Viimase kahe aasta jooksul on eetris olnud veelgi teleintervjuusid, mille puhul on just intervjueerimistehnika üle tekkinud hilisem arutelu. Sellepärast olen neid analüüsinud ka Tartu ülikoolis ja Tallinna ülikoolis oma loengutes ajakirjandustudengitega (näide 2017. aasta 19. märtsi "Aktuaalsest kaamerast"). Ilmneb üks huvitav asjaolu.

Kui need intervjuud kirjutada lahti tekstina, jäävad neist välja hääletoon ja mittesõnaline lisainfo nagu kehahoiak või näoilme. Analüüsides nende pingeliste intervjuude tekste selgub, et tegelikult ei olegi need nii pingelised.

Pigem tuleb välja, et ajakirjanik kordab oma küsimust siis, kui ei ole saanud intervjueeritavalt, kõigil analüüsitud puhkudel poliitikutelt, oma küsimusele vastust. Ja mõnikord teeb seda ka sekkudes kõneleja monoloogi vaherepliigiga.

Vahetus suhtluses tuleb ka meil tavaliste inimestena ette, et kui küsime midagi, aga sellele vastust ei saa, küsime uuesti. Mõistagi ärritab, kui meile vastamisest kõrvale hiilitakse või vastuses valetatakse. See ärritab ka ajakirjanikke.

Kui ajalehe või veebi tarvis tehtud intervjuust ei paista see ärritus välja, siis televisioon ja otse-eeter on selles osas halastamatud: ärritus paistab välja. Sõnadele lisandub kehakeel, pilgud ja hääletoon. Ja kõik see kokku mõjub vaatajatele ärritavalt. See on justkui vaataks pealt kahe inimese vaidlust või isegi konflikti.  

Sestap võis ka "Esimese stuudio" intervjuu mõjuda televaatajatele ärritavalt pigem oma formaadi ja otse-eetri eripära tõttu.

Selleks, et hinnata, kas ajakirjanik oli oma küsimustes neutraalne, mitte eelhäälestatud või ülekuulav, tuleb analüüsida küsimusi. Kas need sisaldavad taustainfot, on asjatundlikud, kui palju neis on intervjueerija hinnangut ja arvamust. Ning kui arvamus on küsimuses sees, kas see on ka selgelt eristatav?

Kuulasin Johannes Tralla küsimusi Kadri Simsonile ja Mihhail Kõlvartile just selle tähelepanuga. Jah, neis oli sees intervjueerija arvamust, kuid see oli selgelt esile toodud sõnadega, "mina arvan…" või "mulle tundub…". Kas ja kui palju võib ajakirjanik intervjuusse panna oma arvamust taolises interpreteerivas kõva teema intervjuus, on ka ajakirjanikele mõttekoht.   

Küll aga on oluline, et ajakirjaniku küsimused tugineksid tugeval eeltööl, mis võimaldab esitada faktidel põhinevaid küsimusi. Kindlasti ei tähenda see, et intervjueeritavat tuleks üle külvata tohutu hulga kohati vastukäivate uuringute arvudega eeldades, et küsitletav kõike peast teab ja oskab samaväärselt vastata.

Kui analüüsida selle valguses "Esimese stuudio" intervjuusid, siis on näha tugevat eeltööd ja teemakohast asjatundlikkust, ja mitte liiast võidurelvastumist raportite, uuringute või küsitlusandmetega.

Priit Pullerits paneb oma arvamusloos agressiivse intervjueerimisstiili intervjueerija eelhoiaku, näiteks poliitilise või maailmavaatelise eelhoiaku, arvele. Olen nõus, et ajakirjanikul võivad inimesena olla maailmavaatelised eelistused või veendumused ning need ei tohi tulla kaasa professionaalsesse töösse.

Parafraseerides professor Juhan Peeglit, siis inimene võid sa olla, aga ajakirjanikuna pead selle teadlikult kõrvale jätma. Usun, et professionaalsed ajakirjanikud Postimehes, Eesti Päevalehes või Eesti Rahvusringhäälingus teevad seda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.