Johann-Christian Põder: kirikud ja koalitsioonileping ({{commentsTotal}})

Johann-Christian Põder
Johann-Christian Põder Autor/allikas: Erakogu

Euroopas näeme praegu hoiakuid ja suundumusi, mis meenutavad eelmise sajandi 30. aastaid, sealhulgas rahvuse rõhutamist euroopaliku solidaarsuse ja kokkukuuluvuse arvelt. See peaks tegema kirikud ettevaatlikuks ja seda justnimelt ka siis, kui lubatakse asju, mis tunduvad nii mõnelegi kristlasele head ja ihaldusväärsed, leiab oma kommentaaris Johann-Christian Põder.

Kui Adolf Hitler võimule tuli ja algasid juutide tagakiusamised, olid kirikud Saksamaal justkui keele alla neelanud. Hitlerilt oodati uut algust ja tugevat rahvuslikku poliitikat. Ainult vähestel oli soovi ja julgust režiimi vastu sõna võtta.

Neid, kes Hitlerit ja tema käsilasi toetasid või neil vaikides tegutseda lasid, oli seevastu arvukalt. Võib ainult spekuleerida, mida kirikute avalik, otsustav ja julge protest rassiideoloogia ja juudivaenulikkuse vastu oleks tähendanud. Ehk oleks see suutnud midagi(gi) korda saata ja halvimat ära hoida.

Heaks näiteks on Ungari

Paljud vaimulikud ja kirikujuhid nägid aga Hitleris nö omaenda asja ajajat, uue ja parema aja algust. Lubas ju Hitler 1933. aastal oma ametlikus valitsusavalduses, et ta "võimaldab ja garanteerib kirikutele koolides ja kasvatuses neile kuuluva mõju" ja nimetas kristlust "meie rahva kõlbelise ja moraalse elu vankumatuks vundamendiks".

Nii põimiti Martin Luther ja Hitler tihti kokku üheks tervikjõuks, mis näis olevat suunatud rahva hüvangule. Märksõnadeks olid "antiliberaalsus" ja orgaaniliselt kasvanud, konkreetse kujuga "loomiskorrad" (nt rahvus, rass ja perekond), milles nähti Jumala vahetut andi ja ülesannet.

Demokraatlik-liberaalne, indiviidi õigustele ja vabadustele orienteeritud poliitika tundus seevastu ebakristlik. Kui fataalne selline hoiak oli, selgus paraku liiga hilja.

Miks seda kõike meenutada? Aga seepärast, et kirikute ja poliitika vahekord on ka tänapäeval pahatihti keeruline. Nüüdseski Euroopas näeme hoiakuid ja suundumusi, mis meenutavad eelmise sajandi 30. aastaid, sh rahvuse rõhutamist euroopaliku solidaarsuse ja kokkukuuluvuse arvelt. See peaks tegema kirikud ettevaatlikuks ja seda justnimelt ka siis, kui lubatakse asju, mis tunduvad nii mõnelegi kristlasele head ja ihaldusväärsed.

Heaks näiteks on Ungari ja sealsete kirikute hoiak peaminister Viktor Orbáni valitsusse. Orbáni poliitikas võib näha püüdlusi teha kristlusest valitsuse nö õukonnareligioon, mis naudib teatud tagatisi ja privileege. Tasuks aga paistab olevat kirikute suurel määral vaikiv hoiak, kui kõne all on pressivabadus, kodanikuühiskonna piiramine, suhtumine vähemustesse, põgenike olukord jmt.

Nii võeti Ungaris vastu näiteks põhiseaduse muudatus, mis rõhutab ametlikult kristluse rolli ja defineerib abielu mehe ja naise liiduna. Orbán on otsesõnu lubanud ellu viia "kristlikku" poliitikat Ungari "kristliku rahva" jaoks.

Poliitilist tervikolukorda silmas pidades on taolised sammud justkui maiuspalad, mis peaksid täitma kirikute suu, et kriitilise hääle jaoks enam ruumi ei jääks.

Sellest üldiselt edukast taktikast hoolimata on pilt õnneks kirjum ja Ungari kirikutest kostab Orbáni autokraatse režiimi suhtes ka selget kriitikat. Nii on eriti Ungari luterlik kirik astunud välja näiteks põgenike ja vähemuste kaitseks.

Valitsust valdavalt toetav või vaikiv on tihti Orbáni kodukirik ehk Ungari reformeeritud kirik. Ka Ungari katoliku kirik ei ole oma hoiakus monoliitne, kuigi valitsuskriitilised kirikujuhid moodustavad kirikus vähemuse. Siiski leiab justnimelt katoliku kiriku juhi, peapiiskop kardinal Peter Erdö hiljutisest väljaütlemistest kriitilisi osutusi Orbáni poliitika suunas.

Õppetunnid Eestile

Eesti olukorrale vaadates on eelnevast õppida vähemalt kahte asja. Esiteks ettevaatlikkust hinnangus, et praegune koalitsioonilepe arvestab üle ootuste hästi kristlaste ja seeläbi ka terve rahva huvidega.

Leppega seotud kristlik entusiasm jätab praegu paraku "püha egoismi" mulje, mis pole sugugi suunatud üldisele hüvele. Miks nõnda? Sest tegemist on leppega, mis sillutas teed valitsusse populistlikule, Orbáni-laadsete ihalustega erakonnale. Eesti õblukest demokraatiakultuuri silmas pidades võib see kaasa tuua terve poliitika järkjärgulise orbaniseerumise.

Tähtis on vaadata seega poliitilist tervikpilti ja küsida, mis võib olla – ja juba on olnud – kristlastele pealtnäha meeldivate lubaduste hinnaks. Kus löögi alla satuvad naised, vähemused, võimude lahusus, ajakirjandusvabadus jmt, seal on väga raske rääkida abstraktselt koalitsioonileppest ja selle kristlikuna näivast trükimustast.

Teiseks tuleb aga silmas pidada, et mitte iga kirikute poolt väljendatud poliitiline ootus ei ole automaatselt õige ja kristlik. Need võivad paraku peegeldada ka kultuurilisi eelarvamusi ja ebaõiglusest märgistatud traditsioone.

Ülalmainitud rassi ja rahvuse jumalik õilistamine arvukate kristlaste poolt on siinkohal vaid üks ja eriti markantne näide. Seetõttu on tähtis mõista, et kristlastel ei ole tegelikult eetilistes ja poliitilistes küsimustes mingit imetabast erikompetentsi. Nad peavad püüdma leida oma parima mõistuse ja fantaasiaga ühises ja kriitilises arutelus ühiskondlikule kooselule parimaid võimalikke lahendusi.

Küll aga saavad kristlased seejuures lähtuda kindlast orientiirist – jumalikust armastusest, mida nad kogevad oma elus nii tingimatu nõude kui tingimusetu annina.

Näitena võib tuua koalitsioonileppes kajastuva ootuse, et abielu võiks olla põhiseaduses defineeritud mehe ja naise vahelise liiduna. Kuigi see ettepanek on saanud kaudsema kuju rahvahääletuse näol (mis kätkeb uusi vaidluskohti), peegeldub selles siiski lubadus Eesti kirikutele meelepärase teemaga tegeleda.

Samal ajal leidub palju kristlasi, kes näevad siin ebakristlikku kitsendust ja kelle arvates on abielu puhul kõige olulisem armastuslik, usalduslik ja hooliv suhe.

Milline on õige ja kristlik arusaam abielust, on seega ka kristlaste endi seas vaieldav ja erinevad kirikud maailmas, sh meie lähiregioonis on jõudnud siinkohal eri seisukohtadele. Ka sellest olukorrast tuleb olla teadlik, kui hinnata või deklareerida koalitsioonileppe kristlikkust.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: