihti viis, kuidas vältida oma ausate mõtete väljaütlemist. Ühismeedias ja õllekeldris ei karda paljud öelda, et las need Vahemerd ületavad põgenikud upuvad seal. Ja kui mõni saabki üle, selle võiks vastu võtta kuulipildujavalanguga.

Neid inimesi esindavad poliitikud ja arvamusliidrid aga enamasti väldivad seesuguste mõtete nii otsest väljaütlemist. Avalikus debatis nad ainult keerutavad, pilgutades kavalalt televaatajast valijale silma: "Teate ju küll, mida ma mõtlen" on nende sõnum.

Niisiis, vaidlus tõe üle on üks viis tänapäeval poliitilist debatti pidada. Ometi on avalik ruum täis artikleid selle kohta, et tõega on halvasti, valitsevad valefaktid jne. Kõigi nende artiklite eeldus on, et kui inimene vaid teaks tõde, käituks ta õigesti.

Tegelikult pole see nii. Inimesed valetavad üsna tihti ja mitte vaid selleks, et vältida tõe väljaütlemist, kuidas kleit sõbrannale tegelikult istub.

Tead äkki mõnda inimest, kes ületab autot juhtides lubatud kiirust? Äkki teed seda vahel isegi? Kas sa tõesti ei tea, milline on kiirusepiirang antud lõigul?

Muidugi tead, aga see lihtsalt ei huvita sind. Äkki oled jätnud maksuametile teatamata mõnest väikesest lisatulust, mille puhul usud, et ega see välja ei tule? Kes mõtleb ausalt oma elu üle järele, võib üsna kiirelt avastada, et on üsna hiljuti hakkama saanud väikese ja egoistliku valega. Ikka selleks, et saada oma tahtmist, elada paremini ja mõnusamalt.

Hädaldamine populismi pärast

Hädaldamine tõe kehva käekäigu pärast on tihedalt seotud debatiga pead tõstva populismi üle. Üks värske lisandus sellesse debatti on Margus Oti artikkel "Populism" (Sirp 31. V), kus ta seob populismi kasvu tänapäeva suhtlusolukorra, eriti ühismeedia mõjuga.

Selle üle, miks pole maailm selline, nagu meile meeldiks, on aru peetud aastasadu. Patuoinaid, kelle poole süüdistav näpp sirutada, on olnud igasuguseid, nagu ka süü põhjusi. Enne ühismeediat kritiseeriti Eestis anonüümseid kommentaare usus, et sõimamise põhjus on anonüümsus.

Ühismeedia tulek kummutas selle, kuna näitas, et inimesed ei karda oma nime all sõda pidada. Veel varem süüdistati ühiskonna pahedes televisiooni, millele heideti muu hulgas ette, et passiivselt teleka ees istuvale publikule söödetakse sisse, mida tahes. Kui passiivsest televaatajast sai internetikasutaja, selgus, et ka tema aktiivsed teod ei kõlba kuhugi.

Kas kõik, mida mingid inimesed teevad, on vale? Mõistagi mitte. Me ei tohiks unustada, et paljud poliitilised vaidlused tulenevad inimese olukorrast. Näiteks üks ja sama maksuseadus võib mõjutada rikkaid ja vaeseid isemoodi, perekonnaseaduse muudatus võib erinevalt mõjutada mehi ja naisi.

Nimekiri saaks pikk. Inimeste erinevad seisukohad tulenevad üldjuhul sellest, et gruppidel on oma huvid, mitte sellest, et nad ei tea tõde.

Ei tasu arvata, et inimestel poleks huvi tõe vastu. Keda ikka huvitab poliitika, see loeb enamasti ka poliitikauudiseid. Erinevalt levinud seisukohast, et inimesed istuvad oma ühismeedia mullides, käivad poliitikahuvilised tegelikult üsna aktiivselt lugemas ka teist maailmavaadet kandvaid väljaandeid.

Loomulikult mitte sellepärast, et toimuks ümbersünd Saulusest Pauluseks, vaid ikka selleks, et olla kursis olukorraga vaenlase leeris.

Oma vastast tuleb ju tunda ning sõja jätkamiseks on vaja uut materjali: kui teise leeri väljaanne on hakkama saanud millegi vaieldavaga, saab seda mõnuga materdada. Kui selles väljaandes on aga mõni huvitav lugu, mille sisu on poliitiliselt kasulik, saab selle kohe kasutusse võtta.

On omajagu irooniline, et nii Edgar Savisaare Keskerakond kui ka praegune EKRE on peavoolumeedia suhtes väga kriitilised, aga usuvad ja levitavad sellele vaatamata kõiki peavoolumeedia artikleid, mis sobivad nende maailmavaatega või on kriitilised nende oponentide suhtes. Võiks ju paluda, et poliitikud otsustaksid ära, kas nad usaldavad Päevalehte ja Postimeest või mitte, aga küsimus on ju tegelikult selles, mis on parasjagu kasulik.

Ühismeedia pole süüdi

On veel üks tõsine põhjus, miks ühismeedia süüdistamine on ekslik. Nimelt on populismi ajalugu palju pikem kui ühismeedia oma. Jean-Marie Le Pen pääses juba 2002. aastal Prantsuse presidendivalimiste teise vooru ja tema erakond Front National oli poliitiliselt mõjukas juba 1980. aastatel.

Kui Donald Trump on poliitikas uustulnuk, siis tema ideed, eriti halvasti varjatud rassism ja nativism on USA poliitikas olnud mõjukad mitte aastakümneid, vaid aastasadu. Niivõrd pika ajalooga poliitilisi liikumisi ei saa mitte kuidagi seletada vaevalt kümme aastat tagasi alanud ühismeedia mõjuga. Sama kehtib EKRE kohta, kes esindab poliitilist traditsiooni, mis ulatub vähemalt 1990. aastateni.

Paljud artiklid tõe kehva käekäigu kohta teevad muret ka seetõttu, et nende artiklite autorite varjatud eeldus on, et tema ise teab tõde ja teised on rumalad ja kergeusklikud.

Seega on oht, et iseenda poliitilised seisukohad, sealhulgas oma poliitilised ja majanduslikud huvid kuulutatakse Tõeks suure algustähega ja konkureerivad seisukohad Valeks. Seesugune lähenemine toodab fundamentalistlikku suhtumist, mille kohaselt pole poliitika mitte poliitiliste vaidlusküsimuste lahendamine valikute ja kompromissi toel, vaid hoopis õige ja vale põhimõtteline võitlus.

Kui aga võitlus on põhimõtteline, ei mahu sinna mõistagi ükski kompromiss, ent ilma kompromissideta on demokraatlik poliitika võimatu. On ohtlik väita, et minu arvamus on Tõde või et mina tean Tõde. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: