Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Tartu ülikooli ühes väärikas auditooriumis tuli kokku seltskond inimesi, et muu hulgas koosmõtestada kristlike väärtuse olemust euroopalike väärtuste kontekstis.

Teema oleks jäänudki sinna auditooriumisse, kui see mitte ei oleks viimasel ajal meie avalikkuse ees nii umbes üks kord tunnis, nii et arvasin, et vast võib ühe korra neist sisustada omapoolse panusega.

Püüdes esmalt sõnastada kohalviibijate jaoks olulisi kristlikke väärtusi, sai nimetatud plejaad erinevaid mõisteid nagu ligimesearmastus, andestus, mõõdukus, tänulikkus, isiklik suhe isikulise Jumalaga, lootus, lepinguline suhe Jumalaga ja elamine kristlasena. Loomulikult ei ole tegu mingi lõpliku nimekirjaga, kuna Jeesus ise ka kuskil ühtegi nimekirja ei kirjutanud.

Väärtuste puhul on oluline kõnelda autoriteedist ja allikast. Tunduks elementaarne, et kristlike väärtuste aluseks on Jumal. Kuid tõlgendamisel jääme hätta. Jumal kui Kristus, Jumal kui Looja, Jumal kui Valitseja. Kui, kui, kui…

Kõik suuremad kirikud sedastavad, et usu allikaks on pühakiri: Vana Testament ja Uus Testament. Erinevatel konfessioonidel lisanduvad neile juurde kas usutunnistuskirjad, traditsioon vms.

Vana ja Uus Testament. Miks üldse vana ja uus. Üks minu lemmikanekdoote kõlab järgmiselt. Juudi rabi pöördub suure murega Jumala poole: "Tead, mul on jama, mu poeg hakkas kristlaseks!" Jumal vastab: "Tean, mul ka." Rabi siis uurib, et mis sa tegid selle peale? Jumal: "Kirjutasin Uue Testamendi".

Kristlase üheks tunnuseks on isikuline lepinguline suhe Jumalaga, aga milles seisneb leping? Vanas Testamendis teeb Jumal Noaga lepingu ja tõstab taevasse selle tähiseks vikerkaare. Teine leping sõlmitakse Moosesega seaduse andmisel. Kristusega tuleb maailma uus leping. Kellele milline leping kehtib?

Kui uus leping, Kristus, tühistab vana, siis kas meil oleks kogu seda käsuseadust üldse vajagi? Viskame Vana Testamendi kristlikust Piiblist välja? Siinkohal vastataks mulle tavaliselt kiiresti Matteuse evangeeliumist tuntud sõnadega: "Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma".

Jeesus sündis maa peale juudina ja seadus oli ka talle täitmiseks, alles oma surmaga (see Suure Reede värk) ja ülestõusmisega (värvilised munad!) sai temast uue lepingu sõlmija ja see muudab vana lepingu õigustühiseks. Siiski ei ole Uus Testament kunagi mõistetav ilma Vanata. Vana Testament on Jumala lugu ajaloos, Jumala lugu Iisraeli rahva loos. See on lunastuslugu, aga see lugu ei lunasta meid.

Mis on üldse lunastus? See kummaline kristlik termin. Ja miks seda vaja on?

Enne sellele küsimusele vastamist, tahaksin sisse tuua veel ühe mõiste, mis minu arvates võtab kokku kristlikku väärtuste aluse (ja ka enamike teiste religioonide väärtused) ja selleks on alandlikkus.

Anselm Grün (1945. aastal sündinud benediktiini munk) kirjutas oma raamatus "Alandlikkus ja Jumalakogemus", et selleks, et Jumalat päriselt leida, päriselt kogeda, on meil tarvis jõuda tõelise alandlikkuse kogemuseni. Alandlikkus ei saa eksisteerida päriselt inimestevahelistes suhetes, vaid ainult ja üksi suhtes Jumalaga. Ja sinna tee on pikk.

Sest alandlikkust ei saa teeselda. Seda ei saa välja näidata mingi käitumise või tegudega, see on südame tunnetus. Alandlikkust ei saa õppida, sinna saab üksnes kohale jõuda.

Et aga sinna tee on pikk, on olemas erinevad vaheetapid ja üks oluline vaheetapp on auahnus. Nii näiteks on mungal kordades lihtsam paastuda paar päeva seltskonnas kui üksinduses, sest kaaslaste seas saavutab ta selle teoga imetluse, samas üksi olles ei kiida teda keegi. Seega. kas tegu ongi niivõrd auahnusega, kuivõrd vajadusega kuhugi kuuluda, olla tunnustatud, märgatud ja kiidetud.

Selleks, et jõuda rahuliku alandlikkuseni, mis ühtlasi tähendab ka iseenda aktsepteerimist, sellele peab eelnema ka paras annus kiitust ja tunnustust, sest vaid see viib meid edasi.

Carl Gustav Jungki on kirjeldanud, et auahnus, kuigi see sõna kõlab halvasti, on vajalik esimese elupoole jooksul, kuna nooruk peab endale maailmas koha välja võitlema, oma mina tugevdama, maailmas rolli saavutama. Kui see on olemas, siis saame me tunnetada omakorda ikkagi oma väiksust ja jõuetust maailma päriselt ära päästa ning võtta rahulikult vastu see, mis elu meile on määranud.

Eks tegelikult ei ole see loomulikult vaid üks sirgjoon, vaid pigem sinusoid, mis käib üles ja alla.

Aga et siis lunastus – see ongi taaskohtumine Jumalaga. Jumala ülesleidmine, temale oma elus ruumi tegemine. Ja siis saavad alguse kristlikud väärtused.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.