Kaupo Kalda: alustame puhtalt lehelt, oleme rahvuslikud, oleme sõbralikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaupo Kalda
Kaupo Kalda Autor/allikas: Erakogu

Selleks, et lepitust ja ühisosa leida, tuleb kõigepealt suuta jälle koos mõelda ja rääkida. Üks sammuke lepituse ja ühisosa leidmise teel on ka Lauluväljakul toimuv kontsert "Kõigi Eesti Laul", kirjutab Kaupo Kalda.

Märkasin paar päeva tagasi näoraamatus ühe sõbra nördinud kommentaari, milles ta avaldas kurbust selle üle, et on viimastel päevadel isegi nooruspõlve sõpradega tülli pööranud. Tema on liikunud jõuliselt nn konservatiivse vaate poole, sein täis hirmu-uudiseid "objektiivsest meediast", sõbrad pigem jätkanud sellisena nagu ikka ja on mures selle kõige eskaleerumise pärast.

Mul on tunne, et seda on paljudega juhtunud, iial ei ole meil olnud nii suurt ja välgukiirusel paisunud lõhenemist. Kuigi praegu kiputakse omavahel tülli pöörama, oleme ju ikka seesama üks eesti rahvas, tegelikult ikkagi jätkuvalt sõbrad, aga hetkel üleliia turris ja tihti ka utreeritud hirmu-uudistest turri aetud.

Ühisosa on meil endiselt olemas, sama mis enne ja see tuleb uuesti pinnale tõsta. Et lepitust ja ühisosa leida, tuleb kõigepealt suuta jälle koos mõelda ja rääkida. Selleks on erinevaid viise, aga tundub, et sotsiaalmeedia selleks pigem ei sobi. Liiga kiirelt tõusevad tülid, mis kohvikus omavahel rahulikult rääkides kindlasti rusikavehkimiseni ei läheks.

Üks sammuke lepituse ja ühisosa leidmise teel on ka vabatahtlike murelike kodanike poolt pühapäeval, 14. aprillil Lauluväljakul korraldatav kontsert "Kõigi Eesti Laul", mille peamine eesmärk ongi just leppida, tulla kahe jalaga tagasi maa peale ning nuputada, kuidas edasi minna. Ja nii, et keegi ei tunneks end halvasti, ei mõlemad "osapooled", ei erinevad vähemused, kelle õiguste kallale kiputakse. Et kiusamine, hoolimatus, valed, nääklemine, tsenseerimine poleks normaalne uus reaalsus.

Võtame seda üritust kui uue värske alguse stardipauku. Selleks on vaja aga soovi. Meie poolt on soov kogu aeg olemas olnud. Ma olen isiklikult püüdnud kannatlikult suhelda paljude "Kõigi Eesti" Facebooki-lehele laekunud kommenteerijatega. Lausräuskajad ja näkku roppuseid karjuvad kommentaarid muidugi eemaldame, aga nendega, kellega tundub, et saab rääkida, püüame rääkida.

Kohati on rääkimine täitsa hästi õnnestunud, aga tihtipeale - ükskõik, kuidas ka püüame seletada - saame lõpuks kaela süüdistuse kõiges maailma halvas. Isegi probleemides, mida meil praegu pole ega ka näha, et peaks tulema.

See ei ole hea lähtepunkt dialoogi alustamiseks, kui igasugunegi alternatiivne mõte või teise poole rahulik kommentaar ei mahu enam mustvalgesse maailmavaatelisse võrrandisse. Aga halltoonid?

Vaatasin just oma sportkäekella logi, mis mõõdab mu une kvaliteeti. See on katastroofiliselt kukkunud, sest kõik toimuv on olnud emotsionaalselt tohutult kurnav. Oleks keegi mulle pool aastat tagasi öelnud, et midagi sellist kogema peab, oleksin ta välja naernud.

Mind on toorelt läbi sõimatud, ükskõik kui positiivne mu kommentaari ka pole olnud. See viha on destruktiivne, aga kõige rohkem ütlejale endale. Seega - alustame puhtalt lehelt, oleme rahvuslikud, oleme sõbralikud, ärme kiusa, oskame üksteisega mõistlikult rääkida. Mõelgem head väärtustele, vajalikele vabadusteke. Me keegi ei koli Kanadasse, jääme kõik siia ja hüppame varsti jälle koos üle jaanilõkke.

Kaupo Kalda on "Kõigi Eesti Laulu" üks toetajaid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: