Viilma: inimesed käivad kirikus vähe, aga kiriku kohalolu on neile tähtis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Läänekristlased tähistavad kirikuaasta suurimat püha - ülestõusmispüha. Eesti luterlikes kirikutes peeti Kristuse ülestõusmise püha missat ning ka leeripüha. Kuigi kirikus käib üha vähem inimesi, on kiriku kohalolu inimestele väga tähtis, ütles Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma intervjuus "Aktuaalsele kaamerale".

Sinodi hooaeg on alanud. Kuidas praostkondadel ja kogudustel läheb?

Meil sinodeid võiks võrrelda maakondlike või piirkondlike koosolekutega. Meil on 12 praostkonda - kui Eestis on 15 maakonda, siis praostkondi on 12. Ja iga praostkond peab oma aastakoosoleku. Sel kevadel on 12 praostkonnas koosolekud ja kümnes neist toimuvad ka praostkonna juhi või juhtvaimuliku, praosti valimised või tagasivalimised.

Selles mõttes on huvitav, et üks valimisperiood on neli aastat ja kõik praostid teevad ka väikese ülevaate möödunud neljast aastast ja ühtlasi loodavad, et sinod toetab neid nende jätkamisel või toimub mõnel pool ka praosti vahetus. Alles kolmandik praostkondi on sinodit pidanud, nii et suurem osa koosolekuid on veel ees.

Kuidas kogudustel läheb? Kas kogudused kasvavad, kahanevad?

Kogudused elavad täpselt sama elu nagu maapiirkonnas üldiselt elatakse ja kuna suurem osa EELK kogudustest on tegelikult just maakogudused, siis see pilt, see imeilus romantika, sõita varahommikul mööda tühje maateid, mis on enamasti väga korras, kõik kergliiklusteed, rahvamajad, kõik spordikeskused, koolid, aga inimesi ei ole. See on nagu omamoodi romantiline, aga samal ajal selline kurb. Ja see, et inimesi ei ole tänavatel, peegeldub ka pühapäeval kirikupingis - inimesi ei ole seal ka. Mitte et üldse ei ole, aga neid on väga vähe.

Samal ajal kiriku - heas mõttes - mõju või kohalolek igal pool on muutunud nähtavamaks ja olulisemaks. Ahk siis see, milline on statistika, ei kajasta otseselt kiriku rolli ühiskonnas. See puudutab nii üldkirikut kui kohalikku tasandit. Ei toimu ju kohapeal ühtegi suuremat rahvuslikku sündmust või mälestuspalvust ilma selleta, et ei kutsuta kohalikku vaimulikku kohale.

Olukordades, kus suured omavalitsused on viinud keskused kaugele ära, on vaimulike ja pastoraadi roll minu hinnangul mõnel pool isegi kasvanud, sest kirikuõpetaja on ikka kohal ja keegi sellise külakogukonna liidrina on endiselt inimestele kättesaadav.

Uutest kirikutest on palju räägitud - Saku, Saue, Mustamäe, Lasnamäe. Kuidas nendega on?

Kõikides nendes kohtades tööd käivad. Sakus enne suve toimub juba ehitustegevuse algus. Mustamäe loodetavasti saab selle aasta lõpus nii kaugele, et saab sisse kolida ja kasutusele võtta, võib-olla lükkub natuke edasi päris pühitsemine. Sauel loodetakse samamoodi sel aastal hakata juba midagi konkreetset, nähtavat rajama. Lasnamäel on arutelu all see, kas on aeg luua kogudus, sest siiamaani on lihtsalt üks väike grupp koos käinud, aga sellest on mitu aastat, oleks juba aeg kogudus luua.

Nii et tegelikult kirik toimetab ja on aktiivne. See ongi võib-olla see, mis on juhtunud, et inimesed ju liiguvad, liigutakse maalt linna ja need kohad, kus inimesi on rohkem, seal kirik ei jõua kogu tööd ära teha. Samal ajal maal me oleme endiselt kohal, aga see tööpõld on muutunud nii haraliseks - hõredad külad, vähe inimesi - ja on tekkinud teatud juhuslikkus, mis puudutab ka ametitalitusi, isegi ristimisi, leeritamise, isegi matuseid. Lihtsalt, inimesed ei ela kohal ja meil ei ole enam vaja ka selliseid talitusi.

Milline maakoguduste tulevik võiks olla?

Me oleme küll võtnud praegu sellise põhimõtte, täiesti vastupidiselt sellele, mida võib-olla riigis on tehtud - kui ma pean silmas haldusreformi, et on toimunud omavalitsuse liitmine, siis me kirikuna ujume pigem nagu vastu pragmaatilist mõtlemist ehk meie eesmärk on püsida kohal, olla kohal nii kaua kui võimalik ja hoida need kogudused iseseisvad ja kirikud avatud nii kaua kui võimalik. See ongi meie suund, mis tähendab, et me hetkel ei räägi kiriku sees - mitte, et me varjaks seda teemat või ei tahaks sellest rääkida -, meil ei ole päevakorras rääkida koguduste sulgemisest. Pigem on küsimus, kuidas üks vaimulik saaks teenida ära mitu kogudust, kuidas jumalateenistusi korraldada nii, et vaimulik jõuab igale poole kohale ja samas igal pool on jumalateenistused korraldatud, et inimesed saaksid kokku tulla.

Pluss suviti kirikute lahtihoidmine, see, et kirikud on avatud, sest väga palju inimesd liiguvad, ka Eesti inimesed liiguvad ju Eestis igale poole ja tahavad kirikusse sisse astuda. Kirik on kohal ja ma arvan, see ongi üks kõige olulisemaid sõnumeid.

Mis on veel huvitav? Huvitav on see, et omavalitsused on hakanud üha enam toetama selliseid asju nagu kirikukellade helisema panemine või isegi vahetatakse siin-seal kirikutornide kellaluuke, et kellahelin kostab kaugemale. See on selline huvitav asi, et inimesed väljaspool kirikut tahavad tajuda kas või läbi selle kellamängu, et kirik on endiselt kohal. Kas nad kunagi sinna jõuavad või mitte, see on nagu kindlustus või midagi sellist, et krik on kohal ja see on väga oluline inimestele, et kirik on kohal. Ja siis aidatakse küll kirikuaedu korrastada, kirikuid valgustada, mida praegu ka omavalitsused toetavad, et kirikutornid oleks valgustatud. Nii et väga oluline on inimestele, et kirik on kohal ja meie ülesanne on seda kohalolu tagada ja olla inimeste jaoks olemas.

Eesti ühiskonnas on praegu palju pingeid üleval. Millise soovituse annaksite poliitikutele?

Ma arvan, et see soovitus on kajanud väga palju mujalt ka ehk säilitagem viisakas, lugupidav suhtumine üksteise suhtes. Ja siin ei ole enam küsimus, et eristub üks või teine tiib. Minu hinnangul on kuidagi selline mitte lugupidav suhtumine muutunud selliseks ühtlusnormiks peaaegu kõigis poliitilistes erakondades või tiibades. Jah, võib-olla me võime siin esile tõsta kellegi, kellega on ikka rohkem selliseid teemasid üleval olnud, aga tegelikult suurt vahet enam ei ole. Selline kommentaariumides levinud väljaütlemised on tulnud nüüd inimeste silmast silma suhtlemise tasandile ja see ei ole see, mida peaks tingimata tegema. Ma väga loodan, et kui ka europarlamendi valimised on möödas, kui poliitilise mõõduvõtmise perioodid on möödas, ehk saabub ka rahulikum periood.

Olgem lugupidavad, on minu sõnum poliitikutele. Aga see ei ole öeldud kuidagi kõrgelt kantslist näpuga viibutades, ma ikka pean ise ka endale silma vaatama peeglis ja see puudutab kõiki inimesi. Me peame olema üksteise suhtes lugupidavad, me oleme üks Eesti, me kõik elame siin ühes Eestis ja me kõik oleme tegelikult üks suur perekond ja arvan, et see on väga oluline, et probleemidest rääkides jäädakse üksteisega suheldes lugupidavaks. Kirikus me nimetame seda ikkagi ligimese armastuseks.

Milline on teie pühadesoov?

Pühadesoov on ju seotud nagu ikka ülestõusmispühade ajal - me räägime kõigepealt suurel reedel sellest, kuidas keegi on kandnud meie kõigi eest koorma, kelleks on Kristus, kes risti löödi. Aga ta läks surmale vastu julgelt, sest ta teadis, et ta võidab selle surma ja tõuseb surnust üles. See on kristlik sõnum - Kristus on üles tõusnud. Ja siin on omamoodi ka kommunikatsiooniteema. Kui me Piibli esimestelt lehekülgedelt loeme, kuidas Saatan, kes maona ilmus Aadamale ja Eevale ja ütles, et sööge-sööge, surma ei ole, aga ometigi saabus see surm ja surelikkus, siis nüüd vahel öeldakse, et ärge muretsege, elage-elage kuidas iganes te tahate, ei ole surma või kui surm on, siis vähemalt ei ole seal järel midagi. Ka see on umbes samasugune mao sisistav salalik sõnum - kogu religioosne maailm kuulutab ju sellest, et ka pärast surma toimub midagi ja see sõltub väga palju sellest, kuidas me elame. Ehk elagem ikkagi armastusega, sest on ka elu pärast surma ja see on ka kristlik kuulutus ülestõusmispühade ajal - Kristus on surma ära võitnud ja kõik, kes usuvad temasse, neil on samasugune igavene elu ees ootamas.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: