Ministeerium loodab Raadi rehvihunniku koristada vabatahtlikus koostöös
Keskkonnaministeerium usub, et enamiku Tartus Raadil vedelevate rehvide eest suudaks nad ettevõtetelt raha sisse nõuda, aga järjekordsed kohtulahingud ministeeriumi ei meelita ning sestap loodavad nad hoopis vabatahtlikule koostööle.
Jäätmekäitlusfirma Rubronic, mis jättis Raadile vedelema umbes 14 000 tonni rehve, on juba kaks aastat pankrotis. Kuna Rubronic sai osa rehvidest MTÜ-lt Rehviringlus ja teise osa aktsiaseltsilt Kuusakoski, uskus riik pikalt, et need kaks peavadki Raadi ära koristama.
Läinud nädalal tunnistas keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma, et AS-il Kuusakoski sellist kohustust ei ole. "Küll aga loodame, et vastutustundliku ja keskkonnateadliku ettevõttena saate siiski anda oma panuse viidatud olukorra parandamiseks. Palume teilt tagasisidet, kas ning millises mahus olete valmis panustama Raadil olevate vanarehvide käitlemisse," kirjutas Heinma Kuusakoskile.
Palvekirja juured ulatuvad 2016. aasta talve, kui keskkonnainspektsioon otsustas jõudu näidata. Raadile palgati Ragn-Sellsi rehvipurusti ning meediaüritusel (kus purusti pisut rikki läks) lubasid ametnikud, et kui plats puhas, nõutakse raha "süüdlastelt" sisse.
Sellest algas järjekordne kohtuasi, mille riik läinud sügisel kaotas. Ringkonnakohus otsustas, et niimoodi sundtäitmisega Rehviringluselt ja Kuusakoskilt raha nõuda ei tohi. Kokkuvõtvalt: 1600 tonni rehve veeti puruna minema, üle 12 000 tonni jäi alles ning töö maksis kinni riik. Tolle kohtuasja järel oli selge, et Kuusakoski rehvide eest ei vastuta.
Rehvide maaletoojad veel pääsenud pole
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma juhib aga tähelepanu kohtuotsuse teisele punktile.
"Ringkonnakohus on märkinud ära, et iseenesest tootjatel on vastutus ja tootjatele saab teatud tingimustel selle kohustuse panna, et reaalselt jäätmed ära käidelda."
Kuusakoskilt Rubronicule usaldatud rehvid saab lihtsustatult jagada kahte hunnikusse. Neist esimese taga olid Kuusakoski lepingud sõidukite maaletoojatega. Autoromud ja neilt ära võetud rehvid koguti Kuusakoskisse ning maaletoojad, ehk seaduse mõttes tootjad, said rehvid unustada. Kaupo Heinma ütleb, et tootja vastutus on igavene. Seega nüüd, kui on selge, et Kuusakoski ei pea vastutama ja Rubronic ei saa vastutada, võib riik uuesti maaletoojate poole pöörduda.
"Kuna meil on elektroonilised andmebaasid, kuhu probleemtoodete osas informatsiooni esitatakse, siis on meil võimalik nende andmete põhjal kalkuleerida neid kohustusi. Kui ükski teine viis ehk võimalikult leebed viisid ei toimi, siis me näeme, et on võimalik ka ametlike menetlustega edasi liikuda."
Mitme rehvi eest üks või teine maaletooja vastutab, seda püüab praegu välja arvutada Keskkonnaagentuur. AS Kuusakoski keskkonnaspetsialist Tanel Tälli selles suurt edu ei ennusta. 2013. aastal, mil rehvihunnikud tekkisid, oli ettevõttel leping umbes kahekümne maaletoojaga, kellest enamik olid pigem väiksed tegijad. "Kuusakoski lepinguliste tootjate rehvide kogust ei ole meie hinnangul võimalik kindlaks teha," teatas Tälli rahvusringhäälingule.
Veel keerulisem on aga lugu nende rehvidega, mille viisid Kuusakoskisse eraisikud. Kaupo Heinma tõdeb, et sisuliselt on jäätmeseaduses lünk, kus maaletooja vastutus katkeb. Ehk Kuusakoski sai teadmata päritolu rehvid ja andis need Rubronicule. Tootjad, keda nüüd survestada, lihtsalt pole.
"Kuusakoski vastutus seal lõppes, sest ta ei ole tootja ega tootjaorganisatsioon. Ehk tal ei rakendu see põhimõte, mis ütleb, et tootja peab vastutama lõpuni nende jäätmete käitlemise eest," rääkis Heima.
Teisiti öeldes, vähemalt osa Raadi rehvide puhul riigieelarve tuulutamisest ei pääse.
MTÜ Rehviringlusega vaieldakse edasi
Rehviringluse olukord on Kuusakoskist erinev. Tartu ringkonnakohtu otsusele toetudes usub keskkonnaministeerium senini, et Rehviringlus vastutab enda osa eest Raadil sama palju kui varem, hoolimata sellest, et korra on nad Rubronicule juba töö eest maksnud.
Rehviringlus on teisel arvamusel ning käib riigiga kohut edasi. Selgus ses asjas peaks peagi saabuma, sest üsna sarnane vaidlus Harjumaal on jõudnud riigikohtusse.
Samas pikas plaanis võib õigusest üsna vähe abi olla. Ka Rehviringluse eelarve pole kummist ning tootjavastutusorganisatsiooni võimalikud rahahädad tooks probleeme pigem juurde. Ühtlasi ei meelita ministeeriumi uued võimalikud kohtuasjad.
"Aga meie eesmärk on see, et osapooltega kohtuda-rääkida. Selgitada, et see on meie ühine mure, et reaalselt asi toimiks ja jäätmed saaks ära käideldud. Ja et kõik tunneksid vastutust ilma selleta, et alustada uusi bürokraatlike menetlusi, mis lõppkokkuvõttes kellelegi kasuks ei tule."
Rahvusringhäälinguga suheldes Kuusakoski ega Rehviringlus vabatahtlikutööst vaimustuses polnud. AS-i Kuusakoski juhatuse liige Kuldas Suits mainis, et neil on eraettevõte ning iga töö maksab raha.
Peagi võib abi olla õlitehastest
Aastas jääb Eestisse umbes 12 000 tonni vanarehve ehk niisama palju, kui Raadil vedeleb. Eesti Energia on välja mõelnud, kuidas rehvidest õli toota ja see põlevkiviõlile lisada. Viimane bürokraatlik samm ehk ettevõtte keskkonna kompleksloa muutmine peaks tehtud saama mai lõpuks.
"Seeläbi tekib meil reaalne rehvihakke tööstuses kasutamise võimalus," ütles Eesti Energia projektidirektor Veljo Aleksandrov.
Oma hakkimisliini Eesti Energial esialgu pole, selle loodab ettevõte saada 2020. aastal, mis tähendab, et esialgu kuigipalju rehve õliks teha ei jõuta. "Aga potentsiaalis oleks meil kogu Eestis tekkiv rehvikogus ja keskkonna kompleksloa kohaselt ka oluliselt suurem kogus kui 100 000 tonni aastas."
Veljo Aleksandrov lisab, et kuna vanarehvide kasutusvõimalused üha laienevad, siis Raadi rehvihunnik tõenäoliselt pikalt seisma ei jää. "Ma arvan, et riigiga koostöös on reaalne mingisugune lahendus siin leida, olukorras, kus meie oleme võimekusega täiesti olemas."
Toimetaja: Mirjam Mäekivi