Kaarel Tarand: ka ükskõiksusel on tagajärg ({{commentsTotal}})

Kaarel Tarand.
Kaarel Tarand. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Euroopa Parlamendi valimised tähendavad siseriikliku sündmusena valitsuskoalitsioonile uusi raskusi, kirjutab Kaarel Tarand algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Meid jaotatakse ümber. Parteilise mõtlemise järgi on suurem osa kodanikkonnast valijana kinnistatud püsivalt ühe erakonna ja selle ideoloogia külge ning peab alati valimistel ka ootuspärase otsuse tegema.

Valijad, sindrinahad, vabas maailmas asjast nii aru ei saa, vaid kipuvad arvama, et neil on igal valimiskorral täielik vabadus oma eelistust muuta. Pole ju maailmavaade sünniga või jumalast aegade lõpuni antud.

Võit või surm

Kui inimene saab midagi uut ja olulist teada, korrigeerib ta oma seniseid seisukohti. Muutuda võivad huvid: noor lasterikas isa tahab avaliku raha ümberjaotamisel hoopis muud kui aastate eest mehe matnud lastetu memm.

Vastaspoolel muutuvad ka parteid. Kommunistid nimetasid parteid kunagi küll ühiskonna avangardiks, kuid päris elus kujutavad erakonnad endast pigem järelväge, kes seab sammud pidevalt avalikku arvamust kombates vastavalt valdavale tuule suunale.

On revolutsioonilisi olukordi, mil erakonnad seisavad silmitsi tõsiasjaga, et valija ongi vaba ja käitub ettearvamatult. Mitte ainult kõikuv element, vaid ka baas võib oma erakonna reeta. Põhiseaduse mõtte järgi peaksid erakonnad pidama vaba konkurentsi sama loomulikuks nagu jaekaubandusketid, aga see, mida iga päev kuuleme, kõneleb vastupidisest.

Poliitilisel hääleturul kehtib vaid üks reegel: võit või surm. Keegi pole kunagi lugenud Selveri pressiteadet, kus antakse teada, et Maxima rasvariiulile lisandunud Leedu võipakid kujutavad endast eestlaste rahvuslike huvide reetmist või kahjustavad me riigi progressiivset kuvandit Berliinis, Londonis ja Washingtonis. Parteiline kommunikatsioon toidab aga pidevat viimsepäeva ootust ja seda nii Eestis kui ka üle ilma.

Euroopa Parlamendi valimiste eelõhtul võib Eestis toimuvat poliitilist mõttevahetust (ehk turuvõistlust "kes kisab kõige kõvemini") pidada vaid igilõõmava päikese kehvaks peegelduseks porilombis.

Kolm inimpõlve rahuaega kindlustanud "Euroopa projekt" olevat hävimisohus, sest võib juhtuda, et Euroopa Parlamendi valimistel otsustavad kodanikud ennast esindama saata hoopis muid inimesi kui seni – paduliberaalidest rahvuslike riiukukkedeni.

Konservatiivid ja vasaktsentristid ehk kristlikud ja sotsiaaldemokraadid on aastakümnete jooksul harjunud mõtlema, et neil ongi ainuõigus võimule ja sõidusuuna otsustamisele. Täpsemalt, et ainult nemad teavad, mis on kodanikele hea.

Aga võta näpust, igas Euroopa suurriigis leidub aina enam neid, kes peavad kunagise klassiühiskonna esinduskehasid ja -ideoloogiaid aegunuks ning otsivad uut ja teistsugust. Vanad parteid vaatavad aga muutusi pealt umbes samasuguse mõistmise ja hädakisaga nagu söekaevur elektrituulikut.

Vastalistel on omavahel vähe ühist

Nii Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis kui ka Hispaanias on traditsiooniline kaheparteiline või kahe bloki süsteem lagunenud. Ja seda, et kodanikud selle taastumist ei soovi, väljendavad nad eriti häälekalt just Euroopa Parlamendi valimistel.

Väike kättemaks kohalikele võimulolijatele tekitab järgmiseks viisaastakuks olukorra, kus Euroopa Liidu riikide valitsused ning nende nimetatud volinikud Euroopa Komisjonis peavad toime tulema parlamendienamusega, mis koosneb nende poliitilistest oponentidest.

Tõsi, neil vastalistel on omavahel vähe ühist. Saksamaal on Angela Merkeli konservatiivide pearivaaliks kujunenud rohelised, kelle rahulikule ratsionaalsusele pole õiget vastumürki leidnud kumbki varasem suurerakond.

Merkel püüdis küll rohelise päevakorra omaks võtta, kuid mitte ülearu usutavalt, sest keskendus vaid tehnoloogiale ja ärile, suutmata loobuda "kristlikest väärtustest". Sotsiaaldemokraadid aga otsivad mööda maad taga kaduma läinud töölisi ega saa aru, et heaolu teeb vabaks ja inimeste nõudmiste fookus on nihkunud klassivõitluselt keskkonna kvaliteedile.

Ühendkuningriigis tootsid konservatiivid ja tööparteilased ise nüüdseks juba aastaid vältava laupkokkupõrke nimega Brexit, tekitasid polariseeriva peateema, kuid mängivad nüüd päevast päeva riigimeheliku kompromissi otsingut ega võta selget seisukohta.

Kumbki partei ei valmistunud selleks, et riik europarlamendi valimistel osaleks, ja ka valimispäevaks ei suudetud oma valijale öelda, kas kavatsetakse riik Euroopa Liidust välja viia või sisse jätta.

Selle tagajärg on, et mõlemad loovutasid poole oma püsivalijatest. Valimistel saadab edu vahepeal juba surnuks kuulutatud liberaale kui euroliidu jäägitult pooldajaid ning Nigel Farage'i järjekordset avantüristlikku äriprojekti lihtsameelsetele eitajatele.

Prantsusmaal on pilt olnud kirju varemgi (europarlamendi lõpetavas koosseisus jagus prantslasi peaaegu kõigisse fraktsioonidesse), aga nüüd peab tõenäoliselt valituks osutujate maailmavaadete tarvis Brüsselis täiesti uusi katusgruppe leiutama hakkama.

Seda eeldusel, et muudest riikidest liitlasi leitakse, mis pole aga sugugi lihtne, sest ei Venemaaga miilustamine ega ka helkurvesti kandmine pole mandriülene mood.

Muidugi leidub Euroopas ka stabiilsuse saarekesi, kuid kokku kujuneb Euroopa Parlamendist senisest kirevam kooslus, mis teeb lähiaastate elu põnevaks.

Kahe suure ja vaid omavahelise kokkuleppe alusel ühendust juhtinud rühmituse tahtega leppimise asemel peavad väiksemad ja võrdsemad nüüd hoopis innukamalt kompromisse ja konsensust otsima, sattudes nii tõenäoliselt ka tihedamini vastuollu valitsuste ja Euroopa Komisjoniga. See-eest on ideaalis senisest paremini esindatud Euroopa valijaskonna tahe.

Kui ikka on, sest mõne üksiku erandiga pole valimisaktiivsus suurem asi ning juba 1999. aastast osaleb europarlamendi valimistel vähem kui 50 protsenti selleks õigustatud kodanikest.

Valima tasub siiski minna

Niisiis, valijaskonna vähemus edutab esindusorganisse kohaliku maa poliitilise vähemuse esindajad. See võimaldab parlamendi otsuseid kritiseerida ja pisendada, kuid eeskätt sõltub Euroopa Parlamendist endast, kas ja kuidas ta end kehtestada tahab ja kas tal õnnestub ka endale võimu juurde hankida.

Kohalike võimulolijate karistamine nii-öelda ohututel valimistel pole teab kui üllas käitumine, aga arvamusküsitluste järgi läheb ka Eestis just nii, et riigikogu opositsiooniparteid saavad esindajaid Brüsselisse kaks korda rohkem kui võimukoalitsioon.

Õnneks ei saa ega tohigi nad mõelda oma töös riigisisese võimu tahte esindamisele, vaid peavad oma peaga mõtlema ja otsustama. Kas Eesti esindajate tahtel ka mingit mõju saab olema, selgub europarlamendi paari esimese kokkusaamise lõpuks, sest Brüsselis on kombeks esimese asjana ära jaotada võimupositsioonid fraktsioonides ja komisjonides, kus pikem käsi laua taga on ikka suuremate riikide delegatsioonidel.

Ühtlasi on tavaks, et uustulnukatele ameteid ei jagu, mistõttu kogemustega väikeriiklasel võib olla šansse võistelda suure riigi noorliikmega (keda saabub ennustatavalt hulgi). Kui on amet, tuleb ka mõõdetav mõjukus.

Valimistulemusel on alati ja igas riigis oma sisepoliitiline mõju. Autoriteetsed ja maailma asjades pädevad eurosaadikud võivad soovi korral kohaliku võimuelu ja eriti välispoliitiliste suundumuste halastamatuteks kriitikuteks kehastuda. "Euroopas nii ei tehta!", "Riik sai korvamatu mainekahju!", "Ma rääkisin Macroni endaga!" jne.

Oleks veider, kui parlamenti valitud Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide esindajad selle võimaluse kasutamata jätaksid, sest kodanike kui parteilise omandi ümberjaotamiseks sobib iga tööriist.

Eestis on hetk eriti soodne, kuna valitsuskoalitsioon on oma välispoliitilise ebakompetentsuse kuvandi kinnistamisega ka ise kõvasti vaeva näinud. Lisaks on ajaloos harva esinevalt suur kogus hääli uitama läinud, sest vormilisele ühtsusele vaatamata on Keskerakond sisuliselt lagunenud ning oma tükki selle valijaskonnast noolivad peaaegu kõik konkurendid.

Ainus häda on, et ega teised erakonnad ei tea, keda ja kuidas täpselt peaks kosima, ning selles osas ei anna häid vihjeid ka pühapäeva õhtul selguvad valimistulemused. Eelhääletuse lõpu seisu järgi jäävad meie valijad aktiivsuselt kaugele alla Euroopa Liidu keskmise.

Kui valimispäeval hääletajate osa võrdluses eelhääletajatega peaks järgima paari kuu taguste riigikogu valimiste kurssi, võtab Euroopa asjades seisukoha alla 40 protsendi Eesti valijatest ning eeldatavalt suurim, EPP fraktsioon parlamendis jääb sootuks Eesti esindajata.

15 aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist on Eestis endiselt nii pagana raske olla hea eurooplane. Valima tasub siiski minna: enesetundele ikka väike kosutus, kui ka ei usu, et meie kuuikust Brüsselis midagi sõltub. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: