Alexander Lott: julgeolekukontroll – kohtumispunkt psühhiaatri, kapo ja kohtuga ({{commentsTotal}})

Alexander Lott
Alexander Lott Autor/allikas: Erakogu

Arvestades kaitsepolitseiameti julgeolekukontrolli negatiivse otsuse tõsiseid tagajärgi riigiteenistujale, peavad selle aluseks olevad asjaolud olema ka objektiivselt võttes veenvad ja põhjendatud, kirjutab oma kommentaaris Alexander Lott.

Riigi julgeoleku kaitseks on kaitsepolitseiametil (kapo) ja välisluureametil õigus luure ning vastuluure raamides teostada jälitustegevust. Selline pädevus on neil riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel lisaks julgeolekukontrolli menetluses.

Julgeolekukontrolli menetlus kestab olemuslikult senikaua, kui isikul on riigisaladusele juurdepääsu luba. Sel perioodil, kuid ka veel viis aastat pärast nimetatud loa kehtivuse lõppu, on julgeolekuasutusel võrdlemisi laialdased volitused isiku eraelu ja kodu puutumatust ning sõnumi saladuse kaitset riivavate toimingute tegemiseks.

Seetõttu tuleb õigusriigi ja võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt ettevaatusega suhtuda "Aktuaalses Kaameras" kõlanud küsimusepüstitusse julgeolekukontrolli menetluse laiendamisest kõigile riigikogu liikmetele.

Salastatud välisteabele (nt NATO ja EL-i salastatud teave) juurdepääsuks tuleb riigikogu liikmetel praegugi julgeolekukontroll läbida. Kui aga rahvaesindajal puudub vajadus sellistele andmekandjatele juurdepääsuks, on tema allutamine julgeolekukontrollile põhiseadusest tuleneva sõltumatuse nõude tõttu vastuoluline.

Sellisele probleemile, küll Eesti kohtunike puhul, on oma 2015. aasta raportis tähelepanu juhtinud Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus (GRECO). Kui hetkel kontrollib Eestis kohtunike usaldusväärsust julgeolekuasutus, siis GRECO hinnangul tasub Eestil kaaluda sellise pädevuse andmist riigikogu korruptsioonivastasele erikomisjonile.

Eelnev ei tähenda, et Eesti kohtunikud poleks GRECO hinnangul sõltumatud. Küll aga võib GRECO soovituse kokku võtta mõttega, et kohtunikud ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima sõltumatud, eeskätt täitevvõimust.

Sellist tegelikku sõltumatust näitab hiljutine riigikohtu otsus, mida Postimees tutvustas lugejale pühapäeval. See lahend puudutas kapo julgeolekukontrolli otsust, millega jäeti psühhiaatrilises kontrollis luululiseks tunnistatud kaitseväelane ilma riigisaladusele juurdepääsu loast.

Praeguseks on kohtud leidnud teiste psühhiaatrite hinnangute, sh kohtuekspertiisi alusel, et kapo-le otsuse esitanud psühhiaater eksis, kui diagnoosis kaitseväelasel psüühilise häire. Seetõttu on küsimuse all kapo julgeolekukontrolli otsuse õiguspärasus. Kohtuasi puudutab küsimust tasakaalust ühelt poolt riigi julgeoleku kaitse ning teisalt üksikisiku põhiõiguste ja –vabaduste tagatuse vahel avalikus teenistuses.

Riigikohtu lahendist nähtuvalt lasus kaitseväelase suhtes tehtud negatiivse julgeolekukontrolli otsuse põhimotiiv psühhiaatrilise kontrolli tulemusel. Kapo otsus juurdepääsuõiguse andmise või pikendamise kohta on psühhiaatrilise kontrolli läbiviimise korral otseselt seotud selle psühhiaatri järeldusega, kelle poole kapo pöördus (RSVS § 49 lg 8 ja sotsiaalministri määruse nr 49 § 3). Kapo-lt ei nõuta arvestamist psühhiaatrite võimalike teiseste otsustega.

Kapo-le on antud ulatuslik kaalutlusõigus isiku psühhiaatrilisse kontrolli suunamisel – piisab kahtlusest, et isikul on vaimuhaigus või nõrgamõistuslikkus (RSVS § 49 lg 7). Selline kahtlus peab siiski sätte põhiseaduspärasest tõlgendamisest kantuna olema põhjendatud. Kahtluse tekkimist ei ole võimalik õiguslikult sisuliselt kontrollida, küll aga selle põhjendatust.

Isiku suunamine psühhiaatri juurde kajastub edaspidigi registrites ja järgnevatel aastatel võetakse seda julgeolekukontrolli uuendamisel arvesse. Kapo päringud psühhiaatriahaiglatesse on seaduse järgi sisuliselt automaatsed.

Kuna kapo kahtlusel on tõsised tagajärjed riigiteenistujale nii erialaselt kui ka eraelus, peavad sellise kahtluse tekkimise aluseks olevad asjaolud olema objektiivselt võttes veenvad. Kui kodanik võib vahetute tagajärgedeta seada kahtluse alla rahvaesindaja tervemõistuslikkuse, siis kapo selline otsustus oleks koormav nii asjassepuutuvale rahvaesindajale, õigusriigile laiemalt kui ka kapo-le enesele.

Seejuures toob psühhiaatrilisest kontrollist keeldumine paratamatult kaasa riigisaladusele juurdepääsu loast ilmajäämise (RSVS § 49 lg 7 ls 2). Seetõttu paistab, et ka asjassepuutuv kaitseväelane oli andnud olemuslikult sundolukorras nõusoleku oma eriliigiliste (delikaatsete) isikuandmete töötlemiseks ja tema allutamiseks psühhiaatrilistele uuringutele. Kaalul oli tema karjäär, millele oli suunatud ka tema pikaaegne erialane haridustee.

Psüühilise häirega kaitseväelasele juurdepääsuloa andmisest keeldumine on üldjuhul sobiv abinõu, et kaitsta riigi julgeolekut. Samal ajal võib küsida, kas riigi julgeoleku kaitset oleks ehk aidanud sama hästi saavutada näiteks see, kui kaitseväelane oleks allutatud kohtupsühhiaatria ekspertiisi tulemuste selgumise järel, mis kummutasid teise psühhiaatri hinnangu kaitseväelasel luululise häire esinemisest, kapo poolt täiendavatele psühhiaatrilistele uuringutele.

See oleks pruukinud tagada sama tõhusalt riigi julgeoleku kaitset, kuid loodetavasti poleks tõrjunud kaitseväest eemale pika erialase haridustee läbinud ja vaimselt ning füüsiliselt tervet meest. Nagu arstid on hoiatanud kaitseväekohustuslaste terviseuuringute põhjal, jääb selliseid mehi Eestis üha vähemaks.

Eestis on julgeolekukontroll mh teiste Euroopa riikide võrdluses üks põhjalikumaid. Seniste riigireetmise juhtumite taustal on selline suund kahtlemata vajalik. Arvestades aga kapo julgeolekukontrolli negatiivse otsuse tõsiseid tagajärgi riigiteenistujale isiklikul pinnal, peavad selle aluseks olevad asjaolud olema ka objektiivselt võttes veenvad ja põhjendatud.

Kui isiku suhtes on tehtud julgeolekukontrolli menetluses alusetult stigmatiseeriv negatiivne otsus, peab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi olema tal võimalik julgeolekukontrolli menetluses kahjustatud mainet taastada või saada kompensatsiooni ebaõigelt julgeolekuohuks tunnistamisega kaasneva varalise ja mittevaralise kahju eest.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: