Varases kirikuski hakkasid suur reede ja esimene ülestõusmispüha teineteisest alles 4. sajandi paiku lahku minema – enne seda tähistati neid koos, kord pigem suure reede, siis jälle ülestõusmispüha aspekti rõhutades.

4. sajandi lõpu palverändur Egeria, ilmselt Galliast pärit nunn, kelle sulest on meieni jõudnud vanim säilinud palverännukiri Pühale Maale, kirjeldab, kuidas Jeruusalemmas 4. sajandi lõpul tähistati eraldi suurt reedet ja ülestõusmispüha.

Keiser Constantinus oli lasknud Jeruusalemma ehitada kirikud õndsuslooliselt olulistesse paikadesse, sh sinna, kus paiknes pärimuse järgi Kolgata ja kus asus Kristuse haud. Kohad, mis olid pärimuse järgi seotud suure reede ja ülestõusmise hommiku sündmustega, kaasati vastavalt suure reede ja ülestõusmispüha jumalateenistusse, kusjuures ka suure reede jumalateenistuste rida lõppes ikkagi Anastasises (kr.k ülestõusmine) ehk Hauakirikus. See illustreeris ilmekalt, kuidas suure reede mõistmiseks annab võtme ülestõusmine.

Isegi rohi ei kasva

Pärast reformatsiooni tekkis läänekirikus olukord, et katoliiklikus kontekstis kalduti rahvalikus vagaduses enam rõhutama ülestõusmist ning luterlikus ja reformeeritud kontekstis suurt reedet. Nii oli ka Eestis suurel reedel varasemal ajal pühade seas eriline koht.

Mäletan, kuidas üks kadunud Sõrve memm kord ütles: "Minu ema ütles veel ikka, et suur reede on nii suur püha, et sel päeval ei kasva isegi rohi" ja tõdes: "Piinlik küll, et ma ise sellest enam kinni ei pea. Aga aiatööd tahavad ju tegemist".

Saksamaal kehtib suurel reedel siiani nn tantsukeeld, mis tähendab, et avalikke pidustusi ei peeta ja ööklubid on suletud. Osad liidumaad on küll tasapisi hakanud seda keeldu leevendama. Berliinis näiteks kehtib tantsukeeld kella 4-st kuni kella 21-ni, samal ajal kui Baierimaal algab see ööl vastu suurt reedet kell 2 ja lõpeb ööl vastu vaikset laupäeva kell 24. Samuti ei toimu sel päeval suuremaid spordiüritusi, keelatud on ka Saksa Bundesliga mängude pidamine.

Teistsugune on olukord nt laitsistlikul Prantsusmaal, kus suur reede ei ole riigipüha ja mõned koolid leiavad just selle päeva olevat kõige sobilikuma spordivõistluste või karnevalide korraldamiseks. Eesti kontekstis, kus suur reede ja ülestõusmispühad kipuvad rahvalikus vormis vahel ühinema üheks suureks kevad-, muna- või kiigepühaks, võib tekkida küsimus, mida siis nende pühadega ikkagi peale hakata ja mida need kristlikud pühad õigupoolest tähendavad.

Sageli levinud ühenduse loomine ülestõusmispühade ja looduse kevadise tärkamise vahel võib mõne lõunapoolkera elaniku muide hoopis hämmeldusse ajada – seal on sel ajal hoopis sügise ja koltumise aeg, mis ei muuda ülestõusmispühi sealsete kristlaste jaoks siiski vähem kõnekaiks.

Inimeseks olemise varjuküljed

Suur reede Jeesuse ristilöömise päevana kutsub inimeseks olemise varjukülgede üle järele mõtlema. Suure reede tähenduse üle mõtiskledes ei saa üle ega ümber patu mõistest. Aastasadade jooksul on loodud sadu ja tuhandeid kirikulaule, mis kõnelevad sellest, kuidas Kristus oma ristisurma läbi meie patud ära on kandnud ja meid päästnud.

See sõnum tekitab paljudes teatavat nõutust, ühelt poolt kaduma läinud religioosse keele mõistmise, aga ka selle keele väärkasutamise tõttu. Teiselt poolt aitab nõutusele kaasa eduideoloogia pealetung. Kui ma olen ise oma õnne ja õnnetuse sepp ning iseenda päästja, mõjuvad minu eest toodud ohvrid ja asendused ebameeldivalt ja kohustavalt.

Mõiste "patt" kuulub aga nende mõistete hulka, millest võiks koostada "trivialiseeritud" ehk triviaalseks muudetud terminite sõnastiku (sinna kuulub terve rida mõisteid ja sugugi mitte kõik pole pärit teoloogilisest sõnavarast; nõukogude aja viljaka töö tulemusel tuleks siia arvata ka väljendid nagu "rahuvõitlus", mis iseenesest muidugi juba kujutab endast vastuolu iseeneses jms).

Patt ei ole ei 200 grammi üleliigselt söödud kaloreid ega Blue Nuni veinipudel, mille reklaamimiseks just seda mõistet kasutati. Isegi mitte üksik vale tegu pole teoloogilises tähenduses patt selle põhitähenduses. Teoloogilise arusaama järgi on patt teelt eksimine, möödalaskmine (vrdl kr.k hamartia). Ehk siis mitte tee käimine koos Jumalaga, vaid sellelt kõrvale kaldumine.

Osades keeltes tuleneb sõna "patt" etümoloogiliselt "lõhest", "kuristikust" ehk siis Jumala ja inimese lahutatusest. Sellest põhiprobleemist tulenevad ka vastavad teod. Jeesuse ristile viijaid ajendasid enesekesksus, kadedus, soov hoida oma nahka. Paljud läksid aga lihtsalt enamusega kaasa.

Rahvahulk, kes oli veel palmipuudepühal Jeesuse sisenemisel Jeruusalemma vaimustunult hüüdnud: "Hoosianna Taaveti Pojale!", karjus nüüd sama veendunult: "Löö ta risti!". Jeesus, kel polnud mingit süüd, löödigi risti.

Süütult hukatuid on maailmas olnud teisigi, ja mitte vähe pole nende seas neid, kes on lasknud end hukata Jeesuse eeskuju järgides, jäljendades teda kuni asendussurma minekuni välja. Nagu Maximilian Kolbe, rooma-katoliku kiriku preester, kes Auschwitzi koonduslaagris paljulapselise pereisa Franciszek Gajownizseki asemel surma läks, et perele toitja alles jääks.

Jeesuse ristisurma teeb eriliseks see, et vastavalt kristliku usu tunnistusele tuli Jumal temas maa peale ja elas meie keskel. Jeesuse hukkamõistmises ja surmasaatmises avaldus inimeste potentsiaal viia ellu hävitavat jõudu, mis kõrvaldab armastuse Jumala ja ligimese vastu. See potentsiaal pole kuhugi kadunud ja suur reede kutsub inimesi, ka mittekristlasi, mõtlema selle peale, kus ja kuidas see destruktiivne jõud meie elus avaldub, nii meis endis kui ka laiemalt meie ümber.

Eksistentsialistlikult väljendudes võiks öelda, et ristilöömisele viib inimeste võõrandumine oma olemise alusest. Jeesus jäi Kristusena sellele alusele seevastu lõpuni ustavaks, olles, nagu ütleb kristlik usutunnistus, "tõeline Jumal ja tõeline inimene".

Paul Tillich kirjeldab seda selliselt: "Piibellikus pildis Jeesusest kui Kristusest ei leia me kõigile pingetele vaatamata võõrandumist tema ja Jumala ning seetõttu ka tema ja tema enda ning tema ja maailma vahel. Tema olemise paradoksaalne iseloom seisneb asjaolus, et kuigi ta on lõplik vabadus ning allub [samas] ruumi ja aja tingimustele, ei ole ta oma olemise alusest võõrandunud."

Ristist sai elu märk

Jumal, kelle rahvahulk Jeesuse ristilöömise läbi tagasi lükkas, otsustas aga just ristist teha elu märgi. Vaevalt, et kunagi jõutakse Kristuse ülestõusmise empiirilise tõestamiseni. Küll aga on empiiriliselt võimalik tõestada seda, et tema jüngrid hakkasid õige pea peale Jeesuse ristilöömist uskuma temasse kui ülestõusnud Issandasse, mis oli kõike muud kui asjade "loogiline käik".

Need olid lihtsad mehed ja naised, kelle kõik lootused näisid olevat purunenud oma õpetaja hukkamisega. Nad läksid risti alt hirmunult laiali. Kuid ühekorraga said neist inimesed, kes hakkasid surma pelgamata kuulutama Kristuse ülestõusmist surnuist ja temas avalikuks saanud Jumala armu.

Jumal oli teinud midagi ootamatut: ta oli inimliku kurjuse sümboliks saanud märgist – ristist – teinud elu märgi ja ülendanud alandatu. Ta oli katkestanud kättemaksuahela "silm silma, hammas hamba vastu" ja andestanud, pakkudes igale andeksanni vastuvõtjale uue alguse võimalust.

Miski polnud ega pole enam nii nagu pealtnäha paistab. Kõige all on varjul Jumala loogika, kus valitsevad paradoksid: kus andmine tähendab saamist ja loobumine leidmist; kus surmal ei ole viimast sõna ei füüsilises elus ega pärast seda.

Seda veendumust ja seda kindlust kannab endas ülestõusmispühal kostev hüüd: "Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!"