Lõppeval nädalal tähistas riigikogu 100. aastapäeva ja president nimetas ametisse uue valitsuse.

Viidates traditsioonile anda uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva, tegi Vabariigi President üleskutse võtta 100 vihavaba päeva. Samal ajal koostab riigikantselei juba valitsusele 100 päeva plaani. Ja äsja töö lõpetanud riigikogu eelmine koosseis kulutas ühe seaduseelnõu menetlemisele keskmiselt 100 päeva.

Kas riigikogu on valitsuse kummitempel?

Kas see saja-aastane riigikogu, mis teeb saja päevaga seaduseid, et muu hulgas ellu viia koalitsiooni saja päeva plaani, on valitsuse kummitempel? Nii küsiti taas sünnipäevanädalal mitmes arutelus parlamentaarse demokraatia olemusest ja elujõust.

Arvestades seaduseelnõude menetlusreegleid, on 100 päevaga ehk kolme ja poole kuuga toime tulemine tegelikult väga kiire töö. Ega palju kiiremini saagi, kui eelnõuga sisuliselt tööd teha ja järgida parlamentaarset hea tava.

Seaduseelnõusid tuleb arutada täiskogus kolmel lugemisel. Nende lugemiste vahel toimub töö eelnõuga komisjonis. Muudatusettepanekute esitamiseks on vaja jätta piisavalt aega. Lisaks tuleb arvestada, et parlamendil on igas kuus ainult kolm istunginädalat ja suveperioodil istungeid ei toimu.

Eks see sada päeva ole muidugi aritmeetiline keskmine, millest leidub ka palju erandeid. Lahkunud riigikogu kiirusrekord on kaks ja pool nädalat. Pikim edukalt lõpule jõudnud menetlus kestis kaks aastat ja neli kuud.

Seadusandja nobe tegutsemine ei viita tingimata soovimatusele põhjalikke arutelusid läbi viia. Pahatihti valitsus jätabki riigikogule liiga vähe aega, kui tuleb näiteks teatud tähtajaks seadused vastu võtta ja jõustada. Nii näiteks kiirustatakse maksuseaduste muudatustega enne uut riigieelarvet või Euroopa Liidu aktide õigeaegseks rakendamiseks vajalike seadustega.

Kummitempli kuvandit võib toetada ka fakt, et kaks kolmandikku riigikogus menetletud seaduseelnõudest on valitsuse algatatud ja 95 protsenti valitsuse algatatud eelnõudest võetakse vastu.

See aga ei tähenda sugugi, et heaks kiidetakse just selline seaduse tekst, mis valitsusest parlamendi ette jõudis. Olen aastate jooksul palju näinud, kuidas ministeeriumis kirjutatud eelnõu parlamendis detailideni lahti võetakse, muudetakse, täiendatakse ja hoopis uuendatud ja paremal kujul kokku pannakse.

Numbrid näitavad, et kolmandik seaduseelnõudest tuleb riigikogu liikmete enda sulest. Tegelikult ei pruugi algataja olla sugugi eelnõu autor. Näiteks vahel algatab riigikogu komisjon muudatusi, mis on valminud tegelikult ministeeriumites. Nii hiilivad ministeeriumid kõrvale valitsuse kooskõlastusprotseduuridest või parandavad kiirelt mõnda viga.

Üks riigikogu koosseis võtab vastu umbes pool tuhat seadust (sh nii olemasolevate seaduste muutmise seadused kui ka uued terviktekstid). Igaühel neist on oma lugu. On selliseid, mis valminud põhjalike parlamentaarsete arutelude tulemusena kui ka selliseid, millele rahva esinduskogu üksnes sümboolselt alla kirjutas.

Valitsusel on alati kiire

Reeglina saja päevaga otsast peale head seadust ei tee. Harva suudetakse ka valitsuses saja päevaga mõni oluline reform ette valmistada, sest erakonnad alles hakkavad valitsusse saades läbi mõtlema, mida nende valimislubaduste ellu viimiseks tegelikult teha tuleb.

Paraku pole Eestis traditsiooni, et valimisprogrammid erakondades igakülgselt läbi analüüsitaks ja üldiste kampaanialoosungite kõrvale ka konkreetne tegevuskava loodaks. Kui erakonnad kasvõi osa sadadest tuhandetest reklaamikampaaniaks kulutatud eurodest kvaliteetsele poliitikaanalüüsile panustaks, oleksid nad valitsuses oma eesmärkide elluviimisel kindlasti palju edukamad. Ka ühiskondlik kasu oleks suurem ja ehk enam mõistetav, miks erakondi riigieelarvest rahastada on vaja.

Kokkuvõttes oleks valitsusel tark võtta need esimesed sada päeva rahulikult plaani pidamiseks ja anda riigikogulegi aega enam kui sada päeva, et olulised seadusemuudatused ära menetleda. Paraku juhtub nii, et valitsusel on alati kiire. Neil ei ole aega neli aastat. Statistika lubab valitsuse kestuseks keskmiselt kuni kaks aastat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.