12. aprillil ilmus Õpetajate Lehes artikkel "Kaasav haridus kiiresti muutuvas infoühiskonnas". Ühest küljest pani see kaasa elama õpetajatele, kelle roll ühiskonnas on muutunud mitte ainult tähtsamaks, vaid ka keerukamaks. Teisalt artikkel ehmatas, sest kõlama jäi idee lahendada haridusvaldkonna väljakutseid, lammutades alles valmimisjärgus olevat kaasava hariduse süsteemi.

Tänastest lasteaia- ja koolilastest vajab õppetöös püsivalt või ajutiselt lisatuge 20–30%. Mind kirjutama ajendanud artiklis pakuti välja, et õpetajate ja ülejäänud laste õiguste tagamiseks peab koolil olema õigus kaaluda nende laste eriklassidesse ja -koolidesse suunamist, ning seda ka vanemate nõusolekuta.

Jah, eriklass või -kool on vahel lõpuks tõesti vajalikud, kuid lapse edasist eluteed sedavõrd muutva otsuse tegemisel peame olema veendunud, et valik on vältimatu ning ükski teine viis ei aita. Võimalus lapsi senisest hõlpsamini "ära saata" võib tuua kaasa tendentsi saata neid ära aina enam. Kas ei või nii juhtuda, et eraldame koos tuge vajavate lastega ka ebamugavad lapsed?

Kaasav haridus ei ole kellegi uitmõte, vaid väärtushinnang, mis on kasvanud koos meie ühiskonnaga. See on saanud aluse mõistmisest, et teistmoodi lapsed kasvavad suureks ja saavad oluliseks osaks ühiskonnast.

Kui me täna eraldame ühe neljandiku lastest hirmus, et nende kaasamine võib mõjutada negatiivselt ülejäänud kolme neljandiku laste heaolu, siis täiskasvanuna on tööturul, perekondades, kas või poejärjekorras koos inimesed, kes ei oska teineteisega toime tulla. Jätkusuutlikum on koos kasvada, teineteiselt ja teineteisega toime tulemist õppida kogu koolitee vältel.

Laps on pereliige, mitte ühiskonna omand

Ohtlik mõtterada on ka vanemate otsustusõiguse piiramine. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel.

Lapsevanem on see, kes oma lapse eest vastutab – mitte ükski komisjon. Selle otsustusõiguse ja vastutuse vanematelt ära võtmine eeldab ühiskonna väärtuste kujunemist suunas, et laps on ühiskonna omand, mitte enam perekonna liige. Kuni väärtused selles suunas muutunud pole, ei saa me lapse eest otsustamise õigust normina vanematelt ära võtta.

Ühelegi lapsele pole kasu sellest, kui tema kodu, perekonna väärikust on riivatud, kui teda on peetud mitte piisavalt pädevaks otsustama omaenda elu üle. Väga kurb on vaadata last ja tema peret, kes tunnevad, et nad pole soovitud. Millise õpimotivatsiooniga tuleb see laps kodust kooli?

Lapse jaoks parim lahendus sünnib tema eest seisvate osapoolte võrdse koostöö tulemusena. Koostööni jõuda ei pruugi olla kerge, kuid peab olema eesmärk. Kui tahame, et meie lapsed õpiksid koostööd tegema, peame seda neile eeskuju najal õpetama.

Kaasamine toimib, kuid vajab veel aega

Kaasamise definitsioon ei vaja muutmist, sest ka praegu tähendab see võimetekohast õpet kõigile õpilastele, paindlikkust ja personaalsust õpetamises üleüldiselt.

Kas mäletate oma kooliajast poisse tagumistes pinkides, kes ei töötanud tunnis kaasa? Kas vastab tõele, et hilisemates klassides liikus nende seltskonda ka paar päris terast tüdrukut? Miks see nii läks? Sest õpetatu ei köitnud neid – kellele oli see liiga keeruline, kellele liiga lihtne või igav. Selline ongi mittekaasava hariduse tulemus. Kaasamisest ei võida ainult tuge vajavad lapsed, vaid ka andekad ning enamik, sest ühel või teisel hetkel vajab iga õpilane pisut rohkem tähelepanu ja mõistmist.

Kas olete märganud, et noored on palju sallivamad kui keskealine põlvkond? Seegi on üks esimesi kaasava hariduse, kooskasvamise vilju! Väga-väga harva kuuleme Rajaleidja võrgustikus, et tuge vajav õpilane on seganud klassikaaslasi sedavõrd, et need kurdavad.

Empaatia on mitme riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevuse aluskomponent – me mõistsime ju haridusstrateegiaid tehes, et see on oluline. Ja vaikselt ongi see just meie laste seas kasvamas.

Riin Seema ja Õnne Uusi välja pakutud lahendustest paljud on juba käigus ning vajavad lihtsalt hoogu ja aega juurdumiseks. Hindamisel ja soovituste andmisel saab ja peabki arvestama kogu lapse võrgustikku ja võimalusi. Koolidel on õigus klasside suurusi ise määrata, vaid eriklasse ei tohi vajalike hindamiste ja lapsevanema soovita teha. PGS-i 2018 muudatused on loonud palju paindlikumad tingimused, isegi haridussoovitusi saab anda alternatiividena, eri võimalusi kirjeldades.

Hariduses tehtud muudatuste tulemused tulevad alati aeglaselt. Eesti haridus on hea, suund õige, me vajame vaid aega selle rakendamiseks.

Tehnoloogiast on kaasavale õpetajale kasu

Muidugi nõuab erinevate õpilaste ootuste, võimete ja vajadustega kohanemine õpetajalt täiendavat tähelepanu – aega, kannatust, teadmisi, oskusi. Mõne lapse kaasamisest loobumine pole aga lahendus, vaid allaandmine. Lahendusena võiksime tekkinud diskussiooni valguses rääkida edasistes artiklites hoopis õpetaja senisest parema toetamise meetmeist, näiteks rakendatakse praegu veel vähe õpetaja abi või abiõpetajat.

Mingil põhjusel on 12. aprilli artiklis toodud kaasavat haridust takistava nähtusena välja tehnoloogia areng. Just tehnoloogia areng on üks olulisi tänaseid ja tulevasi õpetaja abilisi kaasava hariduse korraldamisel.

Digilahenduste kasutamine annab õpetajale suuremad võimalused õppetööd diferentseerida. Häireid, mille puhul teatud ekraanide vaatamine on vastunäidustatud, on väga vähe. Tehisintellektist (AI) võib teatud erivajaduste korral suisa imetegija saada, kuna AI kannatus õpetamisel ei katke, tema metoodikapagas, ülesannete korduste arv ja õppetööks saadaolev aeg on piiramatud. Tehnoloogia peaks suurendama ka šanssi lapse andekus üles leida ja seda toetada.

Millest õpetajale abi ei ole, on diagnoosile keskendumine. Sageli ei ütle diagnoos lapse eripära ega talle sobilike õppemeetodite kohta mitte midagi. Diagnoos on üldistus, mille ületähtsustamisega võib konkreetne laps jääda pandud sildi tagant nägemata.

Kokkuvõttes soovin meile kõigile vähem vastandamist (HEV vs. mitte-HEV, kool vs. kodu, õpilane vs. lapsevanem), vähem eraldamist ning rohkem arusaamist, et me kõik oleme osa ühest suurest tervikust.

Loodan, et leiame aega ja tahtmist kirjutada rohkem kaasava hariduse edulugudest – olgu siis erikoolist, eriklassist, paindlikust koolikorraldusest või imeliste õpetajate kogemustest.

Heade kogemuste jagamisest on meile kõigile kasu.