Tõepoolest, sisuliste seisukohtade kindluses ega töömeetodites pole kuidagi võimalik Eestil või Soomel või Austrial vahet teha. Nagu omal ajal Põhjala, võtame tõsiselt praeguste kandidaatliikmete abistamist, ehkki Lääne-Balkani riigid pole meile naabriks.

Mida elu tegelikult tõi?

15 aastat pole kustutanud mälust protsessi raskusi, oskame end nende kingadesse seada. Ajalugu (aga mitte ainult!) räägib ka meie suhetes idanaabritega, keda üritame kõigiti toetada. 2004. aasta suur laienemine oli eriline, likvideerides veel Teise maailmasõja tagajärgi. Meil on põhjust tänavust väikest tähtpäeva mitte ainult tähistada, vaid ka liikmelisust pühitseda.

Üks kõige populaarsemaid küsimusi aastal 2004 oli see, kellega Eesti kavatseb hakata koostööd tegema. Väiksemad blokid ja samameelsed naaberriigid oli Euroopa Liidus harjunud asi. Kuskil kummitas hirm, et Lääne-Euroopa riikidele hakkab vastanduma Ida-Euroopa blokk, mis võib hakata takistama arengut.

Meie blokimeelsed polnud ning sellistele küsimustele vastasime harilikult: "kellega iganes tarvis". Huvitav on nüüd vaadata, mida elu tegelikult tõi.

Arvukad uurimused vaatlevad jätkuvalt, millised riigid omavahel koostööd teevad ning teevad sellest järeldusi Euroopa Liidu olemuse kohta. Homogeensus pole ju kaugeltki käes. Üks asi on kinnitada, et Euroopa Liidu ilu peitub tema mitmekesisuses, teine asi igapäevaselt tunnetada suurt vahet elatustasemes või ebavõrdseid konkurentsitingimusi siseturul ja põllumajanduses.

Eesti on Euroopa Liidu ühispoliitikate ja nende rahakoti toel teinud suure sammu keskmisele arengutasemele lähemale, ületades maagilise 75 protsenti keskmisest piiri, kus toetused hakkavad vähenema. Selle üle on põhjust rõõmu ja uhkust tunda, mitte kahetseda. Aga kuulume endiselt EL-i eelarvest kasusaajate, mitte netomaksjate hulka.

Et enamik teisi selliseid riike on uued liikmesriigid Ida-Euroopast, kas on siis välja kujunenud Ida- ja Lääne-Euroopa kardetud vastasseis? Seda enam, et huvid ei väljendu ju ainult eelarve kujundamises, vaid sõltuvad näiteks ka meie erinevatest naabritest. Ida-Euroopa muretseb Ukraina jt idanaabrite käekäigu üle, rändele kannustav olukord Vahemere lõunakaldal ja kaugemal Aafrikas on aga raskeima koorma ladunud Vahemereriikide ning jõukamate Lääne-Euroopa riikide õlule.

Teisest küljest elasid 2009. aastal alanud majanduskriisi Balti riikide kõrval palju teravamini läbi Kreeka ja Portugal ja Iirimaa kui näiteks Poola. Ja traditsiooniliselt kahestunud suhtumine Venemaasse on peaaegu täielikult ühtlustunud pärast Krimmi sündmusi.

Näiteks Göteborgi ülikooli Euroopa keskus on 2003. aastast alates uurinud EL-i koostöömudeleid. Tänavune analüüs teeb kokkuvõtte, et geograafilised grupid on alati eksisteerinud, kuid ühisnimetajana toimib pigem lähedusega tavaliselt kaasnev - kultuuriline, keeleline, mentaalne lähedus, mis kujundab huvid ja prioriteedid, mis omakorda võivad olla ligitõmbavad ka kaugematele.

Terviklikku Ida- (või ka Lääne-Euroopat) ei eksisteeri. Põhja-lõuna telg eristub vähemalt sama selgelt kui ida ja lääs, osa riike rivistub teadlikult keskele. Nende hulgas on suurriigid ja mitte geograafiliselt tsentraalse asendi tõttu.

Eesti mõtlemine ei ole muutunud

Euroopa Liidule on iseloomulik, et alati soovitakse partneriks mõnd suurriiki, sest ilma selleta oleks algatusi kerge blokeerida (hääletusmudel arvestab ka rahvaarvu). Kui seni olid populaarseimad Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia, siis viimase lahkudes mudelid muutuvad ja oodatakse nihkeid, ümberreastumisi. Ehk siis küsimus koostööpartneritest on Brexiti valguses sama aktuaalne nagu 2004. aasta suure laienemise järel.

Eesti mõtlemine ei ole tegelikult muutunud – endiselt soovime koostööd teha kõigiga, kes selleks valmis. Meid võib koosolekulaudade taga leida toetamas kord Prantsusmaad, kord Saksamaad, kord Portugali. Ja nemad meid. Eriti digitaalsetes asjades vaadatakse vahel otsivalt Eesti poole, et suund kätte saada.

Aga Eesti on ka õppinud, et toetust tasub alati otsida ja ise seda pakkuda kodu lähedalt. Ja meie kodu on kogu Läänemerepiirkond. Lisaks Lätile ja Leedule oleme tihti samameelsed Soome, Rootsi ja Taaniga, hoolimata näiteks suurest elatustaseme vahest. Või aastaarvust, millal liituti, mis on ju ka Põhjalas erinev.

Sellele Põhja-Balti blokile liiguvad lähedal Holland ja Iirimaa ja Suurbritannia, veidi kaugemalt seiravad Luksemburg ja Austria. Tänane Euroopa Liit on võrgustunud üle endiste jaotiste. Analüüs on liikmesriigid traditsiooniliselt ka järjekorda sättinud selle alusel, kellega rohkem koostööd soovitakse teha. Eesti on selle järgi auväärsel keskmisel ehk 14. kohal, kohe Hispaania selja taga. See on kindlasti hulga kõrgem koht, kui riigi suuruse või geograafilise kauguse alusel keskmest arvata võiks. See on Eesti kapital.

Ehkki tegemist on lihtsalt järjekordse edetabeli matemaatilise keskmisega, on siiski ka igapäevaselt tunnetatav, et meil on hulk liikmesriike, kelle poole toetuse saamiseks pöörduda - kaugelt rohkem kui lähimad naabrid või viimases laienemislaines liitujad. Ja nende seas on ka üllatajaid. Näiteks on Luxemburg seadnud meid viie riigi hulka, kellega kõige meelsamini koos töötada.

See tähendab, et Eesti on edukalt lõimunud Euroopa Liitu. Ja see peaks kindlasti tähendama seda, et Euroopa Liidu käekäik läheb meile korda. Sest olles kord juba oma suurpere valinud, hoolitsegem selle eest, et meie perel läheb hästi.