Katrin Merike Nyman-Metcalf ja Tanel Kerikmäe: krattide õiguskuulekusest ({{commentsTotal}})

Tanel Kerikmäe ja Katrin Merike Nyman-Metcalf
Tanel Kerikmäe ja Katrin Merike Nyman-Metcalf Autor/allikas: Tallinna Tehnikaülikool

Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi professorid Tanel Kerikmäe ja Katrin Merike Nyman-Metcalf kirjutavad sellest, kuidas on lood Eestis tehisintellekti õiguskuulekusega ehk kuidas on Eestis maandatud tehisintellektiga seotud juriidilised riskid.

Tehisintellekt ehk kratid leiavad täna kasutamist lugematutes valdkondades, nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas Eestiski. Üha tähtsamaks muutub seega küsimus, kuidas tagada õigusruum, kus arendatavad ja kasutatavad kratid oleksid õiguskindlad ja nendega seotud riskid maandatud?

Alustame sellest, et tehisintellekt ehk kratt kasutab suurel hulgal andmeid selleks, et teha järeldusi ja selle põhjal "otsuseid" nii, et inimene ei pea tema igat sammu täpselt programmeerima.

Nendeks "otsusteks" võib olla näiteks soovituste tegemine muusika kuulajale või filmi vaatajale, isejuhtiva sõiduki poolt trajektoori valimine või interaktiivses kalendris esimese vaba aja väljapakkumine koosoleku pidamiseks. Selline võimekus on teinud krattidest täna võimsa ja üha enam rakendatava tööriista.

Seetõttu on igati loomulik, et ka Eestis nähakse e-riigi tulevikuna aina rohkem teenuseid, kus tehisintellektil saab olema suurem roll. Seega on Eestis juba täna oluline analüüsida tehisintellekti mõju õigusruumile.

Siinkohal olulised juriidilised küsimused on arusaadavalt mitmekesised ja erinevad. Nende seas on oluline roll nii eetilised kui ka õiguslikel küsimustel, mis käsitlevad näiteks inimväärikust, inimeste turvatunnet ja uute tehnoloogiate omaksvõtmist, aga ka vastutust, otsustusprotsesse, läbipaistvust, nõusoleku tähtsust andmekaitse ja muude teemade juures ning mõju otsuste tegemise protsessis.

Miks liikuda ühtsete reeglite poole?

Kindlasti tasub arvestada, et üsna varsti on krattide kasutamisvalmidusest saamas riigile või poliitilisele alliansile "kriitilise taristu" kriteerium, mille kaudu juhitakse tõhusamalt energia- ja internetivõrke, pangaautomaate, haiglate logistikat ja hoolekandesüsteemi. Seega võib andmetele juurdepääsu lekkest saada riikidele suurim turvarisk.

Samal ajal pole maailma liidrid jõudnud seni veel ühisele arvamusele, millised on tehisintellekti miinimumstandardid nii eetilises kui ka rahvusvahelise õiguse mõttes, kuivõrd panused on kõrged. Nii otsitaksegi kokkuleppe asemel pigem võimalust võistlus võita.

Ka Euroopa Liidu tehisintellekti strateegiad ei sisalda täna väga palju juriidilist analüüsi. Seega oleks Eestil võimalus - kui töötame täna Eestis läbi õiguslikud stsenaariumid, saaksime olla abiks krattide arenguks ja nendega seotud riskide maandamiseks vajalike reeglite ühtlustamise ning kehtestamisega nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt.

Samuti saame olla eeskujuks, kui kasutame tehisintellekti võimalusi ja kujundame ümber oma avaliku sektori ning loome targa krattide strateegia, mis arvestab ka õigusruumi.

Eestil puudub vajadus ühtseks "kratiseaduseks"

Selleks, nende sammudega edasi liikuda ja Eestis nii era- kui ka avaliku sektori kratte kiiremini enda kasuks tööle panna, on riik loonud ekspertrühma, mille ülesandeks on luua Eestis sobiv keskkond krattide arendamiseks. Kui ekspertrühma eestvedamisel saab Eestis paika regulatiivne raamistik tehisintellekti jaoks, on see roheline tuli nii suurtele kui väikestele arendajatele üle kogu maailma, et tulla siia katsetama. Samas on oluline, et planeeritav raamistik oleks õiguskindel ning selle raames oleksid maandatud ka võimalikud riskid.

Nendes küsimustes ekspertrühma nõustav TalTech'i õiguse töögrupp on tänaseks jõudnud järeldusele, et sellise sobiva keskkonna loomiseks Eestis ei olegi tegelikult vaja teha põhimõttelisi muudatusi meie õigussüsteemi põhialustes ning samuti puudub Eestis vajadus ühtseks "kratiseaduseks".

Esiteks, nii praegu kui ka tulevikus jäävad kratid inimese tööriistaks selles tähenduses, et nad täidavad inimese poolt määratud ülesannet ja väljendavad otseselt või kaudselt inimese tahet. Samuti pole lähitulevikus ohtu, et tekiks n-ö superkratt, mis on suuteline inimesest täiesti iseseisvalt toimima ja omama tahet, mis on sõltumatu ühegi inimese tahtest. Seega on ja jääb ka tulevikus õigusliku regulatsiooni subjektiks jätkuvalt inimene ise.

Töörühma töö on käigus selgunud, et mitmetes valdkondades tuleb lähiajal vastu võtta (õigus)poliitilisi otsuseid või leida uusi tõlgendusi, sh maksuõiguses, tarbijakaitseõiguses, kindlustusõiguses ja konkurentsiõiguses.

Peamine küsimus seisneb ikkagi vastutuses. Kui riigivastutuse juures piisab krattide puhul hetkel eksisteerivatest normidest ja oleks pigem vaja juhendeid ametnikele ning koolitusi laiemale avalikkusele, siis kratti kasutava eraisiku vastutuse puhul esineb mitmeid dilemmasid.

Kratt vs õigused, kohustused ja karistused

Eelpool välja toodud dilemmade lahendamiseks on mitmeid võimalusi. Lähtudes "suurema ohu allika" kontseptsioonist võiksid tarkvararakenduste poolt tehtud vigade ja riskide eest asuda vastutama need, kes saavad iseõppivate tarkvararakenduste loomisest majanduslikku kasu. Juba täna annab õigusruum piisavalt võimalusi vastavate juhtumite puhul sellist õiguslikku lähenemist kasutada.

Kui kratt on pannud toime kuriteo, saaks seadusandja reguleerida, millistel tingimustel saab seda tegu omistada konkreetsele füüsilisele või juriidilisele isikule. Siinkohal vajab eraldi kaalumist seegi, kas karistada tuleks ka inimestele, varale või keskkonnale ohtliku krati loomist.

Eraldi analüüsi vajab krati enda õigussubjektsus, sh tema võime omada õigusi ja kohustusi. Tehnoloogia kiire arengu ja teistes jurisdiktsioonides teisitimõtlemise tõttu on vaja sel teemal silm peal hoida, et hinnata ka tehnoloogia "isikustamise" stenaariume.

Kuid juhul kui kratt ei saa iseseisvalt oma õigusi välja nõuda või täies ulatuses oma tegude eest vastutada, on talle õigussubjektsuse andmine lõpuks siiski vaid sümboolne tegu.

Kokkuvõttes on nende küsimuste lahendamisel oluline jälgida, et ei tekiks liiga palju uusi tehnoloogiaspetsiifilisi reegleid ning et regulatsioon oleks tehnoloogia suhtes siiski neutraalne.

Seega ei tohiks juristide töö uute tehnoloogiate puhul seisneda ainult uute reeglite kirjutamises, vaid arusaamises ja analüüsis, kuidas uued asjad sobivad olemasolevasse õigussüsteemi.

Nii jõuamegi tõdemuseni, et me küll ei vaja eraldiseisvat "kratiseadust", kuid peame muutma või looma juurde üksikuid uusi reegleid, et krattide arengule kaasa aidata ja seda juhtida, mitte sel järel joosta.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: